Maailmavaade > nr21-2013

Euroopa ja Ameerika – kas leivad ühte kotti?

Tunne Kelam

Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahekord on rahvusvaheliste suhete vallas olnud üks huvitavamaid ja vastuolulisemaid. Üks vaatleja on võrrelnud seda vanade partnerite abieluga, kelle suhetest on esimene armastus ammu haihtunud ning igapäevastes kontaktides on saanud rutiiniks väiklane nägelemine, partneri vigade ja puuduste täheldamine ning hoolikas valvamine selle üle, et teine pool ei saaks end tunda õigemana ega paremana.

Eriti pärast Teise maailmasõja hävitusest toibumist on Euroopas tugevnenud omamoodi tänuvõla kompleks USA suhtes. Mõistuslikult on võimatu eitada, et üksnes USA sõjaline juuresolek ja president Trumani algatatud NATO loomine päästsid Lääne- ja Lõuna-Euroopa riigid Stalini vallutusest ning et Marshalli plaan aitas Euroopa purustatud majanduse taas jalule. USA edasine domineerimine Lääne julgeoleku- ja välispoliitikas, aga ka teaduses ja innovaatikas on aastakümnete jooksul toitnud Euroopa maades alaväärsustunnet ning inspireerinud katseid demonstreerida suuremat sõltumatust Atlanditagusest partnerist. Siiani pole säärased ärgitused paraku veenvaid tulemusi andnud. Kuid praegugi on ELis kuulda hääli, et 2008. aasta rahandus- ja majanduskriis sai alguse USAst ning et Euroopa on just nagu Ameerika pankade vastutustundetu käitumise ohver.

Kuid vanade abielupartnerite suhete väline külg võib osutuda petlikuks, juhul asjad nende elus muutuvad tõsiseks ja mõlemad tajuvad äkki tõsist ohtu edasisel kooselule. Välisvaatleja võib üllatusega avastada, kui tugevad sidemed siiski mõlemaid pooli ühendavad ning kui stabiliseeriv on pikaajaline kooselu kogemus mitte üksnes osaliste endi jaoks, vaid ka nende naabruskonnale. Selle kõrval kaotab flirtimine uute ja huvitavamate partneritega äkki oma perspektiivikuse ja muutub üsnagi teisejärguliseks.

Ameerika ja Euroopa kauaaegse partnerluse sügavus ja püsivus on näha, kui pisutki süveneda arvudesse. Isegi uute Aasia ja Ladina-Ameerika riikide tõus maailma arengumootorite hulka pole oluliselt vähendanud Atlandi-üleste partnerite osakaalu. USA ja EL toodavad senini ligemale poole (täpsemalt 45%) maailma koguproduktist ning nende arvele langeb kolmandik maailmas toimuvast kaubavahetusest. EL oma 500 miljoni kodanikuga on maailma suurim majandusjõud ja turg.

Eriti oluline on avastada seda, kui tihedalt on need kaks majanduslikku suurjõudu omavahel seotud. Seda näiteks vaikselt toimunud investeeringute kaudu, millest elanikud ega poliitikudki ei tarvitse eriti teadlikud olla. Nii võib Indiana osariigi kongresmen avastada, et ELi otseinvesteeringud on loonud tema osariigis 70 000 töökohta ning et lisaks tugineb 200 000 kohalikku töökohta Euroopaga toimuvale kaubavahetusele. Veelgi suuremaks üllatuseks võib osutuda tõsiasi, et Euroopa Liit ostab aastas 8 miljardi dollari eest Indianas toodetud kaupu. New Yorgi osariigis on ELi investeeringud tekitanud 230 000 töökohta ning lisaks on 700 000 inimese töö sõltuvuses igapäevastest kaubasuhetest ELiga.

ELi investeeringud USAsse moodustavad ei enam ega vähem kui 74% kõigist Ameerika Ühendriikidesse tehtud välisinvesteeringuist – nende kogusumma on 1,2 triljonit eurot. Selliste arvude kõrval kahvatuvad hirmu- ja õudusjutud Hiina võimsast ekspansioonist ja ELi nõrgenemisest. Sama kehtib Ameerika investeeringute kohta Euroopasse, mis koonduvad eelkõige Suurbritanniasse ja Hollandisse. Aastal 2010 ulatusid viimased samaväärse 1,2 triljoni euroni, samal ajal kui Venemaa otseinvesteeringud Euroopasse moodustasid 42 miljardit ja Jaapani omad 129 miljardit eurot.

Mis puutub kaubavahetusse, siis EL oli aastal 2011 USA ekspordivoogudes Kanada järel 19%-ga teisel kohal ning USA impordis Hiina järel samuti teisel kohal (17% USA impordist pärines EList). Samal aastal suundus ELi ekspordist 17% Ameerika turule. Vastastikuses kaubavahetuses on esikohal masinad ja transpordivarustus (esmajoones autod), teisel kohal kemikaalid ja keemiatööstuse saadused. Mõlemas nimetatud sektoris ületas ELi eksport USAsse viimasest tuleva impordi.

Palju aastaid on ärimehi ja poliitikuid Atlandi mõlemal kaldal inspireerinud küsimus: miks peaks Euroopa Liit jääma ka edaspidi Euroopa maailmajaoga piiratud vabakaubanduspiirkonnaks. Kas pole seda võimalik laiendada üheks hiiglaslikuks üle Atlandi ulatuvaks vabaturuks? Vabaturu suletud piirid on olemuslikult vastunäidustatud kaupade ja teenuste vaba liikumise põhimõttele. USA poolel oleme kuulnud ka pettumusnoote 1992. aastal USA, Kanada ja Mehhiko vahel sõlmitud Põhja-Ameerika Vabakaubanduslepingu (NAFTA) edukuse suhtes. Selle jõustumisega 1994. aastal tekkis põhimõtteliselt maailma suurim vabakaubanduspiirkond. Ometi, Europarlamendi ja USA Kongressi ühisdelegatsiooni kohtumisel Washingtonis 2012. aasta novembris soovitas Seattle’i kongresmen NAFTAst üldse mitte rääkida – Ameerika poliitikud olevat 20 aastat üritanud seda ellu viia, kuid tulemusteta. Samasugune pettumus valitseb Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) poolt 2001 algatatud Doha vooru suhtes – juba viis aastat on kaubandustõkete kõrvaldamise ja reeglite ühtlustamise läbirääkimised suluseisus.

Tunne Kelam USA Kongressis juulis 2013 koos USA Kongressi delegatsiooni juhi, kongresman Jeff Duncaniga. Foto: Scanpix

Atlandi ookeani mõlemat kallast viimastel aastatel muserdanud majanduskriis ning Hiina, India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja tosina muu riigi jõuline esilekerkimine maailma majanduses viis aastail 2012 ja 2013 selleni, mida Euroopa Parlament oli julge teerajajana juba viimased viis aastat oma mitmes resolutsioonis pakkunud – luua ühtne Atlandi-ülene vabakaubandusala. Nagu nüüd tunnustavad kõrgeima tasandi poliitikud, kujunevad lähemad aastad ainulaadseks võimaluseks kaitsta ja tugevdada läänelikel väärtustel rajanevat majandust maailma lõikes. Majandus- ja usalduskriisist nõrgestatud EL ega USA seda omaette jäädes enam teha ei suuda. USA saadik ELi juures William Kennard väljendas jaanuaris 2013 toimunud kohtumisel europarlamendi USA delegatsiooni liikmetega oma tõsist muret, et niihästi Ameerika Ühendriigid kui ka Euroopa Liit võivad kriisi tagajärjel kumbki sulguda pikaks ajaks sisekaemusse, analüüsides kumbki eraldi tehtud vigu ja kasvavaid probleeme. Karm järeldus on teistsugune – kui USA ja EL nüüd selgi kokku ei pane ja kokkuleppele ei jõua, siis kümne aasta pärast on lootusetult hilja. Aastaks 2023 dikteerivad suure tõenäosusega päevakorda hoopis teised jõud ja seda teistsuguste, mitte-euroopalike reeglite alusel. Tänane küsimus kahe Lääne suurjõu jaoks on – kas olla või mitte olla ka lähema kümnendi lõppedes? Jõulisem ja sihikindlam Euroopa Liit on Ameerika huvides, väitis suursaadik Kennard. Kindlasti võib seda tõdeda ka Euroopa Liidu poolt, kui suudetakse riiklikest erihuvidest ja ninakirtsutamistest kaugemale vaadata – meie ühistele tulevikuhuvidele vastab tugevam, mitte nõrgem USA.

Tegelikult on mõlemad partnerid juba kujundanud väga intensiivse strateegiliste suhete võrgustiku. See tugineb koostööle NATO raames. Sisuliselt puudub aga ühine välispoliitika – siin on selge vajadus koostööd tõhustada ning igal tõsisemal juhul vastastikuseid samme enne nende astumist kooskõlastada. Raskusi välispoliitika tõhusamal ühtlustamisel kerkib põhiliselt ELi poolt. Vaatamata Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitika väljakuulutamisele ei saa sellega praktikas ikka veel tõsiselt arvestada. Kuivõrd ELi liikmesriigid eelistavad olulistes asjades valdavalt ajada omaenda rahvuslikke huve kahepoolsete sidemete kaudu kolmandate riikidega, siis jääb ELi ühtne välispoliitika deklaratiivseks. Seda matkitakse kavatsustes ja tulevikuplaanides, kuid ei realiseerita tegelikkuses.

Kõige enam tuleks aga teha majandussuhetes. Vabaturumajandus tähendab võistlust ning EU ja USA on siin konkurendid. See tekitab loomulikult pingeid ning katseid konkurenti ühel või teisel viisil tõrjuda. Siit ka kiusatus komplitseerida partnerite juurdepääsu oma turule eri tollide, mittetariifsete kaubandustõkete ning eri standardite ja eeskirjade rakendamise teel. Uus tulevikustrateegia, jõudude ühendamine nõuab aga vastupidist – ühist majandusstrateegiat. Viimase kujundamine on iseäranis keerukas, kuivõrd vabaturumajanduses pole poliitikategijaid üks või kaks, vaid neid on mustmiljon.

Ometi teatasid 2013. aasta 13. veebruaril president Obama, ELi president Van Rompuy ja Euroopa Komisjoni president Barroso Washingtonis saavutatud kokkuleppest alustada laiaulatuslikke läbirääkimisi ELi ja USA kaubandus- ja investeerimislepingu sõlmimiseks. Sellele olid 1. detsembril 2012 oma toetuse andnud Euroopa Parlamendi ja USA Kongressi ühisdelegatsiooni liikmed.

USA senati luurekomitee esinaine, California demokraadist senaator Dianne Feinstein (vasakult teine) vestleb (vasakult) USA peaprokuröri asetäitja James Cole’i, USA riikliku julgeolekuagentuuri peadirektori Keith Alexanderi ja USA riikliku julgeolekudirektori James Clapperiga Washingtonis Valges Majas 26. septembril 2013. Algamas on komitee istung, kus käsitleti USA välisluure jälitustegevuse seadust (FISA) ja riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) telefonikõnede salvestusi. Seadusandjad, kes teostavad järelevalvet USA luureasutuste üle, püüavad laiendada valitsuse luurevolitusi, et FBI saaks viivitamatult alustada nende terrorismis kahtlustavate isikute elektroonilist jälgimist, kes reisivad Ameerika Ühendriikidesse ja keda NSA juba välismaal jälgis. Foto: Scanpix

Euroopa Parlament kinnitas 23. mai 2013. aasta resolutsioonis oma veendumust, et ELi ja USA majandussuhete strateegilist tähtsust tuleb taaskinnitada ja süvendada, et töötada välja ulatuslikum Atlandi-ülene nägemus ja ühised strateegilised eesmärgid. Parlament peab hädavajalikuks, et EL ja USA realiseeriksid tõeliselt integreeritud Atlandi-ülese vabaturu kasutamata potentsiaali eesmärgiga luua võimalikult palju kvaliteetseid töökohti ja edendada majanduskasvu, ning leiab, et majanduskriisi, tööpuuduse ja kõrge võlakoormuse taustal on selleks just õige aeg.

Tõepoolest, olukorras, kus ikka jätkuvad kriisiarutelud ja vastastikused süüdistused, kus järjest jõulisemalt väidetakse, et just kasinusmeetmed takistavat majanduse elavnemist, jäetakse pahatihti kahe silma vahele neli reaalset potentsiaali arengudünaamika taastamiseks: teostada igas riigis struktuurireformid, avada ühtne turg täielikult vabale majandustegevusele, keskenduda innovaatikale ja teadusuuringuile ning kasutada ära Atlandi-ülese vabaturu võimalused.

Mis puutub viimasesse, siis probleem pole tariifides, mis on õige madalad, küll aga nn mittetariifsetes tõketes, eri standardides (mis erinevad ka näiteks kaupade ja teenuste osas) ja erinevates suhtumistes. Võimalused puudutavad iseäranis teenusteturu avamist, mida üks USA kolleeg nimetas magavaks hiiglaseks (teenused tekitavad tänapäeval kuni 70% rahvatulust). Kõik osapooled on ühel meelel, et uus leping peab olema terviklik, kõikehõlmav. Kui see saavutataks, siis võimaldaks seniste tõkete kõrvaldamine ELi rahvatulu täiendavat kasvu kuni 120 miljardit eurot ning USA rahvatulu kasvu kuni 95 miljardit eurot aastas. Konkreetselt tähendaks see Euroopa neljaliikmelise perekonna kohta täiendavat aastatulu 545 eurot ning Ameerika samasuguse perekonna jaoks 655 eurot. ELi eksport USAsse kasvaks 28% (see tähendaks täiendavalt 187 miljardi euro eest kaupade ja teenuste eksporti). Ja globaalses perspektiivis oleks ELi ja USA kaubanduse ja investeeringute liberaliseerimine tugev tõuge maailmakaubanduse ja tulude kasvule.

Seega pole asi just leibade ühte kappi panekus, küll aga elu jätkamises ühtlustatud ja lihtsustatud reeglite alusel – selges teadmises, et Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu teadlikult tihedam ja avatum koostöö on võti mitte üksnes majanduskriisist väljatulekuks, vaid läänelike väärtuste ja vabaduse tulevikuks üldse. Alternatiivi sellele ei ole.

AUTORIST
Tunne Kelam on Euroopa Parlamendi väliskomisjoni ja USA
delegatsiooni liige ning kuulub ERP fraktsiooni