Kõige lihtsam oli vastata küsimusele, miks me seda teeme. Vastus oli – vähemalt minu jaoks – ainumõeldav: „ Sellepärast, et me tunneme end AUSATE inimestena ega kõhkle head naabrit tema hädas abistada!”
Küsimusele, kas oli hirmus ka, tuleb vastata, et ei olnud hirmus. Nimelt oli meie tegevuspiirkond Thbilisi ja selle lähiümbrus, mis asub konfliktikoldest kaugel-kaugel. Tõsi, kui hoida käes Vene lennukipommi kildu, mille servad on žiletina teravad ja alles haljad, võtab kõhedaks küll, kui kujutada ette selle surma toovat vihinat.
Küsimusele, kui VAJALIK meie abi siis tegelikult oli, olen jätkuvalt 100% veendunud, et oli väga vajalik. Kõige olulisem oli muidugi kohalesaabumise fakt ise. Eks see kõik käis kahtluste ja süüdistuste saatel ning kohati läbi väga kollase kadalipu... Jah, ajuti näis, et pea kogu Eesti ajakirjandus töötab suure naabrimehe taktikepi järgi, iriseti pisinüansside üle ja oldi kollektiivses mäluaugus. Kellelegi nagu ei meenunud, KUIDAS me ise viisteist aastat tagasi või alles möödunud aastal ootasime väljastpoolt iga sorti toetusaktsioone. Aga kõik need negatiivsed seigad taandusid kollasteks räbalateks, kui vastutulevad grusiinid tänasid meid – ja sedakorda mitte ülevoolava lõunamaalise bravuuriga, vaid vaikselt ning valuga silmis ja südames.
Meilt küsiti, kuidas oli Gruusia inimestega rääkida. Vastata sellele on pigem raske kui kerge. Meie töö viis meid sinna, kus oli mure. Neid murelugusid oli lõputult ja nendega paraku midagi muud teha ei saanudki, kui ainult kuulata. Iga lugu lõppes küsimusega: „Kuidas niimoodi võib?” Mis sa muud ikka oskad kosta, kui et ei võigi, aga, näe, ikka tehakse...
Kas ma tahaks tagasi minna? Igal juhul! Ehkki meie missioon koosnes vabatahtlikest ja polnud aega teha valikuid inimeste professionaalsete oskuste järgi, saime kärmesti olukordades selgust ning põhjamaine külm pea ja rahulik kiire otsustusvõime tõi lahenduse.
Gruusia vajab seda laadi missioone veel mõnda aega ja paljud meist ootavad pikisilmi, et riik suudaks organiseeruda ja saata välja jätkumissioone.
Meil kulus organiseerumiseks kolm päeva. Gruusia ootab abikäsi juba poolteist kuud!
AUTORISTAin Tähiste on muuseumiarendaja
