Poliitikas märgib konservatiivsus voolu, mis tugineb traditsioonidele, kogemusele, alahoidlikkusele ning evolutsioonilisele arengule, mitte radikaalsetele uuendustele, katsetustele ja revolutsioonilistele ideedele.
 
Konservatiivsuse vastandpooluseks peetakse ajalooliselt liberalismi, mis rõhutab uuendamise, moderniseerimise ja ebatraditsiooniliste lähenemiste vajadust.
Konservatiivsust ei tohi segamini ajada reaktsionismiga, mis pooldab sageli endiste, ajale jalgu jäänud olude taastamist jõuga.
 
Ajaloos on konservatiivsus olnud läbivalt üheks kandvamaks poliitiliseks vooluks. Termin ise on siiski suhteliselt hiline ja paigutub Suure Prantsuse revolutsiooni (1789) perioodi. Selle autorsus omistatakse tavaliselt Prantsuse riigimehele ja diplomaadile vikont Chateaubriandile, kes nimetas niiviisi restauratsiooni käigus taastatud Bourbonide monarhiat. Inglismaal võtsid termini üle John Wilson Croker, kes kirjeldas selle abil tooride partei poliitikat (1830) ja Ameerikas John Calhoun (1830).
 
Konservatiivsuse kui poliitilise voolu formuleerijaks peetakse enamasti Inglise poliitikut ja kirjameest Edmund Burke’i, kes oma raamatus „Prantsuse revolutsiooni peegeldusi” kritiseeris teravalt selle vägivaldseid ja traditsioonidest lahknevaid meetodeid ning osundas vajadusele eelnenust lähtuvalt taastada kord ja õiglus.
















Edmund Burke. Foto: Scanpix
 
Nendest lähtekohtadest on hilisematel aegadel arenenud välja nii konservatiivne vaade majandusele, moraalile, poliitilisele kultuurile ja religioonile kui ka riiklikele institutsioonidele.
 
Kõigest hoolimata pole konservatism teoorias kunagi omandanud sedavõrd süstematiseeritud ja akadeemilist põhjendust kui liberalism, viimase sotsialistlikest ja kommunistlikest siiretest rääkimata.
 
Konservatiivsuse motoks võiks seega pidada ühe juba 17. sajandil elanud inglise poliitiku ütlust: „Kui midagi pole vaja muuta, siis on vaja seda mitte muuta”.