Islamiriik põlvneb kunagisest al-Qae-da Iraagi harust, mis ilmus Iraagis välja 2004. aastal pärast ameeriklaste juhitud koalitsiooni interventsiooni ja Saddam Husseini kukutamist. Seda juhtis Jordaania päritolu Abu Musab al-Zarqawi (sünnipärase nimega Ahmad Fadeel al-Nazal al-Khalayleh), kes rajas 1999. aastal Afganistanis Herati lähedal Islamiriigi eelkäija, džihadistliku rühmituse Jama’at al-Tawhid wal-Jihad. Arvatakse, et al-Zarqawi saabus Afganistanist Põhja-Iraaki juba 2002. aastal. Islamiriigi lipu all võitleb väga palju usuvendadele appi saabunud erinevast rahvusest džihadiste üle terve maailma ning mitmed neist on lääneriikide päritoluga, nii lääneriikides sündinud islamiusulised kui ka konvertiidid ehk islamiusku pöördunud lääne inimesed. 2010. aastast on ISi eesotsas kaliif Ibrahim ehk Abu Bakr al-Baghdadi (Ibrahim ibn Awwad ibn Ibrahim ibn Ali ibn Muhammad al-Badri al-Samar-rai), kes enne lääneriikide koalitsiooni interventsiooni tegutses vaimulikuna oma kodulinnas Samarras Kesk-Iraagis. Mõne allika kohaselt oli tulevane kaliif mõnda aega ameeriklaste poolt interneeritud Camp Bucca kinnipidamiskohas Umm Qasri lähedal, kuid ameeriklased ei pidanud teda ohtlikuks ja vabastasid ta vangistusest. Kaliif Ibrahim ei ole al-Qaeda juhiga Ayman al-Zawahiri’ga sarnane õpetlase tüüpi teoreetik, vaid on juhtimisstiililt juht-sõdalane, kes on tegutsenud välikomandörina otse lahinguväljal ning osaleb siiani sõjaliste operatsioonide planeerimises. See on tõstnud tema isiklikku populaarsust kaasvõitlejate seas.
Ameerika Ühendriikide välisminister John Kerry on öelnud: „Islam on rahumeelne religioon, mis kannab endas inimestele omaseid väärtusi.” Tema sõnade järgi pole Islamiriigi rühmitusel selle poolt lipukirjana kasutava religiooni põhimõtetega väga palju kokkupuutepunkte.(1) Salafistid on sunni islami konservatiivne usuvool, mis seab eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde (salafi — araabia k ʻesivanemad’) ja nad on eriti mõjuvõimsad Pärsia lahe riikides: Saudi Araabias, Kataris ja Araabia Ühendemiraatides. Pole päris täpne seada võrdusmärki kõikide salafismi erinevate voolude ja džihadismi vahele, kuid salafismis saab eristada vähemalt kolme üksteisest erinevat haru: vägivallatu salafism ehk madkhalistid, poliitiline ehk põhivoolu salafism ja võitlev salafism ehk džihadistid (qutbistid).(2) Islamiriik kuulub ideoloogiliselt salafismi kõige äärmuslikuma voolu järgijate ehk džihadistlike rühmituste hulka. Ideoloogiliselt pakub salafism identiteediotsingutes visklevates islamimaades teatavat selgepiirilist alternatiivi Lääne mõjudele, mida Süüria kontekstis võib kergesti siduda vastupanuga sekulaarsele Assadi režiimile, aga Iraagis vastupanuga nende mõistes väärusuliste šiiitide juhitavale valitsusele.
Kodusõda Afganistanis ja võitlus Nõukogude okupantide vastu konsolideeris sunniitide ühtekuuluvustunnet ning tugevdas nende religioonipõhist identiteeti. Afganistanist pärinevad mitme tänase džihadistliku rühmituse juured (sh al-Qaeda, IS jt). Pakistanis organiseerisid islamivõitlejate abistamist „üleilmse džihaadi isa” palestiinlane Abdullah Yusum Azzami ja tema noor õpilane Osama bin Laden. Kui Azzami 1989. aastal tapeti, sai bin Ladenist tema mantlipärija al-Qaeda liidrina. Pärast Nõukogude vägede lahkumist Afganistanist otsisid nad uut vaenlast ning nende pilgud pöördusid Lääne suunas. 1990. aastatel otsustas qutbistliku rühmituse Egiptuse Džihaad liider Ayman al-Zawahiri, et aeg on laiendada silmapiiri ning suunata fookus võitluselt Egiptuse sekulaarsete võimudega läänemaailma ning Ameerika Ühendriikide vastu. Suure eesmärgi nimel ühendati jõud al-Qaedaga, kellel olid juba Afganistani sõjast suured kogemused rahvusvaheliste võrgustike organiseerimisel islamistlike võitlejate toetamiseks.
Ameeriklaste ja NATO juhitud suuroperatsioonid Lähis-Idas – Iraagis ja Afganistanis – on tõestanud, et rahvusvahelisi kriise ei ole võimalik lahendada ainult sõjalisele jõule toetudes, vaid sellega peab kaasnema tõhus rahuloomeprogramm. Ameerika Ühendriikide president Barack Obama täitis oma valimislubaduse ja viis Ameerika Ühendriikide väed 2011. aasta lõpuks Iraagist välja. Samal aastal õnnestus tabada ja likvideerida terrorismivastase sõja „staarvaenlane” al-Qaeda liider Osama bin-Laden, kelle järel tõusis al-Qaeda etteotsa al-Zawa-hiri. Käesoleva aasta lõpul suleb uksed NATO juhitav rahvusvaheline missioon ISAF (rahvusvahelised julgeolekuabi-jõud – International Security Assistance Force) Afganistanis ning vastutus riigi julgeoleku tagamise eest läheb kohalikele julgeolekujõududele. Kõik see viitaks esimesel silmapilgul olukorra stabiliseerimisele kogu Lähis-Idas, kuid piirkonnast tulevad uudised on endiselt ärevad. 2013. aasta sügisel ei olnud Ameerika Ühendriigid kaugel Assadi režiimi ründamisest Süürias ning sekkumisest Süüria kodusõtta opositsiooni poole peal, kui Süüria valitsusväed tabati 2013. aasta augustis keemiarelva kasutamisel Damaskuse eeslinnas Ghoutas. Paljuski sai otsustavaks Suurbritannia parlamendi sõjalist rünnakut eitav otsus, millega Ameerika Ühendriikide üks kindlamaid liitlasi pidi astuma sammu tagasi.
Venemaa ja lääneriikide vastasseis Ukraina pärast on Islamiriigi ambitsioonidele ergutavalt mõjunud, sest tähelepanu on kandunud Lähis-Idalt mujale ning nad on saanud vaikselt oma haaret tugevdada, hõivates ulatuslikke alasid Iraagi sunniitidega asustatud territooriumil ning paljudel Süüria aladel, kontrollides Ida-Süürias laiuvat Raqqa provintsi. Täna ollakse fakti ees, et suuremat ohtu rahvusvahelisele julgeolekule kujutavad president Assadi vaenlased salafistlikest rühmitustest Islamiriik, Jabhat al-Nusra (Suur-Süüria Rahva Toetusrinne) jt ning lääneriigid võivad selle tarvis olla sunnitud koostööd tegema vanade vaenlaste Süüria ja Iraaniga. Neist viimasel on oluline mõju Süüria ja Iraagi valitsusele. Selles võitluses ollakse ühises leeris läänemaailmale vastandunud Venemaaga, keda islamiterroristid on ähvardanud rünnakute kandumisega Põhja-Kaukaasiasse, mida ei saa tähelepanuta jätta, arvestades, et ISi ridades võitleb palju põhjakaukaaslasi. Gruusias sündinud ISi välikomandör ja arvatav sõjaline juht Abu Omar al-Shishani (sündinud Tarkhan Batirašvili) teenis 2010. aastani Gruusia relvajõududes ning osales 2008. aasta Vene–Gruusia sõjas. Hiljem oli ta vahistatud relvasalakaubanduse süüdistusega, pärast vabanemist lahkus maalt ja kuuldavasti liitus islami sõdalastega Süürias.
26. september 2014, Raqqa. Noorukid protesteerivad plakatitega Islamiriigi (IS) pihta suunatud USA õhurünnakute vastu. Plakatitele on araabia keeles kirjutatud: „Hinge ja verega ohverdame end sulle, riik. Hinge ja verega ohverdame end sulle, Bagdad” (keskel), „Keda ei tapnud Assadi lennukid, tapsid Saudi perekonna lennukid. Lennukeid oli mitu, aga rünnak on üks” (vasakul). Foto: Scanpix
Kolm aastat pärast lahkumist on Ameerika Ühendriigid Iraagis tagasi, kuigi maavägede saatmist esialgu plaani ei võeta(3) ning Iraagi valitsusarmeed toetatakse õhulöökidega ISi positsioonidele. Arvatavasti üritavad ameeriklased Iraagis kasutada sarnast taktikat, mis tõi edu Gaddafi kukutamisel Liibüas, kui NATO riikide õhuvägi toetas valitsusvastaste operatsioone maismaal. Maavägede lähetamine oleks taganemine Obama omaaegsest populaarsest valimislubadusest ning võib negatiivselt mõjutada demokraatide 2016. aasta presidendivalimiskampaaniat. Ameeriklasi on juba toetama tõtanud Austraalia, kui peaminister Tony Abbott teatas 600-mehelise kontingendi saatmisest Ameerika Ühendriikide baasidesse Araabia Ühendemiraatides. Prantsusmaa on lubanud toetada õhurünnakuid Islamiriigi tugipunktidele Iraagis ja teinud luurelende ISi poolt hõivatud alade kohal. Palju ettevaatlikumad ollakse aga igasuguse tegevuse osas Süüria territooriumil, kuigi president Obama on hoiatanud, et õhulöögid võivad toimuda ka Islamiriigi baaside vastu Süürias.
Septembri jooksul õnnestus Iraagi valitsusel oma positsioone mõningal määral stabiliseerida ning Islamiriik pole enam nii kiiresti edasi liikunud nagu varem. Kui suure osa moodustavad Islamiriigi toetajad Iraagi sunniitliku opositsiooni võitlejatest, on täna veel raske hinnata, sest koos Islamiriigiga võitlevad valitsusvägede ja kurdide pešmergide (surmasõdurid) vastu mitmed teisedki sunniitide rühmitused, teiste hulgas Saddam Husseini asepresidendi Izzat Ibrahim al-Douri juhtimisel tegutsev Naqshbandi armee, kes aitas Islamiriigil Mosulit ja Tikritit vallutada, kuid on hiljem viimase vastu kuuldavasti sõja välja kuulutanud. Islamiriigi koostöö teiste opositsioonirühmitustega ning isegi mõttekaaslastega on kannatanud nende poolt praktiseeritavate äärmuslike ja brutaalsete meetodite tõttu. Islamiriigi tegevuse on hukka mõistnud mitmed nimekad salafistlikud vaimulikud Pärsia lahe riikides (nt Adnan al-Aroor). Süürias on IS läinud tülli teise mõjuka islamiäärmuslaste organisatsiooniga Jabhat al-Nusra, keda asus toetama kahe rühmituse konfliktis ka al-Qaeda liider Ayman al-Zawahiri.
Pingete kasv mitmel pool maailmas on strateegilise lõppmängu maailma poliitika malelaual muutnud peaaegu ennustamatuks, sest osapoolte huvid ja vastasseisud ei ole selgelt välja joonistunud nagu näiteks külma sõja ajal. Need jõud, kes vastanduvad täna Ukrainas, asuvad samal pool rindejoont Lähis-Idas. Septembris kogunesid 30 riigi esindajad, sh Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Hiina ja paljud araabia riigid, Pariisi, arutamaks edasist võitlust ISi vastu. Islamiäärmuslaste tugevnemine võib pakkuda Venemaa liidrile Vladimir Putinile suure võimaluse leppimiseks Läänega, kuna nende huvid ja hirmud Lähis-Idas on sarnased. Me ei tea, kui hästi Putin malet mõistab, siiani on ta üritanud malenuppudega vene kabet mängida, aga kui Islamiriik peaks oma plaanid ellu viima, võimu Lähis-Idas kindlustama ning kandma võitluse taas Põhja-Kaukaasiasse, siis võib Ida-Ukraina kontrollimine Venemaale mõjuda hoopis Pyrrhose võiduna. Huvide kokkujooksmine Lähis-Idas võib venelased vabastada Lääne sanktsioonidest ja jätta võimule nende viimase truu liitlase Lähis-Idas, Süüria presidendi al-Assadi režiimi, kuid ühtlasi tugevdada Venemaa mõjusid Iraagis ja Egiptuses. Teine perspektiivne partner lääneriikide jaoks ISi vastu on Iraan, kes võib samuti Lähis-Ida üle peetavast malepartiist võitjana välja tulla, kui tal õnnestub normaliseerida suhted Läänega ning talle jäävad tema olulised liitlased araabia riikide seas – Iraak ja Süüria. Lisaks võib Iraan kestvama partnerluse huvides kaubelda järeleandmisi rahvusvahelises kontrollis nende tuumapoliitika üle. Kuid juba 35 aastat kestnud pikaajaline vastasseis lääneriikidega teeb positiivse arengu läänerindel Iraani jaoks keeruliseks. Iraani poliitiline juhtkond eesotsas president Rouhaniga on koostööle avatud, kuid usujuhtkond eesotsas suurajatolla Khameneiga on olnud pigem tõrjuv.
Viited:
(1) Brittany M. Hughes. „Kerry: ‘The Real Face of Islam is a Peaceful Religion’.” CNS News, September 3, 2014. http://www.cnsnews.com/news/article/brittany-m-hughes/kerry-real-face-islam-peaceful-religion (11.09.2014)
(2) Eesti keeles ka kutbistid või khutbistid. Egiptuse õpetlase Sayyid Qutb’i järgi (1906–1966), kes oli 1950. ja 1960. aastatel Moslemi Vennaskonna üks juhte Egiptuses. Tema vend Muhammad Qutb (1919–2014) oli hiljem al-Qaeda liidrite Ayman al-Zawahiri ja Osama bin Ladeni õpetaja.
(3) USA staabiülemate komitee esimees kindral Martin Dempsey ei ole seda võimalust siiski lõplikult välistanud.
