Veebruari alguses valis Soome endale järgmiseks kuueks aastaks uue presidendi. Teist ametiaega lõpetav Tarja Halonen ei saanud seaduse järgi kolmandaks ametiajaks kandideerida.
 
Valimistele esitasid kandidaate kaheksa erakonda: Roheline Liit Pekka Haavisto, Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei Paavo Lipponeni, Põlissoomlased Timo Soini, Rahvuslik Koonderakond Sauli Niinistö, Soome Rootsi Rahvapartei Eva Biaudet, Keskerakond Sari Essayahi  ja Vasakliit Paavo Arhinmäki.
 
Eesti presidendi valimine toimub Riigikogus või valijameeste kogus, Soomes valitakse president otse rahva poolt. Kuigi Soome presidendi volitusi on viimastel aastatel kärbitud ja talle on jäänud peaasjalikult esindusfunktsioonid, annab see talle mandaadi, mida oskuslik poliitik saab edukalt kasutada. Otsevalimine välistab erakondade kokkulepped ja poliitilised manipulatsioonid presidendi määramisel ning muudab valimiskampaania oluliselt huvitavamaks ja mitmekesisemaks.
 
Ootuspäraselt tõusid valimiste põhiteemadeks Euroopa Liit ja eurokriis, majandusküsimused, Venemaa mõjuvõimu tõus ja NATO-liikmesus. Kampaania oli põhjamaiselt viisakas ja hillitsetud, ilma poriloopimisteta. Kui kellelegi midagi teravamat öeldigi, siis poolehoidjate, mitte kandidaatide poolt. Võiks öelda isegi, et presidendivalimised olid igavad ja sündmustevaesed. Ekstreemsemateks tegudeks oli valimisplakatite mahakiskumine. Huvitaval kombel olid sellised rünnakud suunatud peamiselt Timo Soini vastu. Midagi üllatavat ei toonud ka teleesinemised ja debatid, mis mitme presidendikandidaadi osas olid üsna kahvatud. Erandiks olid Niinistö ja Haavisto, kelle puhul oli näha nii kandidaatide kui ka taustajõudude head taset.
 
Algusest peale peeti valimiste favoriitideks koonderakondlast Sauli Niinistöt, põlissoomlast Timo Soinit, kes ootamatul kombel ei saavutanud sellist edu nagu parlamendivalimistel, ja Kekkoneni ajal poliitikasse tulnud keskerakondlast Paavo Väyryneni, keda tema partei alguses ei toetanud, kuid muutis seisukohta, kui selgus Väyrynenile osaks saanud suur toetus. Piinlikuks kujunes liialt vanaks peetud Lipponenile panustanud sotsiaaldemokraatide põhjalik põrumine. Biaudet, Essayah ja ka Arhinmäki olid marginaalsed tegijad, kelle saadud vähesed hääled anti suures osas selleks, et mõjutada tulemusi mõne teise kandidaadi kasuks.
 
22. jaanuari valimiste esimeses voorus ei saanud ükski kandidaat üle 50 protsendi häältest. Tähelepanuväärne on, et enamik teise vooru mittepääsenud presidendikandidaatidest lubasid anda oma hääle Niinistöle. 5. veebruaril  läksid konkureerima Niinistö ja üllatuslikult teise häältetulemuse teinud Haavisto.
 
Sauli Niinistö hääletas presidendiks üle 1,8 miljoni inimese (Haavisto 1,1). Seega toetas Niinistöt 62,6 ja Haavistot 37,4 protsenti valimas käinuist. Uue presidendi häälte hulk oli suurem kui tema eelkäijatel Martti Ahtisaaril ja Tarja Halonenil. Lisaks katkes nende valimistega kolm aastakümmet kestnud sotsiaaldemokraatide valitsemisperiood ja asendus paremkonservatiivse maailmavaate võiduga. Selles suhtes omasid valimised suurt märgilist tähtsust.
 
Soome uueks presidendiks valitud Sauli Niinistö valimistepäeva õhtul 5. veebruaril 2012 ajakirjanikest piiratuna Helsingis Finlandia-talo ees. Foto: Scanpix
 
 
Samas oli hääletusprotsent nii madal viimati Urho Kaleva Kekkoneni ajal 1978. aastal. Omamoodi fenomen oli ka rikutud valimissedelite enneolematult suur hulk, ainuüksi teises voorus oli selliseid enam kui 25 000 tükki.
 
Nagu juba öeldud, oli nende presidendivalimiste üllatajaks Haavisto, kes suutis sotsiaalmeedia efektiivselt enda valimisvankri ette rakendada. Tegelikult oligi just sotsiaalmeedia laiaulatuslik kasutamine ja võrgustike loomine kõigi kandidaatide poolt presidendivalimiste uudseim külg. Soome ringhäälingu valimiseksperdi Risto Uimoneni sõnul sai Haavistole saatuslikuks tema homoseksuaalsus ja abielu endast noorema Lõuna-Ameerikast pärit mehega. Lisaks mõjutas valijate otsust Haavisto tsiviilteenistus (president on Kaitsejõudude ülemjuhataja), kõrghariduse puudumine ja see, et ta pole kiriku liige. Kaheldi, kas Haavisto saaks hakkama keerulistes olukordades, nagu näiteks suhetes Venemaaga. Tema üsna suur häälte arv tulenes ka Niinistö vastu antud protestihäältest. Haavisto enda sõnul oli tema vastu aeg, vaja oleks olnud veel paari nädalat.
 
Uus president Niinistö on rahva seas populaarne, pikaajalise kogemusega poliitik. Teda valides hääletati traditsiooniliste väärtuste, turvalisuse ja stabiilsuse poolt. ELi ja Soome suhetes valimised ilmselt märkimisväärseid muutusi kaasa ei too, kuigi valimisperioodil kõlas ta hääl kohati eurokriitiliseltki. Eestiga puuduvad Niinistöl sellised isiklikud suhted, nagu eelmisel presidendil.
 
Kampaania jooksul kinnitas Niinistö korduvalt, et Soome ei ole liitumas NATOga. Meile arusaamatu NATO-leigus kipub seadma kahe jõukeskuse vahel paikneva Soome geopoliitiliselt halli tsooni. Kuigi Venemaas täna otsest ohtu ei nähta, tegi kallaletung Gruusiale siiski ka soomlased ettevaatlikuks. Võrreldes Niinistöt eelkäija Haloneniga tuleb nentida, et reservkapteni auastmes Niinistö on oma seisukohtades Venemaa suhtes märksa konkreetsem kui Halonen. Eesti poolt vaadates võib sellest kasu olla.