Kui Iisrael prohveti päevil, seesama viisiga.

Sa oled vintsutatud, just nagu Iisrael ka,

Sind kõige Looja kaitsku ja olgu sinuga.”

 

Juhan Liiv (1908)

 

Eesti ja Iisraeli paralleel on paljudele üllatav, kuid väärib mõtlemist. Mõlemad rahvad olid aastasadu ilma jäetud omariiklusest, millest püsis vaid valuline unistus. Mõlema jaoks muutus keskseks omaenda säilimine, identiteet, kultuuriteadvus. Iisraelil veel midagi, mis eestlastel puudub – traditsiooniline usk. Rahvuslik religioon moodustas juutidele kõige tugevama eneseteadvuse ja ühtekuuluvuse aluse.
 
Eesti sai iseseisvaks 1919/20, Iisrael 1948. Mõlemad rahvad on pidanud oma iseseisvust selle väljakuulutamise hetkest alates täie jõuga kaitsma. Kui 1948 algas Iisraeli vabadussõda, olid eestlased omariikluse kaotanud ning võisid vaid vaikse sümpaatiaga jälgida, kuidas Iisrael ülekaalukate vastaste rünnakuid edukalt tõrjus – ühest sõjast teise. Mõlemad on väga demokraatlikud ja sisukad väikeriigid. Mõlemaid on tabanud pärast iseseisvuse edukat taastamist sama saatus. Nii Eesti kui ka Iisraeli rahvusvaheline kuvand on drastiliselt muutunud: väikesest vaprast rahvast, kes kannatas ülekohtu all ja tuli edukalt toime ülekaalukate vastaste rünnakute tõrjumisega, on loodud ettekujutus kui suurest, agressiivsest riigist, kes sõidab üle naaberrahvastest ja surub oma õigust läbi mis tahes vahenditega.
 
Tänapäeval, mil riigi rahvusvaheline kuvand on tema julgeoleku jaoks järjest olulisem tegur, on Iisrael, vaatamata innovaatilisele ühiskonnale, tipptasemel kaitsejõududele ja võimsale liitlasele USA näol, jäämas mitmes aspektis isolatsiooni. Seda eriti ÜROs ja mõnes muus rahvusvahelises organisatsioonis, kus tooni annavad Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid.
 
Euroopa Parlamendis toimib mitu aastat saadikuühendus EFI – European Friends of Israel (Iisraeli Euroopa sõbrad), kes üritavad kiiva vajunud käsitlusi tasakaalustada, Iisraeli probleeme ja tulevikku paremini mõista. EFI-t juhib Rootsi moderaatide delegatsiooni esimees Europarlamendis Gunnar Hökmark. Küsisin temalt, omaaegselt innukamalt Balti riikide iseseisvuse toetajalt, kes Rootsi parlamendi liikmena korraldas märtsist 1990 kuni septembrini 1991 Stockholmis Norrmalmstorgil nn esmaspäevamiitinguid Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamise nimel, mis ajendas teda 20 aastat hiljem Iisraeli eest välja astuma? Ta ei mõelnud kaua: „Ilmselt ajendas mind sama ürginstinkt toetada nõrgemat, kelle eksistents on ohus,” ütles Hökmark. Iisrael on tema silmis ainus ehtne demokraatia ning läänelike väärtuste esindaja Lähis-Idas.
 
Arvud kõnelevad selget keelt. Iisraeli territoorium (22 000 km²) on vaid pool Eesti omast, rahvaarv küll tunduvalt suurem – 7,6 miljonit, kuid tühine, võrreldes ümbritsevate Araabia riikidega (ainuüksi Egiptuses elab 87 miljonit). Ning asi ei piirdu vaid araablastega, strateegilistele ohtudele lisandub 77-miljoniline Iraan, kes on lõpetamas tuumarelvastuse programmi, arendab edukalt rakette ning kuulutab Iisraelile hävingut.
 
63 aastat päras omariikluse loomist on Iisrael üha eksistentsiaalses „olla või mitte olla” tsoonis. Olles piirkonna elujõulisemaid riike teaduse, majanduse ja mitmes muus vallas, tuleb Iisraeli elanikel – kõigil elujõulistel elanikel – ka täna olla täisvalmiduses oma riigi kaitseks välja astuma. Paradoks on selles, et mida edukam on olnud kaitse, seda tugevamaks on muutunud avaliku arvamuse negatiivne suhtumine Iisraelisse, kes ei arvestavat naabreid ning lähtuvat hoolimatult üksnes omaenda suurekspaisutatud huvidest. Paradoksi teine tahk väljendub selles, et üha lahendamata konfliktis jäävad Iisraeli ohvrid meedias selgelt palestiinlastest ohvrite varju, hoolimata sellest, et terroristlik Hamasi organisatsioon on tulistanud Gazast Iisraeli pihta tuhandeid väikerakette. Iisraeli ohvrite suhtes valitseb hoiak – aga nende valitsus on ise süüdi, et andis põhjust rünnakuiks.
 
Nii või teisiti – olukorda on põhjust tõsisemalt süveneda. Olukorda, mida väljendas kõige lühemalt Iisraeli strateegilise planeerimise minister Moshe Ya’alon: meie jaoks on kaks võtmesõna – shalom ja security (julgeolek). Heausklik avatus ja kaitsevajadus. Iisraeli president Simon Peres sõnastas olukorda nii: „Kui me anname tagasi okupeeritud territooriumid, siis pole midagi imelikku, et soovime vastu julgeolekut. Meie jaoks võib üksainus viga osutuda saatuslikuks. Et saavutada rahu, selleks on meil vaja ellu jääda.”
 
5.–7. veebruaril toimus Jeruusalemmas EFI korraldatud teine rahvusvaheline poliitikakonverents (esimene leidis aset Pariisis 2009), millest võttis osa umbes 400 parlamendiliiget – peamiselt Europarlamendist ja liikmesriikide parlamentidest, kuid ka sellistest riikidest nagu Kasahstan ja Ukraina. Kolme päeva jooksul oli võimalus saada otsesõnum kogu Iisraeli juhtkonnalt, küsida ja kommenteerida. Esinejate hulgas olid Iisraeli president Simon Peres, peaminister, välisminister, kaitseminister, Knesseti spiiker, opositsiooni juht (endine välisminister) Tzipi Livni, parlamendi komisjonide esimehed ja liikmed, Iisraeli panga kuberner, Jeruusalemma linnapea.
 

Tunne Kelam koos Knesseti spiikri Reuven Rivliniga. Foto: Erakogu

 
 
Sõnum oli mõjuv oma ühtsuses. Ühtsus, mida demokraatlikus riigis ei saa kuidagi käsu korras kujundada. Kadima opositsioonipartei liider Tzipi Livni, kes hiljutise välisministrina esindas mõõdukat suunda, toonitas kõigepealt lõhet, mis valitseb Iisraeli tegelikkuse ja Iisraelist loodud ettekujutuse vahel. Tema hinnangul pole Iisraeli kui riigi eksistents viimaste aastate arengute taustal enam endastmõistetav. Iisraeli-Palestiina konflikti kuritarvitatakse, et edendada äärmuslikke liikumisi ja nende eesmärke. Tzipi Livni väitel tuleb arendada kahesuunalist strateegiat, mida ei saa teostada Iisrael üksi. Esiteks tuleb lahendada kohalik konflikt kahe-riigi-mudeli alusel – selleks on vaja araabia riikide tugevat toetust. Teiseks on vaja vastustada ühiste jõududega Lähis-Idas laienevat ekstremismi.
 
Siin on kaalukas põhjus korrigeerida viimastel aastatel kivinenud hoiakuid. Nende põhjal võiks arvata, et Palestiina–Iisraeli konflikti lahendamisest pole huvitatud Iisrael. Tegelikult on Iisrael algusest peale toetanud ÜRO resolutsiooni, mis nägi 1948. aastal ette kahe paralleelse riigi loomist. Araabia riigid aga pole enamikus sellega nõustunud – isegi 63 aastat pärast otsuse tegemist. Päeval, mil Iisraeli riik välja kuulutati, ründasid teda juba 1945 loodud seitsme-liikmelise Araabia Liiga ühisjõud. Nagu öeldud, pole enamik Araabia riike siiani selgelt ja lõplikult tunnustanud Iisraeli elementaarset õigust riigina eksisteerida. Rõhutades Iisraeli poolt edasiste järeleandmiste vajadust ei võta isegi heatahtlikud kriitikud vaevaks tõsiselt tegelda sellesama põhiküsimusega. Araablaste väitel põhjustas Lähis-Ida konflikti Iisraeli riigi loomine. Kuid see sündis ju ÜRO otsuse alusel – seega on kõnealune riik legitiimne. Iisraeli esindajate vastus järeleandmiste soovile on ühene – tõmbusime välja Gaza alalt, viisime sealt välja kõik oma kodanikud ja relvajõud ning milline on tagajärg? Gaza sattus äärmuslaste võimu alla, kes Iisraeli põhimõtteliselt ei tunnusta ning kasutavad oma seisundit terroristlike rünnakute organiseerimiseks meie vastu.
 
Iisraeli juhid rõhutasid korduvalt, et just neile sobib kahe riigi lahendus. Säilitamaks Iisrael rahvusriigina – juudi riik on kogu asja mõte – on Tzipi Livni sõnul otse vajalik Palestiina riigi moodustamine. See oleks Iisraeli huvides, kuivõrd juba praegu moodustavad Iisraeli kodanikest 20% araablased. Simon Peresi järgi on Iisrael tõsiselt huvitatud kompromissist. Tema nägemuse kohaselt pole lahenduse võti mitte lihtsalt kahes riigis, vaid kahes demokraatlikus ja teaduspõhises riigis. Iisrael võiks rahu tingimustes olla stiimuliks, kuidas moodsa tehnoloogia ja majanduse abil võita ümbritseva piirkonna vaesus, moderniseerida majandus ning ületada ka Lähis-Ida ajalooliselt vaevav veepuudus. Vett on Vahemeres piiramatult ning Iisrael toodab 60% vajalikust veest merevee magestamise teel. Tänu moodsale tehnoloogiale on kuupmeetri merevee kasutuskõlblikuks muutmise hind langenud neli korda: kahelt USA dollarilt 50 sendile. Pool põldude kastmiseks vajalikust veest saadakse aga heitvete puhastamise tulemusena.
 
Üks kohtumise kõrgpunkte oli nelja kaitseministri ühine esinemine Herzlya keskuses, Tel Avivi lähistel. Üles astusid Iisraeli kaitseminister Ehud Barak, Briti kaitseminister Liam Fox, kellele lisandusid nende Tðehhi ja Ungari ametivennad. Baraki sissejuhatus oli dramaatiline. Selle kohaselt on maailm juba astunud Kolmanda maailmasõja perioodi, mille juhatas sisse 11. septembri 2001. aasta terrorirünnak (vrd jaapanlaste rünnak Pearl Harborile 1941). Kuid alanud sõjas pole selgelt piiritletud lahinguvälju. Araabia äärmuslased, kes saavad aru, et Iisraeli ei suudeta jõuga alistada, on ümber lülitunud terrorisõjale, mida peetakse improviseeritud tsiviilrinnetel. Terrorit ekspordib Iraan, kes on laiendanud oma mõju niihästi Süüriasse kui ka Gaza sektorisse.
 

Esineb kaitseminister Ehud Barak. Foto: Erakogu

 
 
Tzipi Livni rõhutas samal teemal, et terroristide vastu tegutsemine on legitiimne, ometi ei taheta Euroopas seda mõista. Baraki sõnul on radikaalsete islami terroristide märklauaks terve läänelik ühiskond, Iisrael on vaid nende esmane märklaud. Peaminister Netanyahu osutas äärmusislamistide loosungeile, mille järgi USA kehastab Suurt Saatanat, Iisrael aga väikest. „Teie, Euroopa Liit, olete seega keskmise kaliibri saatan,” ütles ta. Iisraeli kõigi esindajate põhisõnum oli see, et islami äärmuslaste rünnakud ei piirdu Iisraeliga, vaid on suunatud demokraatliku Lääne tsivilisatsiooni vastu tervikuna. Olla Iisraeli Euroopa sõbrad tähendab peaministri väitel olla samas ka Euroopa ja selle väärtuste sõbrad. Ikka ja jälle osutati faktile, et pärast Liibanoni sisulist ülevõtmist Hezbollah jõudude poolt on Iisrael ainus demokraatlik, läänelikke väärtusi esindav riik terves Lähis-Idas.
 
Korduvalt oli juttu araabia maailmas alanud muudatustest. Iisraeli teeb ettevaatlikuks mure, kas need ei ohusta Egiptuse ja Jordaaniaga kaua aega tagasi sõlmitud rahulepingute tulevikku. Revolutsioonilisi liikumisi naaberriikides iseloomustatakse esmajoones kui ebakindluse perioodi, mille tulemuste suhtes puudub kindlus. „Liivad Pakistanist Gibraltarini on hakanud liikuma,” tõdes Netanyahu ning lisas, et Iisrael on ainus stabiilsuse saareke selles ebastabiilses maailmaosas.
 
Europarlamendi välispoliitika autoriteetsemaid esindajaid Elmar Brok julgustas Iisraeli võtma positiivsemat hoiakut. Põhja-Aafrika muutustel on tema sõnul Iisraeli jaoks samasugune tähtsus ja võimalus, mis Euroopa jaoks. Neid muutusi peaks aktiivselt ära kasutama. Ometi nõustus ka Brok, et kui Egiptuses peaks võimule tulema Muslimi Vennaskond, siis tähendaks see katastroofi. Iraani osas sõnas Briti kaitseminister, et kui Teherani tuumarelvastumise programm peaks realiseeruma, tähendaks see tuumarelvaleviku keelustamise lepingu lõppu. Iisraeli kõrgendatud ebakindlus naaberriikides toimuvate poliitiliste maavärinate suhtes on mõistetav – Netanyahu viitas vene 1917. aasta revolutsioonile ja Kerenski kukutamisele äärmuslaste poolt, samuti Iraani 1979. aasta revolutsiooni saatusele.
 
Üks asi, mis Iisraelis viibides minu jaoks selgines, on Eestit ja Iisraeli ühendav rahvusriikluse idee. See on midagi, mida vaevu suudavad aduda suuremad riigid. Ütlesin Knesseti väliskomisjonis esinedes, et Eesti mõistab paremini, milline tähtsus on väikese rahva jaoks tema identiteeti ja kultuuri tagaval rahvusriigil. Kui peaks juhtuma, et Iisrael praegusel kujul hävineb, tähendaks see kõigi väikeste rahvusriikide tulevikuperspektiivide ähmastumist. Juhan Liiv tunnetas seda sügavamat ühtsust instinktiivselt juba sada aastat tagasi.

AUTORIST

Tunne Kelam on Euroopa Parlamendi saadik ja kuulub Euroopa Rahvapartei fraktsiooni