Kui üht ajakirja järjepidevalt tehes aastast aastasse kulgeda ja sündmuselt sündmusele libiseda, võib mõnikord tekkida küsimus, kas on sellel kaduvikku vajuval targutusel, mida üks kirjasõna endast ju mingil määral paratamatult kujutab, üldse mingit kindlamat mõtet või tähendust.  

Oleme siin Maailma Vaateski ju põnevusega püüdnud analüüsida ja ära arvata, mis tulemusi annavad ühed või teised valimised, mis suunda võivad kulgeda üldisemad rahvusvahelised protsessid või mis põhjustab ühtede riikide-poliitikute agressiivsust ja teiste pikameelsust. Oleme rääkinud majanduse headest aegadest – ja kahjuks ka kriisipäevadest.   

Ometi näib kõik just nagu korduvat: jälle räägime Venemaast, jälle räägime Lätist, jälle räägime Euroopa Liidu kirjul lapitekil toimuvast. Võib küsida: kas me ei korda ennast, kas me ei muutu sel moel omamoodi „ühe teema” väljaandeks?   

Usun, et ei. Rahvusavahelised suhted on kõigile oma näilistele kordumismustritele vaatamata ometi iga kord erinevad. Nagu klaasikillud kaleidoskoobis moodustavad kõigile oma sarnasustele vaatamata alati uusi kooslusi, nii toimub see ka rahvusvahelistes suhtes.   

Kuigi USAs toimuvad presidendivalimised iga nelja aasta tagant, on neis alati midagi uut, kuigi Venemaa impeeriumipüüdlused on püsivad nagu mussoontuuled, on Kremlil varuks ikka midagi, mis on ootamatu ja üllatav, kuigi Euroopa Liidu ja sõna stabiilsus vahele üritatakse visalt seada võrdusmärki, kulgevad sealsedki protsessid oma tõrgete, kiirenduste ja ootamatustega.   

Maailma Vaade vaatab küll maailma, kuid vaatab seda teadlikult ja tahtlikult läbi meie oma Eesti prisma. Ning loomulikult, vastukaaluna meedias üldiselt domineerivale vasakpoolsele käsitlusele, parempoolsest ja konservatiivsest vaatevinklist. Ka praegu lugejani jõudvas üheksandas numbris. 

Mart Helme