Ennustused täitusid: Euroopa üks viimaste aegade edukamaid valitsusi sai 14. septembril toimunud valimistel lüüa.

Paar aastat tagasi nimetas Financial Times Rootsi rahandusministrit Anders Borgi Euroopa number üheks, kuna tänu talle jäi Rootsi pärast 1930. aastaid ühe raskeima majanduskriisi tagajärgedest enam-vähem puutumata. Rootsi oli paljudes edetabelites parimate seas, saavutades aastakümnete parimaid tulemusi. Neljast erakonnast koosnev mittesotsialistlik koalitsioonvalitsus, kes tuli võimule 2006. aastal ja võitis ka järgmised, 2010. aasta valimised, oleks ülejäänud maailma arvates pidanud ka neist valimistest puhtalt välja tulema.

Kuid seda ei juhtunud. Viimasel aastal jäid nad arvamusuuringutes oma konkurentidele alla kuni 20%-ga. Vaid suhteliselt eduka valimiskampaaniaga suutsid nad seda vahemaad vähendada. Kuigi avalik arvamus näis tugevalt kalduvat vasakule, mida rohkem või vähem kinnitasid ka punaste/roheliste/roosade (feministid) tugevad tulemused mais toimunud Euroopa Parlamendi valimistel, valmistas lõpptulemus vasakpoolsetele pettumuse.

Võitjaks osutus ksenofoobne Rootsi demokraatide erakond, kes sai 13% häältest, mis on enam kui kaks korda rohkem kui eelmistel valimistel. Kuna teised erakonnad ei ole valmis nendega koostööd tegema, on see tekitanud keerulise olukorra. Valitsuserakonnad kaotasid kokku ligi 10% häältest, kusjuures moderaadid üksi juba 7%, mistõttu peaminister ja erakonna juht Fredrik Reinfeldt astus juba valimisööl mõlemalt kohalt tagasi.

Ainus alternatiiv uue valitsuse moodustamiseks tuleb leida vasakpoolsete seast. Enne valimisi oli opositsioonijuht Stefan Löfven keeldunud avaldamast, milliseid erakondi ta tahab uude valitsusse kaasata. Ta üritas jätta muljet, nagu suudaksid sotsiaaldemokraadid valitsemisega ise hakkama saada. Kardeti, et ta üritab käed lüüa mitte ainult rohelistega, vaid ka reformi läbinud vanade kommunistidega.

Valimistulemused valmistasid ilmselgelt pettumuse valitsuskoalitsioonile, kuid pidid sama suureks pettumuseks olema vasakpoolsetele, kes suutsid pärast kaheksat opositsiooniaastat kokku saada vaid 0,01% häältest. 

Kõik kolm puna-rohe-punast erakonda oleks koalitsioonis moodustanud praegusest parlamendikoalitsioonist suurema valitsuse, millega oleks tekkinud olukord, kus valitsuse ettepanekud lähevad juhul, kui Rootsi demokraadid puuduvad või hääletamata jätavad, alati läbi.

Kuid juba järgmisel päeval pärast valimisi välistas Stefan Löfven koostöö endiste kommunistidega ning valitsus, mille ta lõpuks rohelistega moodustas, on väga nõrk koalitsioon, mida esimeste küsitluste kohaselt toetab vähem kui 40% elanikkonnast. Valitsuse strateegia lähtub valitsuse ettepanekutest, mis on koostatud vasakpoolsete toel. Pärast seda püütakse neile leida laiemat toetust. Reeglina saab see olema raske, kuna mittesotsialistide koalitsioon on lubanud ühiselt osaleda ka 2018. aasta valimistel.

Kuigi uuel peaministril olid suured ambitsioonid koostada järgmiseks aastaks laiapõhjalisi poliitilisi lahendusi sisaldav valitsusprogramm, osutus see, mis 3. oktoobril avaldati, üllatavalt vasakpoolseks. Opositsioon reageeris sellele teravalt, kuna peaminister lubas hariduses ja tervishoius valikuõigust käsitlevad reformid peatada.

Uue valitsuse tähtsaimaks proovikiviks saab eelarve kinnitamine detsembri alguses. Kas see väga nõrk valitsus suudab vasakpoolsetega kokku panna enamuseelarve, mida mittesotsialistid Rootsi demokraatide toel maha ei hääleta, kuigi viimastega kindlasti mingeid läbirääkimisi ei tule?

Rootslastel on huvitavad ajad.


3. oktoober 2014. Rootsi uus valitsus parlamendi hoone ees Stockholmis. Vasakult: Anna Johansson, Sven-Erik Bucht, Mehmet Kaplan, Helene Hellmark Knutsson, Aida Hadzialic, Kristina Persson, Margot Wallström, Ibrahim Baylan, Gustaf Fridolin, Alice Bah Kuhnke, peaminister Stefan Löfven, Mikael Damberg, Åsa Romson, Isabella Lövin, Magdalena Andersson, Anders Ygeman, Annika Strandhäll, Morgan Johansson, Peter Hultqvist, Ylva Johansson, Åsa Regnér, Gabriel Wikström, Ardalan Shekarabi ja Per Bolund.





Per Heister on Euroopa Rahvapartei fraktsiooni nõunik Euroopa Parlamendis