40 aastat tagasi – 1970. aastate esimesel poolel – süvenes okupeeritud Eestis masendus. Brežnevi kildkond oli võimul olnud juba kaheksa aastat. Hruštšovi aja uuendused, mille mõni aspekt inspireeris teatud lootusi, olid summutatud range tsentralismi poolt. Eestis tunnetati üha enam rahvuse tuleviku ahistatust. Eestlaste massiküüditamised olid küll lakanud, kuid seda asendas metoodiliselt intensiivistuv immigratsioon. Arvukate mõtlevate inimeste siseteadvuses oli hakanud tiksuma kell – kui kaua veel, kuni Eesti põlisasukad jäävad oma kodumaal vähemusse? Igale niiviisi mõtlevale kodanikule oli ilmselge, et kui Moskvast juhitav koloniseerimisprotsess jätkub, võib Eesti riikliku iseseisvuse taastamise lootuse maha matta. Aktiivseteks protestideks polnud 1970. aastail aga mingit lootust – Nõukogude surveaparaadi haare oli selleks liig tugev ning rahvas liig suurel määral tasalülitatud.
 
Ometi oli Praha kevade mahasurumine 1968. aastal inspireerinud Moskvas intellektuaalide protestiliikumise. Olles neil aastail üks Eesti haritlaste mitteametlike ringide organisaatoreid (need olid ringid, kus arutati ajaloo, maailmavaate ning rahvuse tuleviku küsimusi) puutusin kokku Sergei Soldatoviga, keda kutsusin pidama ettekandeid vene idealistlikust filosoofiast – Vladimir Solovjovist jt. Nagu edaspidi selgus, oli Soldatov sidemeis Moskva inimõiguste kaitsjatega. Ühel jalutuskäigul 1972. aastal mööda Sakala tänavat tutvustas ta mulle üksikasjalikumalt Moskvas toimuvat tegevust ning esitas küsimuse, kas ei peaks ka Eestis midagi sellist organiseerima. Minu hinnangul polnud siin tingimused Moskva-laadseks inimõiguste kaitse liikumiseks veel küpsed, meil puudusid sellised rahvusvahelise nimega isiksused nagu Andrei Sahharov. Kuid jõudsin mõttele, et esimese sammuna oleks Lääne vabadele ühiskondadele vaja tutvustada eestlaste peamist muret – meie jätkuvat okupeeritud seisundit ning sellest tulenevat ohtu jääda oma kodumaal vähemuseks. See oli Eesti eriline rahvuslik probleem ning seda saime esitada vaid meie ise. Soldatov oli sellega päri ning soovitas mul vastav läkitus ette valmistada.
 
Mõtted küpsesid 1972. aasta suve jooksul, sain seejuures tuge hiljaaegu eesti keeles avaldatud ÜRO harta ning muude paktide tekstidest. Nende dokumentide kohaselt oli meil täielik õigus just Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poole pöörduda.
 
Soldatovi vahendusel sain kontakti ka kahe väikese põrandaaluse rühmituse – Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde liikmete Kalju Mätiku, Mati Kiirendi ja Artjom Juškevitšiga, kes volitasid mind nende nimel koostama ÜRO-le suunatava läkituse teksti.
 
Minu arusaama kohaselt oli siiski vaja laiemat kandepinda. 1972. aasta augustis tuli ühes Mustamäel Vilde teel asuvas ühiselamutoas kokku rühm rahvuslikult mõtlevaid haritlasi, sealhulgas Rein Einasto, kellele tutvustasin läkituse kava ning kellega arutasime rahvusvahelise õiguse argumente. Otsustasime seejuures, et me ei palu, vaid nõuame ÜRO-lt abi. Praktiliseks probleemiks oli vabu valimisi nõudes valijaskonna määratlemine ning Eesti kodanike kodumaale tagasipöördumise tagamine. Arutuse all olid seega samad teemad, millele rajanes Eesti kodanike komiteede liikumine 17 aastat hiljem.
 
Täna tagasi vaadates võib esitada küsimusi vaid memorandumi ühe seisukoha suhtes – võimaldada Asutava Kogu valimistel osalemist lisaks kodanikele ka kõigile okupeeritud Eesti territooriumil sündinud isikuile. Mäletan, et koostajaina tundsime oma radikaalsete nõudmiste taustal vajadust paindlikkuse ning kohalike immigrantide kaasatõmbamise järele, arvestades seda, et valitseva diktatuuri lagunemise korral peeti vägivaldseid konflikte suuremaks tõenäosuseks. Arvestasime ka seda, et Eestis sündinud isikute arv, kes jõuaksid valimisikka, jääb suhteliselt väikeseks ning et Asutava Kogu valimiste toimumise ajaks pidid Nõukogude väed olema välja viidud ning Eestist küüditatud ja pagenud inimesed tagasi pöördunud.
 
Tutvustasin memorandumi esimest varianti, mille koostasin kohe inglise keeles, paari nädala pärast veel kord kokku kutsutud seltskonnale Vilde tee korteris. Koosolijad kiitsid selle heaks. Järgnevalt töötasime Kalju Mätikuga paar nädalat minu venna Kuldar Singi korteris Lauteri tänaval pikema seletuskirja kallal, mis keskendus eriti Eesti rahvastiku koosseisu dramaatilistele muutustele okupatsiooniaja vältel. Arvatavasti septembris 1972 (võimalik ka, et oktoobris) sõitsin Tartusse, kus minu kursusekaaslase Ülo Vooglaiu korteris tuli kokku pool tosinat Vooglaiu sõpra. Rääkisin neile kavatsusest läkitada ÜRO-le kõnealune memorandum ning soovisin nende arvamust. Arvamused olid toetavad, kuid nagu hiljem selgus, oli üks kohalviibijaist asjast Tartu KGBd informeerinud juba samal õhtul.
 
Memorandumi algatajad Mati Kiirend ja Kalju Mätik koos teiste dissidentidega järgmisel tähtsündmusel - Hirvepargi 1. kõnekoosolekul 1987 augustis. Vasakult Mati, Marileen ja Malle Kiirend, Kalju Mätik, Maris Sarv, Jüri Adams, Lagle Parek, Arvo Pesti, Eve Pärnaste, Endel Ratas. Foto: erakogu
 

Pärast kõike seda jäi üle memorandumi toimetamine Läände. Arusaadavalt ei saanud seda teha posti teel. Ülesande võttis enda peale Sergei Soldatov, kuid saime hiljem aru, et Moskva teisitimõtlejad ei ilmutanud entusiasmi sellise separatistliku läkituse edastamiseks oma kanalite kaudu. Edastamine venis ning tõenäoliselt õnnestus selle saatmine ikkagi soome turistide vahendusel, kes selle suunasid edasi Rootsi.
 
Mõistagi ei eeldanud koostajad vastuse saamist Kurt Waldheimilt, ÜRO tollaselt peasekretärilt, kellele läkitus oli adresseeritud. Eesmärk oli lihtsam – saata Läände sõnum, et okupeeritud Eestis, mille elanikud Nõukogude propaganda põhjal pidanuks 99,9%-liselt toetama kommunistlikku diktatuuri, leidub inimesi, kes pole leppinud oma kodumaa okupeerimisega ning taotlevad iseseisvuse taastamist. Kui palju neid teisitimõtlejaid oli, polnud tähtis, eesmärk oli vajutada totalitaarse süsteemi haavatavaimale kohale – tema täiuslikkuse taotlusele. Täiuslikult poleeritud klaveri pinnale isegi ühe kriimu tõmbamine äratab tähelepanu.
 
Memorandum äratas Läänes tähelepanu ning seda kajastati ajalehtedes ja Ameerika Hääle saadetes.  Mitmed Eesti aktivistid USAs on hiljem väitnud, et see oli neile ootamatult saabunud toetus kõige raskemal ajal. 1970. aastail oli ka seal alanud illusioonide ja ideaalide kuhtumise periood. Nõukogude Liiduga rahumeelse kooseksisteerimise ja kohanemise reaalpoliitika kahandas dramaatiliselt lootust, et Eesti võiks kunagi vabaks saada. Just sel hetkel tuli esimene terviklik ja rahvusvahelisele õigusele tuginev sõnum, mis osutas, et vastupanu Eestis jätkub. Arreteerimiste ja repressioonide laine, mis algas 1974. aasta lõpul ja kulmineerus Sergei Soldatovi, Kalju Mätiku, Mati Kiirendi, Artjom Juškevitši ning Arvo Varato kohtuprotsessiga sügisel 1975, tõstis esile poliitvangide probleemi. Poliitvangide teema võimendamiseks andis alust 1975. aasta augusti algul toimunud Helsingi julgeoleku- ja koostöökonverents, kus Nõukogude juhtkond kirjutas esmakordselt alla kohustusele kaitsta inimõigusi.
 
Minu kogemus kahekümne aasta pikkusest põrandaalusest tegevusest okupeeritud Eestis tõendab, et mõttekas ja konstruktiivne vastupanu diktatuurile algab demokraatlike alternatiivide kujundamisest. 40 aastat tagasi tundus Eesti Rahvusrinde ja Eesti Demokraatliku Liikumise pakutud alternatiiv hingematva utoopiana. Kuid ta tugines rahvusvahelisele õigusele ja ÜRO põhikirjale. Seda ei saanud lihtsalt ignoreerida – memorandum, mille veenvust võimendas oma tõekspidamiste eest arreteeritud asjaosaliste saatus, jätkas suurriikide südametunnistuse torkimist ning tekitas jätkuvalt ärevust Moskvas. Sellisena on tal vääriline koht Eesti vastupanuliikumise ajaloos.


EESTI DEMOKRAATLIKU LIIKUMISE JA EESTI RAHVUSRINDE MEMORANDUM ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI PEAASSAMBLEELE
 
24. oktoober 1972

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleele
Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne esitavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni
Peaassambleele järgmise  M E M O R A N D U M I eesti rahva staatuse kohta.
 
Lähtudes sellest,
                et eri rahvuste olemasolu on inimkonna rikkuseks;
                et rahvuslike kultuuride vägivaldne nivelleerimine ja assimileerimine vaesestab inimkonda;
                et rahvuse ja tema kultuuri säilumise põhitingimus on riiklik iseseisvus;
                et maailma viimaste aastakümnete arengu põhilisi jooni on sõltumatute rahvusriikide -  ÜRO liikmete  ‑  teke ja nende arvuline kasv;
                et vastavalt Rahvusvahelistele paktidele majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste kohta (art. 1), Koloniaalmaadele ja ‑ rahvastele iseseisvuse andmise deklaratsioonile (punkt 2) jt. analoogilistele ÜRO dokumentidele on kõigil rahvastel enesemääramisõigus, mille põhjal nad vabalt määravad oma poliitilise staatuse ja teostavad oma majanduslikku, sotsiaalset kultuurilist arengut;
                 et vastavalt Inimõiguste ülddeklaratsioonile (art 2l, punkt 3) peab valitsuse võimu aluseks olema rahva tahe, mis peab väljenduma perioodilistes ja võltsimata valimistes ja  vormides, mis tagavad hääletamise vabaduse;
                 et Eesti, endine rahvusvaheliselt tunnustatud sõltumatu riik ja Rahvasteliidu liige aastast 1921, on nagu teisedki Balti riigid 1940.a. oma riiklikust sõltumatusest vägivaldselt ilma jäetud ning asetatud koloniaalse territooriumi seisundisse;
                 et selle seisundi ja Nõukogude valitsuse poliitika tulemusena,  mille eesmärgiks on kõigi Nõukogude territooriumil elavate rahvuste assimileerimine nõukogude rahvuseks, kus juhtivat osa etendaksid venelased, on tekkinud tõsine oht eesti rahva edasisele rahvuslikule, poliitilisele, kultuurilisele ja vaimsele eksistentsile;
                 et Atlandi hartale alla kirjutanud riigid (kaasa arvatud Nõukogude Liit) kohustusid (art. 3) soodustama suveräänsetest õigustest ja omavalitsusest ilma jäetud rahvaste õiguste ja omavalitsuse taastamist;
                 et eelpool mainitud kohustusi pole täidetud ainult kolme Balti riigi suhtes, kaasa arvatud Eestis;
                 et koloniaalreþiimi tingimustes pole eesti rahva osas tagatud Inimõiguste ülddeklaratsiooni art. 3, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14 (1), 18, 19, 20, 21, 26 (2), 27 (2), Rahvusvahelise pakti majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste kohta art. 1, 8 (ld), 13 (13), 15 (3) ning Rahvusvahelise pakti kodaniku‑ ja poliitiliste õiguste kohta art. 6, 7, 9, 10, 12, 14, 17, 18, 19, 21, 22 täitmine,

                Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne NÕUAVAD:
 
1.  Eesti riikliku sõltumatuse taastamist Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahelise Tartu rahuga 
1920. a. kindlaks määratud piirides;
 
2.  Eesti kui endise Rahvasteliidu liikme vastuvõtmist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks.
 
Selleks Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne peavad vajalikuks:
a) likvideerida olemasolev koloniaalne haldusaparaat, mis ei vasta Inimõiguste ülddeklaratsiooni art. 21
punkt 3 nõudele, sõltub ainuüksi Nõukogude keskvalitsusest ning on  selle suurriiklike ðovinistlike taotluste tööriist;
b) likvideerida Eesti territooriumil asuvad Nõukogude sõjaväebaasid ja viia Eestist välja kõik Nõukogude sõjaväed (kes olid paigutatud sinna vastavalt 1939. a. Eesti ja Nõukogude  Liidu vahel sõlmitud lepingule ainult 10 aastaks: leping aegus 1949. a.);
c) kuni rahvuslike riigivõimuorganite moodustamiseni vabade demokraatlike valimiste teel kehtestada Eesti territooriumil ajutine ÜRO haldus ja tuua Eestisse sisse ÜRO väed;
d) anda ÜRO haldusperioodil võimalus Eestisse tagasipöördumiseks kõigile Eestist vägivaldselt deporteeritud (sealhulgas poliitilistel põhjustel vangistatud või omal tahtel lahkunud) eesti rahvusest isikutele, samuti neile, kes kuulusid Eesti kodakondsusesse ja nende järeltulijatele;
e) taastada normaalne poliitiline elu ja luua tingimused tõeliselt vabadeks demokraatlikeks valimisteks (ÜRO vaatlejate järelevalve all), et moodustada eesti rahva esindusorgan ‑ Asutav Kogu.                  
 
                Asutava Kogu valimistest võivad osa võtta kõik poliitilised parteid ja rühmitused, kes austavad demokraatia põhimõtteid ja rahvaste õigust riiklikule sõltumatusele.
 
                Asutava Kogu valimistel on hääleõigus kõigil neil vähemalt 18. a. vanustel isikutel, kes olid (või kelle vähemalt üks esivanem oli) Eesti Vabariigi kodanikud või kes on Eesti territooriumil sündinud.        
 
                Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne on veendunud, et ainult eelpooltoodud kaalutluste ja nõuete elluviimine võimaldab ÜRO‑l kõrvalekaldumatult täita kohustusi, mis tal lasuvad vastavalt Koloniaalmaadele ja ‑rahvastele iseseisvuse andmise deklaratsiooni art. 1, 2, 4, 5; Rahvusvahelise pakti kodaniku‑ ja poliitiliste õiguste kohta art. 1 punkt 3 ning ÜRO Põhikirja art. 103, 104 ja 105.
 
                Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne nõuavad ÜRO‑lt efektiivsete abinõude tarvituselevõttu, et likvideerida Eestis kõlvatu, ebainimlik ja ebaseaduslik Nõukogude koloniaalvõim ja sundida Nõukogude Liitu mitte tegema takistusi eesti rahva seaduslike õiguste ja rahvusliku suveräänsuse taastamisele.
 
                Eestlased ei nõustu kunagi oma isamaa koloniaalse staatusega.
 
                Praegu, kus maailmas isegi kõige väiksemate rahvaste õigust rahvuslikule sõltumatusele tunnustatakse, ootab eesti rahvas Ühinenud Rahvaste Organisatsioonilt kiiret ja tõelist abi.
 
                Tallinnas, 24. oktoobril 1972. a.
 
                Eesti Demokraatlik Liikumine                         Eesti Rahvusrinne