Eestlased armastavad pidada ennast Venemaa-tundjaiks ega häbene reklaamida seda isegi läänes. Tõepoolest, kui võrrelda absoluutse enamiku lääneeurooplaste või ameeriklastega, kes pole tihtilugu näinud ühtegi lihast ja luust venelast, on meie pilt sellest riigist ja rahvast panoraamne ja värvikirev.    

Ometi, kui minna pisutki sügavuti, siis selgub, et peale banaalse tõdemuse, mille kohaselt pidada Venemaa olema Bütsants, ei kuule me kohvikufilosoofidelt suurt midagi asjalikku. Mis aga veel hullem. Kui heidame pilgu eestikeelsele Venemaad käsitlevale kirjandusele, jääb meile pihku pelgalt käputäis raamatuid, millest enamik käsitleb vaid Venemaa ajalugu. Venelaste mõttemaailma analüüs, nende käitumise süvahoovuste mõistmine, nende diplomaatilised traditsioonid, nende riigikujutelmad, nende identiteediotsingud on eestlasele suuremalt jaolt tundmatu maa.   

Seda lünka meie teadmistes on selgelt tunnetanud ka Andres Herkel, kellele saigi tema piiratud Venemaa-tundmise avastamine otseseks tõukeks leida tekkinud küsimustele vastused venelastelt endilt.    

Tulemuseks on tõesti hea raamat nimega „Vene mõistatus“. Kuigi me ei saa muidugi sedagi käsitlust pidada ammendavaks, on Herkeli raamatus ometi esimest korda süsteemselt ja akadeemiliselt – õnneks sugugi mitte kuivalt – võetud vaatluse alla venelaste enesetunnetuse teooriad ja teoreetikud ning viimaste sageli traagiline saatus. Ongi üks Venemaad iseloomustavaid paradokse – Herkel osutab sellele oma „Vene mõistatuses“ selgelt –, et Venemaa suuruse ja imperialistliku vägevuse kirglikud apologeedid lömastatakse sageli sellesama suure ja nende palavalt armastatud Venemaa poolt.   

Herkel on oma raamatu jaotanud kaheks. Esimesed kuus peatükki pühendab ta teooriatele, teise osa pealkirjaga „Lahtised lehed“ aga Venemaa tänapäevale.   

Need mõlemad osad on orgaaniline tervik, sest mõistmaks, kuhu on Venemaa jõudnud Vladimir Putini juhtimisel, peame teadma ka seda, mida on Herkel meile kirjeldanud oma teooriat käsitlevais esseedes. „Vene idee“, „Euraasialased“, „Vene humanismi küsimus“ jt on seepärast justnagu vundament, millele on Herkel ehitanud oma kaasaegset Venemaad (ja tema lähiümbrust) kirjeldavad lühiesseed ja artiklid.   

Sümpaatne on muide see, et Herkel ei pretendeeri tõe monopolile ega ürita anda kategoorilisi vastuseid. Kogu analüüsile vaatamata jätab ta lahtiseks vastused niisugustelegi põhimõttelistele küsimustele nagu demokraatia või humanismi võimalikkus Venemaal. Pigem konstateerib ta, et humanism teoreetilise koolkonnana, mille traditsioon Venemaal on kahtlemata märksa nähtavam kui näiteks Eestis, pole Venemaa poliitilises ja riiklikus kontekstis osutunud lihtsalt kuigi mõjukaks. Sama võime öelda demokraatia kohta. Ometi, ära iialgi ütle „ei iialgi“ – ka demokraatia võimalikkuse kohta Venemaal – on Herkeli hoiak.   

Niisiis. Tänu Andres Herkelile on meil raamat, mida peaks tingimata lugema eranditult iga Venemaa vastu huvi tundev, seal äri ajav või ka poliitikaväljal selle riigiga kokku puutuv inimene. Seesugusena on „Vene mõistatus“ omamoodi akadeemiline käsiraamat kõige laiemale lugejaskonnale.