Lennart Meri meelest seisnes Eesti uus võimalus võimalikult kiires integreerumises Euroopaga, enne kui vene karu ukse kinni jõuab lüüa. Eesti probleem taasiseseisvumise esimestel aastatel oli aga selles, et esiteks polnud seda vana Euroopat enam olemas ja teiseks ei oodanud meid seal eriti mitte keegi. Euroopa jaoks olime endised Nõukogude Liidu vabariigid, keda Venemaa tavatses pidada oma lähisvälismaaks ning kus tal pidid olema mingid eriõigused. Meie reaalne sõltuvus Venemaast energia ja kaubavahetuse vallas oli tohutu, ulatudes viimase puhul 1992. aasta alguses 92%-ni. Sellest mainest ja sõltuvusest pidime kõigepealt välja murdma ja näitama, et me oleme midagi rohkemat kui endine Nõukogude Liidu vabariik.

Otsustavate reformidega sai Eesti hakkama. Milline tähendus Eesti reformidel oli, näitavad selgelt tänased sündmused Ukrainas, kus samasugused reformid jäid läbi viimata. Selle tulemusel ei tea nad nüüd isegi, kuhu kuuluvad: kas Euroopasse või Venemaa koosseisu. Isegi siis, kui poliitiline suund ühele või teisele poole kaldub. Ukraina seisab ikka U-krai-na*. Ainuüksi vabanemine Venemaa energiasõltuvusest oli meile omal ajal väga raske ja valuline, kuid me tegime selle ära. 

See kõik ei viinud meid siiski veel Euroopale lähemale. Euroopa oli meie jaoks nagu mäetipp, mille vallutamiseks tuli esiteks läbida mitu baaslaagrit, seal vajaduse korral puhata, ja siis jälle edasi ronida. Seejuures olid teised meist varem alustanud ja meist üsna pikalt ees. 

Esimene suurem baaslaager oli pääs Euroopa Nõukogusse. Et see kiiremini läheks, haakisime end koos Leeduga lahti kolmandast ronijast ehk Lätist, kellel võimalused Euroopa Nõukogusse saada 1993. aastal praktiliselt puudusid. Teadsime, et kui üks meist saab jala mingi organisatsiooni ukse vahele, siis jääb see lahti seni, kuni viimane Balti riik on sisse jõudnud. Nii see ka läks. Ega meie pääski Euroopa Nõukogusse kindel polnud, sest esilalgu oodati vaid Leedut. Venemaa esitas Eesti liikmekssaamise vastu proteste, väites, et Eesti rikub räigelt inimõigusi ning rõhub muukeelset elanikkonda. Siiski pingutasime kõvasti, et täisliikme staatus saavutada. Tänu suurele tööle, mille tegid ära Tunne Kelam Euroopa Rahvaparteis ning Marju Lauristin sotsiaaldemokraatide hulgas, tagas Eesti endale Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kahe suurema saadikurühma toetuse. Eesti saamine Euroopa Nõukokku polnud aga ikka veel kindel. Enne otsustavat hääletust helistasid peaministri büroosse meie tuttavad Euroopa Nõukogu sekretariaadist ja ütlesid, et neile oli tulnud mingi Venemaa poolt algatatud rahvusvahelise uurimisgrupi raport, kus kirjeldatakse Eestis valitsevaid fašistlikke meeleolusid. Soliidsetel Euroopa vanahärradel võis see pea segamini ajada. Ütlesin, et helistaja on ju ise Eestis käinud, kas ta on siin haakristilippe või tänavail tapetavaid venekeelseid inimesi näinud. Loomulikult ta ei olnud ja arvasin, et siis pole mõtet segadust tekitada ja selle raporti võiks kuni Eesti vastuvõtmiseni kalevi alla pista. Nii tehtigi. Venemaa oli tulivihane ja teatas, et ta ei taha niisugusesse organisatsiooni astuda, kuhu fašistlikke riike vastu võetakse. See seisukohavõtt läks Venemaale üsna kalliks maksma, kui ta hiljem Euroopa Nõukogusse vastuvõtmist taotles. 

1993. aasta kevadel sai Eesti igal juhul Euroopa Nõukogu täisliikmeks ja võisime suuna võtta järgmisele baaslaagrile. Selleks oli Euroopaga vabakaubandusleppe sõlmimine ning sellest pisut kõrgemal Euroopa Liiduga assotsiatsioonileppe allkirjastamine. Seejuures tuli aga ka kaugemat tulevikku silmas pidada. Kuna tahtsime kiiremini veel kõrgemale ronida ehk jõuda liitumisläbirääkimiste alustamiseni, tuli vabakaubanduslepe sõlmida ilma üleminekuperioodita. Oli teada, et üleminekuperioodid võtavad aastaid aega ja võivad sundida teisi järele ootama. Seepärast esitasimegi auahne ettepaneku sõlmida vabakaubandusleping ilma ühegi üleminekusätteta. Brüsselis vajusid esialgu suud lahti. Siis saadeti Eestisse komisjonid, mis tegid selgeks, et siin tõesti mingeid tollipiiranguid ei eksisteeri ning järelikult pole ka üleminekuperioode otseselt vaja. Nii saime oma tahtmise ning kirjutasime kõigepealt alla vabakaubanduslepingu ning 1995. aastal assotsiatsioonilepingu. 

1997. aastaks olime eelmistele ronijatele igal juhul järele jõudnud ning suurte ponnistuste tulemusel esitati Eestile kui esimesele endise Nõukogude Liidu territooriumilt vabanenud riigile kutse Euroopa Liidu laienemisläbirääkimistele. Läbirääkimisi peeti kokku seitse aastat ja need lõpetati hilisemate ühinejatega suures grupis nii, et 2004. aastal sai Eesti koos teiste uute liikmesriikidega Euroopa Liidu täisliikmeks.

Liitumine Euroopaga on Eestile olnud tähtis nii eesmärgi kui ka protsessina. Selle vältel saime Euroopalt esiteks põhjaliku tööplaani, mis on Eesti uuendamisele ja moderniseerumisele oluliselt kaasa aidanud. Teiseks oleme Euroopast saanud otsest materiaalset tuge selle tööplaani elluviimiseks ning kolmandaks on Eestil olnud olemas selge eesmärk, mille pärast pingutada ja ohvreid tuua. On raske öelda, kas selleta oleks õnnestunud rahvast organiseerida ja innustada kõiki teel ette tulevaid raskusi kannatama. Igatahes on Euroopa-integratsioon olnud Eestile õige mitmel viisil kasulik. Nüüd on meie ülesanne valmistada Eestit ette järgmiste mäetippude vallutamiseks ning Euroopat ennast koos tugevamaks ja osavamaks muuta. Ühendatud meeskonnaga on uute tippude vallutamine võimalik. 

VIITED 

*Venekeelne sõnamäng, eesti k “äärel”. Toim.