Septembri lõpus aset leidnud Saksamaa parlamendivalimisi võib kindlasti pidada murrangulisteks. Esiteks jäid parlamendist välja liberaalid (FDP), kes faktiliselt on sõjajärgsel Saksamaal kõige enam riigi valitsemise juures olnud koalitsioonipartei. See kukkumine on eriti ränk arvestades, et eelmistel valimistel said nad oma ajaloo parima tulemuse. Teiseks saavutasid kristlikud demokraadid (CDU/CSU) rekordiliselt suure toetuse, jäädes vaid paari kohaga alla absoluutse enamuse saavutamisele. 

Kui vaadata Saksamaa kaardil otsemandaatide jaotust, on see peaaegu must (CDU/CSU). Ka traditsioonilised sotsiaaldemokraatide ja kommunistide alad on suures osas läinud CDU kätte. CSU, mis on CDU Baierimaa sõsarpartei, võitis nädal varem aset leidnud Baieri liidumaa valimistel tagasi oma absoluutse enamuse ning kordas supertulemust ka riigi parlamendi valimistel. Kusjuures, CSU tipp-poliitik Peter Ramsauer saavutas oma valimispiirkonnas Saksamaa parima tulemuse, kogudes 62,6% häältest.

Roheliste (Die Grünen) kaua igatsetud supertulemus, kantud 2011. aasta Baden-Württembergi liidumaa valimiste eufooriast, jäi sündimata. Lõppkokkuvõttes on nad alles neljas parlamendipartei, hoolimata kõigi aegade teisest tulemusest. Sotsiaaldemokraadid (SPD) saavutasid igava keskpärasuse ja peaksid nähtavasti kõige enam muret tundma oma tuleviku pärast, et nad ühel hetkel ei leiaks end FDP olukorrast. Protestipartei Alternatiiv Saksamaale (AfD) jäi napilt valimiskünnise alla, samas võib eeldada, et kevadel toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel võib neid saata edu, arvestades nende euroskeptilist sõnumit ja kihutuskõnesid Euroopa solidaarsuse vastu. Kommunistid (Die Linke) võtsid oma tavapärase osa.

Kuigi valimiste-eelsed lävepakuküsitlused näitasid suhteliselt järjepidevalt CDU/CSU edu, ei osanud tegelikult keegi nii suure õnnestumisega arvestada.

Viimast nelja aastat võiks nimetada kannatuste aastateks, kus üsna konarlikult oma koalitsiooniteed alustanud CDU/CSU ja FDP koalitsioon pidi toime tulema majanduskriisiga, võtma vastu mitmeid Saksa tavainimese silmis ebapopulaarseid otsuseid (eriti seoses Euroopa poliitikaga), trotsima erinevaid ministreid tagasi astuma sundinud skandaale, kaotades seeläbi mitmeid tipp-poliitikuid. Nägemus Saksamaast mujal Euroopas ei ole kaua nii vastuoluline olnud – teda kas armastatakse või vihatakse, ja loomulikult jõudis see meelsus ka sakslaste endini. Samuti kaotati mitmed liidumaa valimised, FDP jäi olulistes liidumaades üldse alla künnise.

Koalitsiooni jaoks mitte väga roosilistel aegadel leidsid rohelised end laineharja tipult, kui Fukushima tuumajaama katastroofist ajendatuna oli valitsus sunnitud varem ja rangematel tingimustel võtma vastu uue energiapoliitika, tegema nn energiapöörde, mis peab lühemas perspektiivis viima tuumaenergiavaba Saksamaani. Selle ja muude kohalike dispuutide (Stuttgart 21, hariduspoliitika jne) tulemusena said rohelised esimest korda Saksamaal liidumaa tasandil, Baden-Württembergis, juhtivaks koalitsioonipartneriks, tõrjudes 58 aastat võimul olnud CDU opositsiooni.

Samal ajal tõstis pead ka Piraadipartei, kelle programm on peamiselt kantud läbipaistva poliitika ja vaba interneti
ideedest. Nende edu piirdus siiski vaid nelja liidumaa parlamenti valituks osutumisega. Riigi parlamendivalimistel ei suutnud nad koguda üle 2,2% häältest. Peamiseks komistuskiviks said sisetülid,suhteline läbipaistmatus vastupidiselt propageeritavale ning suutmatus laiemat poliitikat teha.

Selle aasta veebruaris ametlikult asutatud Alternatiiv Saksamaale tõi taas uued tuuled valimismaastikule, mis algushetkedel ähvardasid päris jõulisi keeriseid tekitada. Ülimalt euroskeptiline liikumine, mis toetab ultraliberaalset majanduspoliitikat, ei suutnud siiski oma potentsiaali piisavalt ära kasutada. Vaadates valimistulemusi, kus nad napilt alla künnise jäid, näitab lähem analüüs, et nende peamine  valijaskond koosnes viimasel hetkel oma poliitilise eelistuse teinud valijatest, mis tähendab suhteliselt suurt riski ja on enamasti ühekordne võimalus protestihäälte mobilisatsiooniks. Laiema baasvalijaskonna kujunemist takistasid ühelt poolt liiga äärmuslikud majandus- ja sotsiaalpoliitilised vaated, teiselt poolt aga ka vaikne ultraparemäärmuslaste imbumine AfD ridadesse, mis kindlasti hirmutas potentsiaalseid valijaid eemale. 

Kõige selle taustal tekib kõrvaltvaatajal tõepoolest küsimus, et mis oli nendel valimistel CDU fenomen. Saksamaa parlamendivalimised järgivad suhteliselt kindlat mustrit. Kaks suurt parteid, CDU ja SPD, esitavad oma kantslerikandidaadid, kelle isiku ümber ehitatakse üles valimiskampaania. Nii juhtus ka seekord. CDU jäi truuks Angela Merkelile, kes oli tõestanud oma sirgejoonelist ja kindlakäelist kantsleriloomust. SPD tõi vastu Peer Steinbrücki, endise rahandusministri ja Saksamaa rahvarohkeima liidumaa Nordrhein-Westfaleni endise peaministri. Algas võitlus tehnokraadi ja rahvamehe vahel.

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel (esireas keskel) osaleb Liidupäeva (Bundestag) avakoosolekul Berliinis 22. oktoobril 2013. Värskelt valitud Saksamaa parlament tuli esimest korda kokku teisipäeval, kui liidukantsler Angela Merkeli konservatiivid alustasid ametlikke läbirääkimisi peamise opositsiooniparteiga koalitsioonivalitsuse moodustamiseks. Foto: Scanpix


CDU panustas algusest peale poliitilisele järjepidevusele, stabiilsusele ja solidaarsusele, mis väljendus ka nende juhtkirjas „Üheskoos tugevad Saksamaa jaoks“ (Gemeinsam stark für Deutschland). SPD puhul on keeruline välja tuua konkreetset suunda, mille poole püüeldi. Ka nende valimisloosung – „Otsustab MEIE“ (Das WIR entscheidet), sattus kohe peale avaldamist skandaali. Nimelt tuli välja, et see fraas kuulub ühele renditöötajaid vahendavale fi rmale, kusjuures SPD võitleb renditöötajate kontseptsiooni vastu, pidades seda ebasotsiaalseks. Peamiselt pidi SPD tegelema Steinbrücki järjekordsest suupruukimisest tekkinud piinlike olukordade lahendamisega. Eriti markantse juhtumina võib välja tuua arutelu kõrgete riigiametnike palkade üle, kus sotsiaaldemokraat Steinbrück kantsleripalka liiga piskuks, vaat et mitte elamisväärseks pidas. Siinkohal on mul hea meel tõdeda, et valija ei olegi nii loll, nagu arvatakse, vaid otsustas toetada pigem väärtustel ja realistlikel kaalutlustel põhinevat CDU programmi ja kampaaniat kui SPD lahmivat ja mõnevõrra populistlikku vastandumist.

Oluliseks osutus ka võimalike koalitsioonipartnerite eelvalik. CDU kinnitas läbivalt, et FDP on nende eelistatuim koalitsioonipartner, aga ei jooksnud end sellega kinni. SPD eelistas traditsiooniliselt rohelisi, välistades aga riigi tasandil kommunistid. Viimane on ajaloolis-poliitiliselt mõistetav, aga pragmaatilisest küljest ehk mitte kõige tulemuslikum. 

Siinkohal tuleb rääkida ka Saksa valimissüsteemist, kus antakse kaks häält. Esimene hääl konkreetsele otsemandaati taotlevale kandidaadile ja teine parteile. CDU korraldas väga jõulise kampaania
saamaks mõlemad hääled endale, mis neil FDP meelehärmiks ka õnnestus. Tulemustest selgub, et lõviosa FDP-st eemaldunud valijatest andis oma hääle CDU-le, mis absoluutnumbrites teeb üle kahe miljoni hääle, mida FDP-l hirmsasti tarvis oleks olnud. Samas oleks loogiline olnud, et FDP hääled oleks pigem AfD-le rännanud. Ka peab märkima, et FDP oli neil valimistel ainuke partei, kes kaotas suurelt hääli kõigile teistele, ka kommunistidele, mis näitab FDP valijate ebastabiilsust või isegi maailmavaate kadumist ja üldist skepsist.

Üleüldine küsimus on, et kus oli FDP viimastel aastatel ja nüüd kampaania ajal? Pidev kemplemine, poliitiliste suundade hägusus ja juhtfi guuride puudumine annab piisava vastuste. 

Tulles tagasi kantslerikandidaatide juurde, siis arvati, et üheks maamärgiks saab olema suur teleduell septembri alguses.Ameerikalikku tulist televäitlust ei tekkinud. Angela Merkeli rahulik, läbimõeldud ja ehk liiga tehnokraatlik esinemine pidi hakkama saama Peer Steinbrücki rahvameheliku lobisemisega. Kui riigikanal ARD küsitlus andis väikse eelise Steinbrückile, siis teiste kanalite rahvaküsitlused eelistasid Merkelit. Tagantjärele tuleb siiski tõdeda, et sel duellil ei olnud nähtavasti väga suurt mõju. Mõni päev hiljem aset leidnud pildiskandaal, mis kujutab Steinbrücki keskmist sõrme näitamas, ei saavutanud samuti soovitud efekti, vaid tekitas vastakaid reaktsioone teemal, mis on ja mis ei ole poliitikule sobiv käitumine.

23. oktoober 2013, Berliin. Demonstrandid loosungitega ootamas saadikuid, kes jõuavad CDU/CSU ja sotsiaaldemokraatliku partei esimestele koalitsioonikõnelustele. Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid alustasid tööd kompromisside leidmiseks majandus-, energia- ja europoliitikas. Koalitsioonivalitsus peaks olema paigas jõuludeks. Foto: Scanpix


Valimisjutu lõpetuseks tahaksin veel ära mainida CDU kavala plakati- ja sotsiaalmeedia kampaania, kus kujutati sõrmeotstest kokku pandud käsi – žesti, mida näeme Merkelil tihti avalikel esinemistel. See lihtne, ühest küljest konservatiivne, samas aga kindlust tekitav sümbol, on minu arvates ka CDU võidu sümbol.

Saksamaal läheb praegu hästi, nende majandus on stabiilne, inimeste ostujõud on kõrgem kui viimastel aastatel ja ostuhimu taas tärganud. Tööpuudus langeb. Seega võib öelda, et sakslased valisid kauni hetke, mis viibib veel.

Koalitsiooniläbirääkimised CDU/CSU ja SPD vahel on jõudmas lõppjärku. Valimistulemuste selgumisel oli CDU resoluutne, kinnitades, et hoolimata oma ülekaalukast võidust või ehk just tänu sellele, võtavad nad olukorda väga tõsiselt ega kasuta ära oma eelispositsiooni, vaid tegutsevad koalitsiooniläbirääkimistel Saksa riigi ja rahva huvides. Saksa valitsusjuhi määrab riigi president, aga alles siis, kui koalitsiooni läbirääkimised on lõppenud. Seejärel kinnitab valitsuse parlament. Selline süsteem on selge märk poliitilisest küpsusest, kus ei kardeta hampelmanlust ja jõupositsiooni ärakasutamist, sest nii lihtsalt ei käituta ja kõik peavad neist reeglitest kinni. Loodetavasti on seekordne suur koalitsioon võrreldes 2005-2009 perioodiga tegusam ning julgem ning ei lange mugavasse rutiini, mis maksis mõlemale suurparteile 2009. aasta valimistel valusalt kätte.

TAUSTAKS
Valimistulemused – http://www.bundeswahlleiter.de/
AUTORIST
Kadri Vanem on Tunne Kelaminõunik Brüsselis