Kui ajaloolane avaldab oma käsitluse mingist ajaloosündmusest, võtame seda tavaliselt kui lugu minevikust. Kui ta juba millestki kirjutama hakkab, peaks sündmus ise olema ju lõppenud, meist ohutus kauguses ja tagantjäreletargalt vaadeldav. Umbes nii suhtusin ma Mart Laari Gruusia sõja raamatusse, kui ma möödunud aasta sügisel seda toimetama hakkasin. Õudne sõda küll, aga meist üsna kaugel nii ruumiliselt kui ka ajaliselt. 

Aga Laari kirjeldamislaad toob sündmused väga lähedale. Nii nagu tema „Metsavendi” lugedes võis tunda sama hirmu ja külma, mida tundsid metsapunkris karistussalklaste liginevaid samme kuulvad metsavennad, ja järgmisel hetkel vihisevaid kuule, on Gruusia sõda selles raamatus kuidagi... isiklikult tajutav. Sündmuste tempo, nende planeeritus, aga ka juhuslikkus, propagandavalede tulv, suurte juhtide omavahelised suhted, tsiviilelanike abitus, tolmused mägiteed, soomukite diislilehk – autor kirjeldab kõike seda nii elavalt, et lugeja tunneb end sündmuste osalisena. See raamat pole akadeemiline ajalugu, see on nagu seiklusjutt... selle vahega, et tegemist on päris sõja kroonikaga. 

Kui raamat vabariigi aastapäeva paiku ilmus, mõtlesin, et äkki on see hiljaks jäänud, nagu eilne uudis või nii. Kas sellele ka lugejaid leidub? Maailm tahab ju ebaõiglust kiiresti unustada ja eluga edasi minna. Gruusia sõjast on möödas üle viie aasta ja „publik”, uudistetarbija, paistab olevat olukorraga leppinud. Facebooki profiilipiltidelt on Gruusia lipud ammu maha võetud. 

Just samal ajal, veebruari lõpul eskaleerunud Ukraina sündmused näitavad meile aga, et seesama sõda käib edasi ega näi ilmutavat mingeid lõppemise märke. Meie maailm on endisest veel ohtlikum. Seepärast on „Impeeriumi vastulöök” täna väga aktuaalne. Raamatu sissejuhatuses on kirjas: „Sõda XXI sajandil on sama kohutav, kui need olid XX sajandil – inimesed surevad, pommid lõhkevad ja kodud põlevad. Loodan, et sellest raamatust on väikegi abi järgmise sellise konflikti ärahoidmisel.” 

Selge on, et konflikte üks väike raamat ära hoida ei suuda, aga ta aitab meil ühest-teisest teada saada ja mitte leppida ebaõiglusega. 

Raamatu toimetaja Hille Saluäär