Ajal, mil Kuubat on pärast 19. sajandi lõppu tabanud esimene tõsine kooleraepideemia ja riigi valitsus on ulatuslikult piiranud inimõigusi, keskendub rahvusvaheline ajakirjandus Castro režiimi kosmeetilistele reformidele.
 
8. augustil 2012 vahendas BBC uudist, et Castro valitsuse poolt Castro-vastastele muusikutele seatud keeld on vaikselt tühistatud. Uudis levis kiiresti ka teistesse kanalitesse. Kuuba raadiotesse naasvatest artistidest nimetati konkreetselt Celia Cruzi. 21. augustil sattus ajakirjanduse kätte Kuuba riikliku raadio- ja teleinstituudi (ICRT) direktori Rolando Álvareze e-kiri, mis kinnitas, et nüüdseks lahkunud Celia Cruzi muusika jääb Kuubas endiselt ebasoovitavaks.
 
16. oktoobril võeti Kuubas vastu uus migratsiooniseadus, mis jõustus 14. jaanuaril 2013. Valge kaart, mille kuubalased pidid hankima riigist väljasõitmiseks, tühistati, kuid samas kehtestati uued piirangud Kuuba passi taotlemisele. Lisaks tõsteti selle maksumust ligi kaks korda. Mõnele dissidendile öeldi, et nüüd saavad nad välismaale sõita, teistele on aga uue passi väljastamisest keeldutud.
 
Vennad Castrod on väga osavad vett segama ja need niinimetatud reformid on selle värskeim ilming. See tõstatab küsimuse, et mis tegelikult Kuubal 2013. aastal toimub? Milline on seal olukord ja kuhu see areneb?
 
Kuuba opositsionäärist blogija Yoani Sanches kohtumas pressiga 14. jaanuaril 2013 migratsiooniameti ees Havannas. Sanches jagas kommentaare värskelt kehtima hakanud seadusele, mis lubas esimest korda poole sajandi jooksul kuubalastel reisida välismaale eelnevalt väljasõiduviisat taotlemata.  Foto: Scanpix
 

Diktatuur
 
1959 kuni 2006 oli kogu võim riigis Fidel Castro käes. Seejärel tabas meest raske haigus, millega seoses andis ta võimu ajutiselt üle oma vennale, kindral Raul Castrole, kes oli varem olnud kaitseminister. 24. veebruaril 2008 valis Kuuba 597-liikmeline nukuparlament ühehäälselt 31 liikmest koosneva valitsuse, mis omakorda valis Raul Castro Havanna konverentsikeskuses (Palacio de Convenciones) Kuuba „presidendiks”.
 
2009. aastal viis Raul Castro režiimi ladvikus läbi suurpuhastuse. Fidel Castro oli enne seda kritiseerinud avalikkuses välisminister Felipe Perez Roquet ja asepresident Carlos Laget. Mõlemad astusid kohe tagasi ja palusid oma üleastumiste pärast vabandust. Sellele järgnes riigi tippametnike seas 2009. aasta lõpus veelgi suurem aadrilaskmine. Tulemuseks on diktatuur, kus seitsmest „asepresidendist” neli on ühtlasi kindralid, kes kontrollivad riigis kogu majandust.*
 
Kuuba režiim on 1959. aastast peale teinud palju taktikalisi käike, millel kõigil on üks ülim eesmärk: jätkata ja säilitada Kuubas totalitaarset diktatuuri ning hoida Castro-vendi võimul. 1959. aastal moodustatud Kuuba siseministeeriumit (G2) õpetas ja nõustas Ida-Saksamaa salaluure STASI. Ministeerium võttiski sellelt üle suure osa oma taktikalistest võtetest ning on tänagi diktatuuri üks tähtsamaid alustalasid.
 
Kuuba majandus on jätkuvalt sõjaväe käes. See trend algas 1990. aastate alguses. Grupo de Administración Empresarial S.A. (GAESA) kontrollis 2008. aastal 25% Kuuba majandusest ja väliskaubandusest. Firmat juhib kolonel Luis Alberto Rodriguez Lopez-Calleja ja kontrollib Castro relvajõudude ministeerium (MINFAR), mille eesotsas on kindral Leopoldo Cintas Frias. Kuuba majanduses on tähtis osa ka turismifirmal Gaviota, mida kontrollib MINFAR ja Castro siseministeerium (MININT). Firmal on hotellikett, lennufirma, taksoettevõte, paadisadamad, poed, restoranid ja muuseumid ning teda kontrollib taas üks kindral. Veel üks turismifirma, Cubanacán, asutati 1980. aastate alguses ning on samuti sõjaväe kontrolli all.
 
Castro režiimi poliitiline ja majanduslik tegelikkus 2013. aastal on totalitaarne sõjaväeline diktatuur, kes kontrollib Kuuba poliitikat ja majandust. Režiimi eliit on jõukas ja hoiab oma kohtadest kinni. Eeskujuks on neile Hiina, Venemaa ja Vietnam. Samal ajal ohustab neid riigi taristu olukorra halvenemine, krooniline korruptsioon ja onupojapoliitika ning Fidel Castro peatse surmaga seoses kasvavad muutusteootused.
 
Inimõiguste olukord Kuubal
 
Human Rights Watch võttis inimõiguste olukorra Kuubal oma 2013. aasta aruandes kokku järgmiselt: „Kuuba on tänini ainus Ladina-Ameerika riik, kus represseeritakse kõiki poliitilisi eriarvamusi.”
 
Viimase kolme aasta jooksul on Kuuba inimõiguste olukorras tekkinud uued, muret tekitavad arengusuunad, mille tähtsust on rahvusvaheline ajakirjandus Castro kosmeetilisi reforme käsitledes alahinnanud. Riigis pekstakse ja piinatakse poliitaktiviste ja nende poolehoidjaid. Lisaks on samal ajal massiliselt kasvanud meelevaldsete kinnipidamiste arv, mis jõudis 2012. aastal 6602ni. Kasvanud on ka kahtlastel asjaoludel surnud inimõiguslaste arv, kellest osad on kaitsepolitsei vahi all olnud. Viimasel kahel aastal on kummalistel asjaoludel surma saanud rahvusvaheliselt väga tuntud isikuid. Kuuba vanglatesse pistetakse jätkuvalt süümevange – olukord, mis mõne ennustaja arvates pidi Raul Castro all muutuma.
 
23. veebruaril 2010 suri Kuuba inimõiguslane Orlando Zapata Tamayo, mis äratas rahvusvahelise ajakirjanduse tähelepanu. Mees oli Amnesty Internationali andmetel olnud seitse aastat vangis ja suri pärast pikka näljastreiki, mis ei tekitanud avalikkuses piisavalt meelepaha, et ta elu päästa. Kui ta soovis vett, et oma streik lõpetada, ei antud talle seda, ta neerud ütlesid üles ja ta suri. Vanglas oleku ajal piinati teda.
 
Reina Luisa Tamayo oma dissidendist poja Orlando Zapata Mayo matustel Miamis Floridas 25. juunil 2011. Orlando Zapata mõisteti Kuubal 2003. aastal 28 aastaks vangi. Ta suri näljastreigi tulemusena.  Foto: Scanpix
 

5. mail 2011 pidasid Santa Clara linna tuntud Leoncio Vidali pargis kaks politseinikku kinni kodanikuõiguslase Juan Wilfredo Soto Garcia, küsisid talt isikut tõendavat dokumenti ja palusid tal pargist lahkuda. Kui Garcia sellega ei nõustunud, pandi tal käed raudu ja peksti siis nuiadega. 8. mail 2011 suri ta pankreatiiti. Pärast seda hakkas režiim Garcia surma asjaolusid hämama ja diktatuuri osalust selles eitama, hirmutades Garcia sugulasi.
 
Laura Inés Pollán Toledo, üks Kuuba dissidentide naistest ja naissugulastest koosneva opositsiooniliikumise Damas de Blanco (Naised valges, asutatud 2003. aasta märtsis) asutajatest ja selle esinaine oli nii Kuubal kui ka kogu maailmas väga populaarne. Siis jäi ta äkki haigeks ja suri kõigest nädala pärast 14. oktoobril 2011, mille kohta üks Kuuba arst ütles, et see oli „valus, traagiline ja tarbetu surm”. See juhtus kõiges mõni päev pärast seda, kui Damas de Blanco oli teada andnud, et peab ennast inimõiguste organisatsiooniks, kes pühendub kõigi poliitvangide, mitte ainult oma sugulaste vabastamisele.
 
19. jaanuaril 2012 suri Kuuba poliitvang ja opositsiooniaktivist Wilmar Villar Mendoza neeru- ja teiste elundite puudulikkusse. Enne seda oli ta kaua pidanud näljastreiki, et protestida oma ebaõiglase vangistuse ja nelja-aastase vabadusekaotuse vastu, mis talle määrati 24. novembril 2011 kinniste uste taga toimunud kohtuistungil. Amnesty International pidas teda süümevangiks ja Human Rights Watchi käsutuses oli teavet selle kohta, et ta oli Kuuba Patriootilise Liidu (UNPACU) liige.
 
22. juulil 2012 said Bayamo linnas kahtlases autoõnnetuses surma Kuuba Kristliku Vabastusliikumise (MCL) liikmed Oswaldo José Payá Sardiñas ja Harold Cepero. Õnnetuse asjaolusid tuleb veel korralikult uurida. Ligi kolm nädalat varem oli Havannas sarnane intsident aset leidnud autoga, kus Sardiñas oli oma naise Ofelia Acevedoga. Oswaldo Payá oli Varela projekti autor. Varela projekt oli kodanikualgatus, mille tõttu diktatuur oli 2002. aastal sunnitud muutma Kuuba põhiseadust. Oma surmale eelnevatel kuudel tegeles ta režiimi petu- ja hämakampaania paljastamisega, millega diktatuur püüdis varjata petumuutusi, sõjaväe kontrolli majanduse üle ning kiriku ja teatavate Kuuba eksiilärimeeste koostööd režiimiga. Selle käigus nimetas ta asjaomaste isikute nimesid. Oma surmapäeval oli ta provintsis, kus oli puhkenud kooleraepideemia, mille suurust diktatuur üritas maha salata.
 
Hispaania Uue Põlvkonna Rahvapartei juht Angel Carromero lahkumas Segovia vanglast Hispaanias 11. jaanuaril 2013. Carromerole määrati nelja-aastane vabaduskaotus Kuubal 2012. aasta juulis toimunud autoavarii eest, milles hukkusid opositsioonipoliitikud Oswaldo Paya ja Harold Cepero. Kohtuotsuse kohaselt võib Carromero päeval viibida vanglast väljas ning vastavalt Kuuba ja Hispaania valitsuste vahelisele lepingule kannab ta oma karistust Hispaanias.  Foto: Scanpix

 
Peksmised ja piinamised
 
4. novembril 2012 tungiti noaga kallale 15-aastasele Berenice Héctor Gonzálezele, kes avaldas toetust Damas de Blanco liikumisele. Uudis rünnaku kohta tuli aga välja alles kuu aega hiljem, sest riigi salapolitsei oli tüdruku ema ähvardanud, et kui see suud ei pea, on sellel tüdruku jaoks tagajärjed.
 
15. detsembril 2012 peksid režiimi käsilased nüri esemega kauast opositsiooniaktivisti, 60-aastast Marina Montes Piñóni. Naine sai sügavaid koljuhaavu ning verevalumi paremasse silma. Haavade parandamiseks tuli talle teha ligi 30 õmblust.
 
Uued süümevangid
 
Kuuba ametiühinguaktivistile Ulises González Morenole määrati 28. novembril 2012 kaheaastane vabadusekaotus töötajatele „ohtlike” ürituste korraldamise eest. Kohtuotsus oli juba enne istungit tehtud. Päev enne istungit pakkusid salapolitsei agendid talle võimalust vabadusse pääseda, kui ta hakkab teiste ametiühingutegelaste järele nuhkima. Ta keeldus. Otsus kinnitati lõplikult 20. detsembril 2012.
 
Hablemos Pressi kaasasutaja Calixto Ramon Martinez vahistati 16. septembril 2012 Havanna José Martí rahvusvahelise lennujaama lähedal. Kogu maailma ajakirjanikke kaitsva vabaühenduse Committee to Protect Journalists ja ajakirjandusväljaannete andmetel tegi ta seal lugu kahest tonnist riknema lastud ravimitest ja rikkis meditsiiniseadmetest. Amnesty International on tunnistanud ta süümevangiks.
 
Kodanikuühiskonna olukord ja lindprii demokraatlik opositsioon
 
Kuuba rahumeelsete kodanikuõiguslaste read on suurenenud ja tegevus elavnenud, kuigi režiimi agentide poolt toime pandud meelevaldseid kinnipidamisi, vägivallaakte ja tapmisi on rohkem. Kuuba piirkondlikud liikumised, nagu näiteks Kuuba Patriootlik Liit (UNPACU) ja Kesk-Kuuba Opositsioonikoalitsioon (CCO), ning üleriiklikud liikumised, nagu näiteks Damas de Blanco ning Orlando Zapata Tamayo nimeline kodanikuvastupanu ja kodanikuallumatuse riiklik rinne koordineerivad ja suunavad vastavalt piirkondlikke ja üleriiklikke meeleavaldusi.
 
Praegu on Kuuba demokraatlikul opositsioonil käimas kolm kampaaniat, mille raames kogutakse kogu Kuubas allkirju kodanikuõiguste- ja vabaduste toetuseks. Kõik kolm manifesti** täiendavad üksteist ja moodustavad rahumeelse strateegilise raamistiku, milles Kuuba demokraatlik opositsioon saab ühiselt tegutseda, jäädes taktikalisele eriarvamusele režiimi institutsioonides ja väljaspool neid töötamise suhtes.
 
Kokkuvõte

Vastuseis Kuuba praegusele režiimile ja meelepaha selle aadressil on kasvamas. Üheks selle ilminguks on inimõiguste olukorra halvenemine, opositsiooniliidrite surmad, vägivallaaktide arvu suurenemine ja meelevaldsete kinnipidamiste plahvatuslik kasv. Tegemist on meelsuste kokkupõrkega, mille ühel poolel on diktatuur, kes ei taha käest lasta oma privileege ja leiab õigustusi viimased 54 aastat kestnud totalitaarsele valitsemiskorrale, ning teisel pool demokraatlik opositsioon, mis esindab rahvast, kes on oma õiguste süstemaatilisest rikkumisest ja võimaluste puudusest väsinud ja tüdinud. Rahvusvahelise üldsuse solidaarsus Kuuba inimõiguslastega ja demokraatlike aktivistidega määrab ära selle, kas praegune režiim jääb võimule või õnnestub demokraatlikul opositsioonil riik demokraatiasse viia.
 

TAUSTAKS

*  Kuuba asepresidentitest kindralid on kindral Ramiro Valdes Menendez, kindral Ulises Rosales del Toro, kindral Antonio Enrique Luzon Batle ja kindral Adel Yzquierdo Rodriguez. Ministrite nõukogu (valitsuse) peasekretär (peaminister) on kindral Jose Amado Ricardo Guerra. Kuuba Kommunistliku Partei poliitbürood juhivad kindral Ramon Espinosa Martin ja kindral Alvaro Lopez Miera.
 
**  Kolm manifesti kodanikuõiguste ja vabaduste toetuseks
 
Märtrisurma surnud Oswaldo Payá poolt 13. juulil 2011 esitletud manifest El Camino del Pueblo (Rahva tee, http://www.oswaldopaya.org/es/el-camino-del-pueblo/ ) nõuab järgmist: 1. Seadusemuudatusi, mis tagavad sõna-, ajakirjandus-, kogunemis- ja usuvabaduse, õigust valida ise elukohta, õigust lahkuda Kuubalt ja Kuubale siseneda vabalt, õigust tegelda eraettevõtlusega, kõiki õigusi töötajatele, õigust valida ja olla valitud riiklikele ametikohtadele ning sellega seoses uut valimisseadust, kõigi kuubalaste diskrimineerimise lõpetamist oma kodumaal ning kõigi poliitvangide vabastamist. 2. Suurendada rahva osalust nendes seaduse- ja praktilistes muutustes, austades kodanike õigust osaleda üleriiklikes aruteludes ja vabadel valimistel kõikidele ametikohtadele ning riiklikkusse esindajatekogusse. 3. Eranditult kõigile kuubalastele võimalust elada see üleminek üle ilma vihkamise või kättemaksu kartuseta ning olles kindel protsessi tõepärasuses ja läbipaistvuses, samuti leppimises, vabaduses, solidaarsuses, vendluses ja rahus, et luua meie suveräänsel kodumaal inimlikum ja õiglasem ühiskond.
 
Nn kodanike nõudmine teisele Kuubale (Demanda ciudadana Por otra Cuba,http://www.estadodesats.com/2012/06/for-another-cuba.html ) avaldati 15. juunil 2012 ja esitab Kuuba valitsusele järgmised nõudmised: „rakendada kohe ÜRO inimõiguste deklaratsioonis ette nähtud õiguslikud tagatised ja põhimõtted ning ratifitseerida kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt, millele Kuuba valitsus kirjutas alla 28. veebruaril 2008 New Yorgis.”
  
9. jaanuaril 2013 avalikustas Kuuba opositsioonitegelane Oscar Elias Biscet Lawton Foundationist projekti Emilia (http://cubanexilequarter.blogspot.com/2013/01/oscar-elias-biscet-presents-manifesto.html), mis kinnitades mõlemas eespool kirjeldatud petitsioonis esitatud nõudmisi esitas ka mehhanismi muutuse saavutamiseks sõnadelt tegudele. Seal märgiti, et „Kuuba kommunistlik režiim pole loovutanud kübetki vabadust ning on jäigalt ja meelevaldselt vastu seisnud kõikidele muutustele, mis tagaksid meie rahvale inimväärse elu. Seega ei jää meil oma rahva vabaduse saavutamiseks muud üle, kui esitada Kuuba valitsusele käesolev rahumeelne väljakutse.”





AUTORIST
John Suarez on Cuban Democratic Directorate välissekretär