Süürial on islamismiga omamoodi suhe. Kuigi üle 40 aasta Süüriat valitsenud Assadi klanni puhul on tegemist sekulaarse võimuga, siis 2011. aastal puhkenud kodusõja tagajärjel on Süüria viimastel aastatel olnud usufanatismi üks aktiveerijaid ja levitajaid Lähis-Idas. Barry Rubin kirjeldab Süüria islamismi nii: „Islamismi mõttes on Süüria tähelepanuväärselt anomaalne piirkond. Süürias on ametlikult sekulaarne riigikord, mida juhivad mittemuslimid, kuid hoolimata sellest on Süüriast saanud üks peamisi islamismi toetajaid araabiakeelses maailmas.”(1) 

Süüria ühiskond on kodusõja tagajärjel lõhestunud praeguse režiimi pooldajateks ja vastasteks ning need jõujooned on kujunenud just sellisteks, mis ei luba ühel ega teisel poolel konfliktis otsustavat edu saavutada. Ei maksa unustada, et paljud süürlased on asunud Assadi poolele hirmust, et opositsiooni võimuletulek võib kaasa tuua veelgi repressiivsema režiimi. Assadi-vastase opositsiooni moodustavad erinevad kildkonnad islami äärmuslastest liberaalse intelligentsini, hõlmates nii Vaba Süüria armee ümber koondunud mõõdukamaid opositsionääre kui ka islami äärmuslasi, kelle keskuseks on kujunenud Põhja-Süürias asuv Aleppo linn. 

23. augustil 2011 moodustati opositsioonirühmitusi ühendava keskse organina Süüria Rahvusnõukogu, mille peakorter on Istanbulis ja mis koondab emigratsioonis olevaid Assadi oponente. Seda juhib vasakpoolne kristlane George Sabra, endine kommunist, kes 1970. aastal ühines Süüria Kommunistliku Parteiga. Rahvusnõukogu mõjukamad liidrid on teiste hulgas Moslemi Vennaskonnale lähedane intellektuaal, Sorbonne’i ülikooli sotsioloogiaprofessor Burhan Ghalioun ja kurdi päritolu ajalooprofessor Abdulbaset Sieda. Valdav osa kurde on aga ühinenud Rahvusnõukogust eraldi tegutsevasse Kurdi Ülemnõukogusse, mis on tihedates sidemetes kurdi liikumistega Iraagis ja Türgis. Assadi režiim on edukalt kasutanud kurdide hirme nende enda poole võitmisel, viies 2012. aastal väed kurdi aladelt välja ja lubades neile autonoomiat, mida neil islamistidelt on raske oodata.(2) 

Image: /photos/France_Syria-0be06_MV21_550.jpg
24. juuli 2013. Süüria Rahvusliku Koalitsiooni liikmed (vasakult) Farouk Tayfour, Michel Kilo, Salem Idriss, Suheir Atassi ja Burhan Ghalioun ootavad Pariisis Elysee palees Prantsuse presidendi Francois Hollande’i ja koalitsiooni presidendi Ahmed al-Jarba kohtumist. Foto: Scanpix    


Opositsiooni tegevust dikteerivad paljuski just Saudi Araabia ja Katari poolt toetatavad islamistlikud jõud. Saudi Araabia, Katar ja Türgi ongi olnud opositsiooni kõige suuremad toetajad. Katar oli esimene araabia riik, kes tunnustas Süüria opositsiooni diplomaatiliselt. Teine, kes neid on diplomaatiliselt tunnustanud, on Liibüa. 11. novembri 2012 moodustati Kataris Dohas Rahvusnõukogu, kohalike koordinatsioonikomiteede ja Vaba Süüria armee baasil laiapõhjalisem Süüria opositsiooni keskne organisatsioon Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvuslik Koalitsioon, mis ühendab opositsiooniliste poliitikute kõrval reaalselt kodusõjas Assadi vastu võitlevaid jõude ja esindab Süüriat ka Araabia Liigas. Mõjukaid naftamonarhiaid ühendav Pärsia Lahe Koostöönõukogu tunnustab koalitsiooni Süüria rahva seadusliku esindajana, nagu ka Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit. Nagu araabia kevade sündmused on näidanud, võib Läänele sobivate liberaalsete poliitikute tegelik mõjujõud ühiskonnas jääda marginaalseks ning rahva toetusele apelleerides võivad esile kerkida hoopis teised, kelle vaated ei pruugi sobida Lääne ootustega. 

Alates 2013. aasta juulist juhib koalitsiooni mõjukasse Shammari hõimu kuuluv jurist Ahmed Jarba, kellel on head suhted Saudi Araabiaga. Jarba võitis valimistel Katari poolt toetatud ärimeest Mustafa Sabbaghi ja vahetas välja seni koalitsiooni juhtinud mõõduka islamivaimuliku Moaz al-Khatibi. Rahvusliku koalitsiooni asepresidentideks on Assadi režiimi poolt vangistatud opositsioonipoliitikud: ärimees Riad Seif ja opositsioonilise nasseristi Jamal al-Atassi (1922–2000) tütar Suhair al-Atassi. Jamal al-Atassi oli mõjukas baathistlik poliitik, kes sattus aga 1970. aastatel Hafez al-Assadiga vastuollu ning kujunes režiimi ägedaks kriitikuks. Märtsis 2013 valis opositsioon peaministriks kurdi päritolu ärimehe Ghassan Hitto, kes on Ameerika Ühendriikide naturaliseerunud kodanik. Ghitto valimine põhjustas aga opositsiooni hulgas tugevaid käärimisi, sest teda peeti liiga lähedaseks Katarile ja Moslemi Vennaskonnale, mistõttu astus ta juba juulis ametist tagasi ja asendati mõõduka islamisti Ahmad Tumahi’ga. 

Opositsiooni kõige mõjukamaks organisatsiooniks ongi kujunemas Moslemi Vennaskonna Süüria haru, mis loodi 1942. aastal Mustafa al-Sibai poolt ning mis on alates 1964. aastast tegutsenud põranda all. Nende tugipunktid on Hama, Homs ja Damaskus. Nende kõige tuntum esindaja on Londonis elav islamiliikumise veteran ja liikumise eksliider Ali Sadreddine al-Bayanouni. 2010. aastast juhivad organisatsiooni tehnokraadid Mohammad Riad al-Shaqfeh, Mohammad Farouk Tayfour ja Mohammad Hathem al-Tabshi, keda kutsutakse nende ühise päritolulinna järgi Hama triumviraadiks. Arvatakse, et nad esindavad vennaskonna mõõdukamat tiiba, mis on võimeline koostööks teiste opositsiooniliste jõududega. President Mursi ajal toetas Egiptus aktiivselt Süüria opositsiooni, kuid sõjaväelise riigipöörde järel on nad hakanud distantseeruma. 

Relvastatud vastupanugruppidest ühendab Vaba Süüria armee mõõdukamaid ja sekulaarsemaid opositsionääre ning sinna kuulub mõne eksperdi hinnangul umbes 80 000 võitlejat. Vaba Süüria armee eesotsas on Lääne koolitusega endised Süüria armee ohvitserid, endine Süüria õhujõudude kolonel Riad Mousa al-Asaad ja 2012. aastal tema asemele tulnud elektroonikust brigaadikindral Salim Idris, kes on väljaõppe saanud Saksamaal. Süüria kodusõja kõige suurem kannataja on tsiviilelanikkond, sest ka opositsionääride metsikused võivad ületada Assadi jõudude oma. Rahvusvahelises meedias pälvis tähelepanu Youtube’is levitatud võigas stseen, kus opositsiooniline sõjapealik rebis vastase südame ja sõi seda. Assad ja Venemaa on süüdistanud ka opositsiooni keemiarelvade kasutamises, väites, et nende valdusse on üle läinud osa Süüria režiimi varudest. 

Islamiäärmuslaste ja salafistide põhiline jõud on Jabhat al-Nusra (Suur-Süüria Rahva Toetusrinne), kelle eesmärk on kehtestada Süürias pan-islamistlik islami kalifaat ja šariaadi õigus ja keda on süüdistatud ka koostöös Al Qaedaga. Arvatakse, et Jabhat al-Nusra koondab umbes 6000 võitlejat. Nende liider Abu Mohammad al-Golani on tunnistanud sidemeid Al Qaeda liidri Ayman al- Zawahiri ja Iraagi islamistidega. Süürias tegutseb veel teisigi islamiäärmuslikke gruppe. Jabhat al-Nusra liitlased võitluses Assadi vägedega on Süüria Islamirinne, Ghuraba al-Sham, Jaysh al-Islam, palestiinlaste Fatah al-Islam ja Moslemi Vennaskonnale lähedane al-Tawhidi brigaad. Kui islamiäärmuslased (sh salafistid) suudavad Assadi režiimi kukutamise järel võimule tulla, siis võib oodata Süüria islamiseerimist ning samuti, et radikaalsete vaadetega usufanaatikud hakkavad mängima aina olulisemat rolli Lähis-Ida poliitilisel maastikul. Võib tekkida ohtlik olukord, kus islamistid muutuvad domineerivaks jõuks Lähis-Idas. 

VIITED
(1) B. Rubin (ed.), Guide to Islamist Movements, Volume 2, M. E. Sharpe, Armonk, New York, London, England, 2010, lk 385. 
(2) S. Stadnikov. Süüria ummikseis – keemiarelva kasutamisest kurdidele autonoomse rajooni lubamiseni. Delfi .ee, 26. august, 2013 http:// www.delfi .ee/news/paevauudised/ arvamus/sergei-stadnikov-suuriaummikseis- keemiarelva-kasutamisestkurdidele- autonoomse-rajoonilubamiseni. d?id=66638343 

AUTORITEST


Vladimir Sazonov on orientalist, 
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused 


Holger Mölder on strateegia õppetooli dotsent, 
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused 
Image: /photos/Holger_Molder_MV21_150.jpg