Iraani režiimi sotsiaal-majandusliku arengu vaatlejana ning ka ELi välispoliitika ja inimõiguste komisjoni liikmena olen Iraanis toimuvat arengut aastaid jälginud. Üllataval kombel ei ole niivõrd suur hulk raha, laenusid ja vabastatud vahendeid riigi majandust makrotasandil mitte mingil märkimisväärsel määral parandanud. Iraani sisemajanduses ei ole midagi muutunud ja tema võlakoormus pole grammigi kahanenud.

Euroopa Parlamendi liikmena olen uurinud küsimust, kuidas Iraani valitsus terrorismi rahastab, ja mõelnud, kas raha, mis on Iraanile tuumakokkuleppe alusel juba üle antud – rääkimata rahast, mis talle edaspidi kättesaadavaks tehakse –, võib Iraan kasutada terrorismi rahastamiseks või kogu piirkonna ning eriti riikide nagu Iraak, Süüria ja Jeemen jätkuvaks destabiliseerimiseks.

Peale selle olen viimase nelja aasta jooksul täheldanud veel üht tähtsat arengut, mille Iraani diil on kaasa toonud. See on omamoodi kirss tordil. Nimelt, kui enne kokkuleppe saavutamist olid Iraani suhtes rakendatud vastumeetmed, siis rahapesuvastane töökond on need nüüd peatanud, mis on samuti Iraanile suur privileeg. Need vastumeetmed olid mõeldud selleks, et tõkestada ebaseaduslikku tegevust, näiteks Iraani revolutsioonilise kaardiväe rahapesutegevust, mille eesmärk on hiilida mööda riigile kehtestatud majanduslikest sanktsioonidest ja rahastada terroriorganisatsioone, nagu näiteks Hezbollah ja teised Iraani käepikendused Jeemenis, Iraagis ja Süürias.

Naine kandmas Iraani kõrgeima juhi ajatolla Ali Khamenei pilti vastupanu ja vabastamise päeval Bekaa orus, Liibanonis, 25. mail 2017. Foto: Scanpix/REUTERS / Hassan Abdallah

Rahapesuvastane töökond arvas, et saab neid vastumeetmeid peatades Iraani presidendilt Hassan Rouhanilt ja selle läbirääkimiste rühmalt vastutasuks nõuda rahandusreforme ning rahapesu ja terrorismi rahalise toetamise lõpetamist. Samuti loodeti, et neid vastumeetmeid peatades leevendatakse Iraani lihtkodanike majanduslikke raskusi. Nüüd aga on raha Iraanil käes, kuid riigi haiges rahanduses pole midagi suurt paranenud.

Teada on, et Iraan annab avalikult raha Süüria Bashar al-Assadi kuritegelikule režiimile, kuid mida ta ühise laiaulatusliku tegevuskava alusel saadud rahast ülejäänuga teeb, seda ei tea keegi. Kas me oleme ehk enesele teadmatult sõlminud kokkuleppe, mille tagajärg on hoopis terrorismi rahalise toetamise jätkumine suuremas mahus? Kas me anname endale sellest aru?

Viimastel nädalatel on rahapesuvastane töökond Iraani-vastaste vastumeetmete peatamist veel kord pikendanud, olgugi et riigi rahanduses ei ole rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks midagi tehtud. Iraani kontrollile allub praegu ainuüksi Iraagis ja Süürias tegutsevates üksustes 100 000 sõjaväelast ning lisaks on Iraan rahaga juba kaua aega toetanud Assadi režiimi ja Jeemeni Houthi mässulisi.

See, kui palju raha Iraan vajab iga päev oma käepikenduste rahastamiseks kogu Lähis-Idas, ja milliseid kanaleid ta selleks kasutab, ei ole saladus; selle kohta on põhjalik info olemas mitmel organisatsioonil, luureteenistusel ja isegi USA rahandusministeeriumil.

ELi välispoliitika juht Federica Mogherini leiab, et laiaulatuslik tegevuskava peaks keskenduma ainult Iraani tuumavõimekusele, kuid ma kinnitan, et tema ja tema mõttekaaslased unustavad ära ühe tähtsa asjaolu.

On ju Iraan saanud hüvesid, millel ei ole ühise laiaulatusliku tegevuskavaga mingit pistmist, vaid mis on sündinud optimismist, mille see kava on maailmas Iraani suhtes tekitanud. Ja kuna meil ei ole kindlat mehhanismi, mis aitaks jälgida Iraani ebaseaduslikku tegevust rahanduses, oleme selle hapra kokkuleppega ära nullinud mõnekümne sanktsiooniaasta saavutused.

Iraani režiim on ligi 40 aastat terrorismi ja terroriorganisatsioonide toetamist eitanud ning ma kinnitan, et see ei ole iseenesest vale jutt. See, mida Iraan teeb ja mis meie silmis on terrorismi toetamine, põhineb Iraani põhiseadusel ning vastab täpselt selle artikli 3 lõikele 16 ja artiklile 154. Iraan ise ei pea oma tegevust terrorismi toetamiseks, vaid „türannide vastu võitlevate rõhutud rahvaste toetamiseks kogu maailmas“. Iraani põhiseaduse artiklis 3 kohaselt on Iraanil „vennalik kohus kõigi maailma moslemite ees toetada piiramatult rõhutud rahvaid“, eriti šiiite Liibanonist Jeemenini ning Indiast Süüriani.

Purunenud Iraani ja USA lippude kujutis sümboliseerib USA presidendi Donald Trumpi taganemist ühisest laiaulatuslikust tegevuskavast (JCPOA) ning selle otsuse tagajärgi. Foto: Scanpix/Ralph Peters
Ma eeldan, et rahapesuvastane töökond ja kõik teised, kes peavad Iraaniga läbirääkimisi terrorismi teemadel, teavad, et kumbki pool võib asjadest erinevalt aru saada. Kuid usutavasti teavad nad, et kõige parem on läbirääkimisi pidada kindlas teadmises, et Iraani praegune põhiseadus on üles ehitatud lahkusulistele väärtustele, et Iraan eelistab moslemeid mittemoslemitele ning šiiite sunniitidele, ta toetab seda, mida meie hukka mõistame, ning nimetab meie „terrorismi“ hoopis „džihaadiks“.

Lisaks soovitan rahapesuvastasel töökonnal ja kõigil teistel, kes tahavad kärpida Iraani indu terroriste toetada, nõuda Iraanilt hoopis selle põhiseaduse, mitte pangandussüsteemi muutmist. Iraani režiimi agressiivsust toidab tema poliitiline filosoofia, mitte mingid ebaseaduslikud firmad, kes rahapesu kaudu püüavad toetada Iraani revolutsioonilise kaardiväe kontrolli all olevas piirkonnas tegutsevaid üksusi.

Lars Adaktusson on Euroopa Parlamendi liige ja kuulub Euroopa Rahvapartei fraktsiooni. Ta on Rootsi Kristlike Demokraatide erakonna liige.