Trump sai presidenditoolile istudes päranduseks muutuva maailma. USA ülemvõim ja liidriroll olid 2003. aasta järelemõtlematu Iraagi sõja ja 2008. aasta finantskriisi tõttu tõsiselt kannatanud. Hiina ja Lääne-välised institutsioonid (BRICS, ASEAN, Aasia Infrastruktuuri-investeeringute Pank (AIIB)) olid tõusuteel juba ammu enne seda, kui Trump presidendiks valiti. Ka Suurbritannia otsus Euroopa Liidust välja astuda tehti enne Trumpi presidendiks saamist. Kuigi Trump valiti presidendiks kui mees, kes pidi endaga kaasa tooma muutused, tuleks teda vaadelda laiemas kontekstis. On tõsi, et Trumpi tõttu ei ole maailmakord muutunud, kuid ta on teinud mitu sammu, mis on seda muutumist kiirendanud.
 
Trumpi enda üks hüüdlauseid valimiste ajal oli „America first“ („Ameerika kõigepealt“). Sellega kooskõlas on Trump oma esimesel ametiaastal keskendunud sisepoliitilistele teemadele: tervishoid, immigratsioon ja maksureform. Trumpi sisepoliitiline agenda, näiteks immigratsiooni- ja tervishoiureform, on saanud tagasilööke nii kohtus kui ka parlamendis. Vaatamata nendele surus vabariiklaste kontrolli all olev Kongress läbi radikaalsed maksureformid, millega ettevõtete tulumaksumäär langes 35%-lt 21%-le. Võib arvata, et Trumpi sisepoliitiline agenda jääb tema prioriteediks vähemalt 2019. aastani. Nagu enamik presidente sellest varem või hiljem aru saab, on sisepoliitilise agenda edendamine rahvusvahelisest oluliselt raskem: põhjus on kontrollimehhanismide süsteemis, kuhu USAs kuuluvad ka kohtud ja Kongress.


President Donald Trump pöördub videotervitusega uute Ameerika kodanike poole USA kodakondsus- ja immigratsiooniteenistuse (USCIS) üritusel Newarkis New Jersey's, kus kodanikuks tunnistati 32 erinevast riigist pärit sisserännanud. 22. jaanuar 2018. Foto: AFP/ Scanpix
President Donald Trump pöördub videotervitusega uute Ameerika kodanike poole USA kodakondsus- ja immigratsiooniteenistuse (USCIS) üritusel Newarkis New Jersey's, kus kodanikuks tunnistati 32 erinevast riigist pärit sisserännanud. 22. jaanuar 2018. Foto: AFP/ Scanpix

USA välispoliitika järjepidevus

„America first“ on ka välispoliitiline strateegia. Kuigi Trump on keskendunud peamiselt sisepoliitikale, on ta olnud aktiivne siiski ka rahvusvahelisel areenil, tuues USA välispoliitikasse muutusi ja samas jätkates selle järjepidevust. Suhted Venemaaga on jäänud jäiseks. USA presidendil on välispoliitika kujundamiseks rohkem võimalusi, kuid ka need ei ole piiramatud. Suhted Venemaaga on jäänud jäiseks peamiselt Kongressist lähtuva surve tõttu, aga ka seoses uurimistega, mis peavad välja selgitama Venemaa rolli USA presidendivalimistel ning Trumpi kampaania seosed Venemaaga. Trumpi otsus pommitada Süüria õhuväebaasi, kust lennutati välja keemiarelvi, on igatahes midagi muud, kui Obama otsus diplomaatia kasuks pärast seda, kui Assad oli samast „punasest joonest“ üle astunud. Lähemal vaatlusel selgub, et USA Süüria-poliitikas, kus USA eelistab enamasti kõrvalseisja rolli, on järjepidevust rohkem kui muutusi. Ka Trumpi otsus saata Afganistani vägesid juurde on kooskõlas välispoliitika asjatundjate ootustega. 

Pinged Iraani ja Põhja-Koreaga ei ole USA poliitikutele samuti midagi uut. Kuigi Trump ajab Iraaniga karmimat joont kui Obama, oleks Lähis-Idas valitsev dünaamika välistanud igasuguse tõelise sula USA–Iraani suhetes. Trumpi otsus tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana ja avada seal USA saatkond on vabariiklaste jaoks prioriteet olnud juba ammu. Mitt Romney lubas sama 2012. aasta valimistel. Põhja-Korea puhul on retoorika muutunud, eriti kui lugeda Trumpi Twitteri-säutse. Poliitiliselt püüab USA peamiselt saada rahvusvahelist toetust rangematele sanktsioonidele. See protsess on kestnud aastakümneid. Kokkuvõttes on Trumpi välispoliitika olnud üllatavalt järjepidev.

Trumpi välispoliitika ja muutuv maailmakord

On siiski äramärkimist väärivaid otsuseid, mis on muutuvat maailmakorda mõjutanud. Trumpi üks esimesi välispoliitilisi tegusid oli taganeda Vaikse ookeani partnerlusleppe (TPP) läbirääkimistelt. Kuigi teised riigid on otsustanud läbirääkimistega jätkata, on Trumpi lahkumine piirkondliku majandusliidri kohale tekitanud tühimiku. Trump on kaubanduse teemadel ajanud karmi juttu ja saab veel näha, mis muutused – kui üldse – ootavad ees Põhja-Ameerika vabakaubanduslepingut (NAFTA). Trumpi kõige kardinaalsem välispoliitiline samm oli aga otsus taganeda Pariisi kliimaleppest. Seda otsust kritiseeriti kogu maailmas, kuid see oli tehtud peamiselt sisepoliitilistel põhjustel.
 
Arvestades Trumpi loosungist „America first“ kantud välispoliitikat ja USA liidrirolli kahanemist, on tema asemele tõusmas Hiina. Hiinast on saamas keskkonnakoostöö ja rohelise energia liider. Ta edendab Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas ka oma majandushuve, sh uue Siiditee algatus ja tema enda vabakaubanduslepe ehk piirkonna kõikehõlmav majanduspartnerlusleping (RCEP). Hiina koob majanduslike sõltuvussuhete võrku, kus ta ise on piirkonna majanduskeskus. Trumpi vastumeelsus mitmepoolsete institutsioonide ja lepingute suhtes kiirendab muutusi maailmakorras.
 
Trump ja transatlantilised suhted

Kui muutused globaalsel tasandil, eriti Aasias ja Lähis-Idas, on Trumpi poliitika tõttu kiirenenud, siis Atlandi-ülesed suhted on jäänud üllatavalt stabiilseks. Nagu mainitud, taganes Trump TPPst, kuid oluline on märkida, et ta ei taganenud Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) lepingu läbirääkimistelt. Pingeid on olnud Saksa–USA suhetes, kus Saksamaa degradeeris USA Angela Merkeli valimisprogrammis „sõbrast“ „kõige tähtsama partneri“ seisusesse. Kuigi need pinged tekitavat muret, ei ole need hullemad kui siis, kui USA jäi vahele Merkeli telefoni pealtkuulamisega Obama ametiajal 2013. aastal. Kui väiksemad eksimused kõrvale jätta, on Trump jäänud transatlantilistele suhetele üllatavalt truuks.
 
Võib öelda, et NATO on kitt, mis transatlantilisi suhteid koos hoiab. Presidendiks kandideerides kuulutas Trump populistlikult, et NATO on iganenud ja selle põhiprobleem on Euroopa liitlaste vähesed kaitsekulutused. See koos võimaliku lähenemisega Venemaale valmistas Euroopa riikidele muret. Keegi ei arvanud, et sõlmitakse uus Molotovi–Ribbentropi pakt, kuid kardeti, et NATO solidaarsuse parimad ajad on läbi. Aasta hiljem tundub, et nii see ei ole. President Trump ja tema administratsioon on NATO 5. artikli täitmist toetanud nii sõnas kui ka teos. USA on jätkuvalt toetanud NATO vägede eelpaigutamist ja lubas hiljuti, et annab 100 miljonit Baltimaade riigikaitse arendamiseks. Seni tundub, et Trump suhtub NATOsse teisiti kui ülejäänud mitmepoolsetesse institutsioonidesse.
 
Trumpi transatlantiliste suhete jätkamise poliitika taga tuleks märgata jõude, kel on nende suhete säilitamisel samuti olnud oma roll. Eriti Baltimaade riigipead on erakordselt palju suhelnud Trumpi administratsiooni ja Kongressi kõrgete ametikandjatega. Visiite on toimunud nii USAs kui ka Baltimaades. 

Üks läbi, kolm veel

President Trumpil on üks aasta läbi, jääb veel kolm. See jätab maailmalõpustsenaariumide realiseerumiseks piisavalt aega. Teisalt on sageli juhtunud, et kogenematud presidendid saavad aja jooksul paremaks. President George W. Bush oli oma teisel ametiajal, kui ta oma välispoliitikameeskonna välja vahetas, palju parem. Trump on poliitikas autsaider ja meeskonna moodustamine on talle olnud raske. Ta on juba välja vahetanud oma riikliku julgeolekunõuniku (Michael Flynn), personaliülema (Reince Priebus) ja pressisekretäri (Sean Spicer). Kuuldavasti vahetab ta juba varsti välja ka välisminister Rex Tillersoni. USA välisministeeriumi tähtsus on kahanenud ega kasva arvatavasti ka uue ministriga. Võib arvata, et Trump toetub ka edaspidi sõjaväele. Milliseks tema välispoliitikameeskond kujuneb, otsustab ära tema edu järgmisel kolmel aastal.

Ameerika Ühendriikide riigisekretär Rex Tillerson (paremal) ja USA suursaadik Suurbritannias Woody Johnson Londonis USA saatkonna ees. Tillerson on seni kõrgeim USA ametiisik, kes on külastanud uut saatkonnahoonet, mille veebruaris planeeritud avamisele Trump keeldus minemast. AP / Scanpix

ISISe ohu kahanedes jäävad Trumpi prioriteetideks arvatavasti ka edaspidi kaubandus ja immigratsioon. Tundub, et Trump ei ole veel otsustanud, mida täpselt ta NAFTAga teha tahab. Trumpi kavatsus ehitada Mehhiko piirile müür ja ajada karmi immigratsioonipoliitikat tähendab, et suhted Mehhiko ja teiste Ladina-Ameerika riikidega tasuvad jälgimist.

Tema agendat ja selle eduvõimalusi mõjutavad lõpuks ka globaalsed sündmused. Tuumapommi otsas istuv Põhja-Korea jääb USA suurimaks julgeolekuohuks arvatavasti ka järgmisel kolmel aastal. Iraani stiilis diili tõenäosus on Pyongyangiga väiksem. Samas ei ole ka sõjalised lahendused tõenäolised. USA peamised liitlased, näiteks Lõuna-Korea ja Jaapan, ei ole valmis selliseid meetmeid toetama, mis teeb sõjalised sammud USA jaoks raskeks. See tähendab, et lähitulevikus on oodata seniste tugevate pingete ja suuresõnalise retoorika jätkumist.

Transatlantilised suhted jätkuvad arvatavasti senisel kujul ja peaksid olema võimelised üle elama isegi Trumpi albid säutsud. Sellegipoolest peavad Euroopa juhid ettevaatlikud olema. Trumpi administratsiooni prioriteedid jäävad ka edaspidi väljapoole Euroopat ja Trump oma pragmatismist tõenäoliselt ei loobu. Pragmaatiline ja ükskõikne USA ei ole strateegilise partnerina nii väärtuslik kui USA minevikus.

Trumpi esimene aasta USA presidendina oli täis esiküljeuudiseid. Poliitika lähem analüüs aga näitab, et selles on järjepidevust ootuspärasest rohkem ja fopaasid vähem. Loodetavasti suudab Trump ootusi ületada ka järgmisel kolmel aastal. Maailmakord jääb muutuma, kuid õnneks jääb maakera endiselt ka ümber oma telje pöörlema.


Matthew Crandall on TLÜ rahvusvaheliste suhete dotsent