Kui meil on levinud (ehkki kohati ka vaidlustatud) mõtteviis, et mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi, siis hiinlased usuvad hoopis vastupidist: mis kord probleemi lahendas, võib teha seda uuesti. Seega vaatavad nad vastuste otsimisel tihti minevikku, et lasta end kogemustel nõustada ja juba olnul-tehtul uute lahenduste väljatöötamist inspireerida. Selle tulemusena sünnivad lahendused, mis vähemalt kõla ja mõtte poolest just nagu uuenduslikud polegi: eksperimendid, katseprogrammid, eritsoonid jne. Siiski, nagu Sunzi nn strategeemide (sõjakavaluste) puhulgi, mille kasutusviis ei piirdu ainult sõjaplaanidega, vaid on leidnud oma koha ka poliitikas, ühiskonnas ja äris, on tähtis jälgida rakenduslikku poolt. 2013. aastal Xi Jinpingi poolt välja kuulutatud uue Siiditee algatus on üks selliseid minevikust nopituid ideid, mille edukas elluviimine tänapäeval tähendab mitte ainult geopoliitiliste jõujoonte, vaid samuti majandustegevuse raskuskeskme ümbermängimist – ning seda globaalselt.

Muidugi ei osanud härra Xi tol hetkel unistadagi, et abi nii ambitsioonikas globaalses ettevõtmises juhtpositsiooni saamiseks tuleb talle suurimalt konkurendilt maailmas – Ameerika Ühendriikidelt. Donald Trumpi võimuletulek ja „Ameerika esimesena“ poliitika väljakuulutamine andsid Xi Jinpingile möödnud aasta alguses Davosis toimunud maailma majandusfoorumil võimaluse esitleda ennast rahvusvahelisele kogukonnale kui uut vabakaubanduse ja globaliseerumise eestvedajat. Kuidas sellega lepiti, näitas ilmekalt mais Pekingis toimunud Siiditee foorum (ingl Belt and Road Forum), mille kuulutas välja härra Xi isiklikult Davosis ja mis pidi olema Hiina välispoliitika aasta tippsündmus. Kohal olid korraldajate info kohaselt 29 riigipead ja valitsusjuhti ning rohkem kui 130 riigi ja 70 rahvusvahelise organisatsiooni esindajad. Üks puuduja, kes meedias kõige rohkem tähelepanu pälvis, oli India, kes otsustas viimasel minutil üritust boikoteerida. Hiina ja India läbisaamine on juba ajalooliselt olnud keeruline ning nüüd näeb India uue Siiditee algatuses Hiina ambitsiooni suurendada regionaalset hegemooniat. Samuti puudusid ürituselt sellised Hiina tähtsamate majanduskoostöö- ja kaubanduspartnerite juhid nagu Donald Trump, Angela Merkel ja Theresa May. Lisaks üllatas Euroopa Liit Hiinat, näidates liikmete ühist seisukohavõttu seoses kaubandusteemalise deklaratsiooniga, mille allakirjutamisest loobuti vaid seetõttu, et nii vähese aja jooksul ei jõutud Hiinaga teatud punktides ühisele nägemusele.

Vaatamata USA presidendi puudumisele foorumilt, on Xi ja Trumpi vaheline suhe jõudsalt arenemas, mida näitas ilmekalt ka Trumpi hiljutine visiit Hiinasse. Nagu paljud teisedki kandidaadid varem, oli Trump valimiskampaania ajal agar nn Hiina tümitamise retoorika kasutaja, süüdistades Hiinat näiteks kaubanduspuudujäägi tõttu „Ameerika vägistamises“. Võib vaid ette kujutada Xi Jinpingi rahulolu, kui Donald Trump Pekingis teatas, et „väga ebaõiglase ja ühepoolse“ kaubandussuhte päris süüdlased on hoopis eelmised USA valitsused, kes lasid sellel olukorral tekkida. Siiski jätkuvad Ameerika etteheited Hiinale seoses piiratud ligipääsuga Hiina turule, pealesunnitud tehnosiirdega ja intellektuaalomandi kaitse puudulikkusega. Nende etteheidetega nõustub ka Euroopa Liit, rõhutades, et vastastikused kaubandus- ja investeerimisvõimalused peavad olema „õiglasemad“. Investeeringute puhul tekkis Brüsselis suurem diskussioon, kui saadi teadlikuks, mis mahus ja kui strateegiliselt väärtuslikesse Euroopa ettevõtetesse Hiina firmad olid ühinemiste ja ülevõtmiste kaudu sisenenud. Samas, vaatamata antud lubadustele on Hiina turule ligipääs välisettevõtetele endiselt küllaltki piiratud – seda nii investeeringute kui ka kaubanduse vaatevinklist. Vastusena on härra Xi välja kuulutanud järgmise suurürituse – rahvusvahelise Import Expo, mis leiab aset selle aasta novembris ning millel osalemist Hiina eeldab kõigilt oma partneritelt.

Hiina president Xi Jinping koos oma Prantsuse kolleegi Emmanuel Macroniga tähistamas esimese Euroopa surveveereaktori valmimist Hiinas. Macroni Hiina-visiidi käigus allkirjastati 20 kahepoolset koostöödokumenti. Peking, 9. jaanuar 2018. Foto: Scanpix/Reuters
Hiina suurriiklik eneseteadlikkus on olnud tõusuteel globaalsest majanduskriisist alates ning on Xi Jinpingi võimule tulemisega saanud hoogu juurde. Kui varasemad valitsused on võtnud seisukoha, et Hiinal tuleb tegeleda kõigepealt oma riigisiseste väljakutsetega, enne kui ta suudab panustada maailma kontekstis, siis Xi on valinud vastupidise lähenemise: Hiina probleemide lahendus peitub just globaalsetes ettevõtmistes nagu uus Siiditee. Näiteks aitab see algatus eksportida Hiina ülevõimsust taristuehituse valdkonnas, avada ja luua uusi turge Hiina toodetele, saada ligipääs Hiina jaoks vajalikele ressurssidele ja taristule, tagada Lääne-Hiina provintside sidusus ja areng, rääkimata panusest Hiina kultuuri ja nn pehme jõuga saavutatavasse. Kindlasti on Xi Jinping ambitsioonikam liider kui tema eelkäijad. Xi on palju vaeva näinud selle nimel, et ennast riigisiseselt tugeva juhina positsioneerida, kasutades kohati traditsioonilisi meetmeid nagu korruptsioonivastased kampaaniad, kuid pannes rõhku ka ideoloogia isikustamisele ja Mao-sarnase isikukultuse loomisele. Vähem edukas on ta olnud Hiina majandust juba Hu-Wen valistuse ajast kimbutanud nn pärandprobleemide lahendamisel, nagu riigiettevõtete reform ja majandustegevuse tõhustamine. Vaatamata sellele alustas Xi oma teist võimuperioodi juba tuntud lubadustega: Hiina jätkab reformidega ja avaneb järjest enam välisilmale.

Kuigi skeptiliselt, tervitab rahvusvaheline kogukond Hiina presidendi sõnu, jäädes ootama tulemusi, mis ületaks vaid Import Expo tasandi. Samuti pooldab näiteks EL Hiina püüdlusi elavdada maailmakaubandust ja panustada globaliseerumise kvaliteeti. Seejuures rõhub EL ka uue Siiditee puhul tingimustele nagu võrdväärsus, läbipaistvus, kaasatus, täiendavus ja jätkusuutlikkus. Samas paistab Brüssel väheteadlik või -huvitatud olevat Hiina kavatsusest sõlmida Euraasia Majandusliiduga vabakaubandusleping, mis tooks Hiina kaubad otse ELi liikmesriikide (nagu Soome, Eesti, Läti) ukse alla – ja vastupidi. Mis Brüsselile ja juhtivatele liikmesriikidele rohkem peavalu valmistab, on kartus Hiina uue Siiditee sõsarprojekti, nn „16+1“ koostööformaadi tõttu, mis kaasab vaid 11 ELi liikmesriiki Kesk- ja Ida-Euroopas, kaotada senine läbirääkimisvõim Hiinaga. Kartusi ei vähenda ka liikmesriikide nagu Ungari, Poola ja Tšehhi üldine meelestatus ELi suhtes. Asjaolu, et Brüssel on ametis Brexiti ja rändekriisiga, lisab olukorrale veelgi keerukust. Lisaks, vaadates, kes on seni ELi raames ärist Hiinaga eelkõige kasu saanud, on mõistetav, miks ka teised ELi liikmesriigid soovivad nüüd neile terendavat võimalust ära kasutada.

Vähemalt ühel teemal on ELil ja Hiinal seniajani sama nägemus: globaliseerumine kui protsess on toimunud ja toimumas ning selle vastu võitlemine isolatsioonipoliitikaga asjatu. Küsimus on, kui hästi me selleks valmis oleme ja kuidas seda juhtida. Digitaliseerimine, automatiseerimine, robotid ja tehisintellekt – see ei ole ulme, vaid tänane reaalsus. Ükskõik kui väga Trump sooviks Ameerika nn roostevöö 2 tarbeks taas Hiinast töökohti tagasi tuua, pole see võimalik. Maailm on muutunud ja Hiina on selle muutuse üks osa ja eestvedaja. See ei ole enam sama Hiina, kellega mina omal ajal tutvust tegin, ka ei ole see enam see Hiina, kes veel eelmise valitsuste ajal eelkõige „harmoonilisele ühiskonnale“ keskendus. Xi Jinpingiga on tulnud uus Hiina: rahvusvaheline, ambitsioonikas, liidri rolli otsiv ja sooviv, tehnoloogiaid toetav ja kasutav – Hiina vaatevinklist n-ö oma endise suuruse juurde tagasi naasev riik. See kindlasti ei ole seni kehtinud maailmakorrale mugav, eriti neile, kes siiani on Hiinaga asju omadel tingimustel ajanud. Hiina „uus maailmakord“ kõlab hirmuäratavalt, aga nagu öeldakse, hirm on kõige destruktiivsem võim. Kui me vajame konstruktiivseid lahendusi, ei tohiks me hirmul lasta võimust saada, vaid peaksime teadmisi ja teadlikkust suurendama, et paremini mõista, kuhu maailm liigub, kus toimub areng, kust tuleb tõuge midagi uut teha ja saavutada. Uued väljakutsed, uued õppetunnid, uued kogemused – tärkavad Aasia ja Hiina pakuvad seda kindlasti.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et Hiina on jõudnud oma arenguga uude etappi, st ei teised ega ta ise saa enam väita, et tegu oleks lihtsa arenguriigiga. Rahvusvaheline kogukond on juba mõnda aega oodanud, et Hiina haaraks suurema rolli ja võtaks osa vastutusest maailmamajanduse käekäigu eest. Nüüd, kus Xi Jinpingi eestvedamisel on Hiina välja kuulutanud, et soovib olla globaalne liider, peab ta ennast tõestama, olles valmis ületama poliitilise retoorika künnise ja sõnadele tegudega järele tulema. Samas tuleb lääneriikidel üle saada sinofoobiast, mis ikka ja jälle otsustajate koridorides puhkeb, tulla välja oma mugavustsoonist ning panustada rohkem konstruktiivsete lahenduste otsimisse.


Viited: 
1  Väljend Hiinas pikalt elanud, selle kultuuri tundva ja keelt oskava välismaalase kohta. Toim.
2   Ingl Rust Belt – piirkond USAs, New Yorkist Miswestini. Ala, mis kunagi oli tugev tööstuspiirkond,   aga mille tähtsus hakkas vähenema 20. sajandi keskpaigast alates. Põhjuseks olid firmade otsused   hakata tootma väljaspool USAd. Toim.

 Liisi Karindi on hiina strateeg