Eesti välispoliitika tulevik oleneb suuresti sellest, milline visioon on enesele loodud ning kuidas seda visiooni tegevuskavana arendatakse. Tugeva riigi tunnus on kindlate seisukohtade ja tegevuskava olemasolu. Suurte ja vanemate kiiluvees kulgemine on lihtsam, kuid ei loo respekti selle riigi seisukohtade ega vajaduste vastu. Olles saavutanud aastaks 2004 oma rahvusliku põhieesmärgi – liikmeseisuse Euroopa Liidus ja NATOs –, ei seisa Eesti ees mitte mõnus puhkepaus, vaid saavutatu energiline ja mõtestatud ärakasutamine. Seetõttu on ülim vajadus uue rahvusliku kokkuleppe kaudu selgelt defineerida, millised on meie riigi välispoliitilised prioriteedid.   

Ühe visiooni pakub sel teemal 2006. a aprillis avalikkusele tutvustatud dokument „Uued rajajooned. Välispoliitika kontseptsioon pärast liitumist NATO ja Euroopa Liiduga”. Kontseptsioon valmis minu kui europarlamendi saadiku loodud töörühmas, milles osalesid suursaadikud Mart Helme ja Tiit Matsulevitš, Riigikogu liige Mart Nutt ning filosoofiadoktor Juhan Sillaste. Lähtume sellest, et ehkki Eesti on praegu rahvusvaheliselt paremas seisus kui kunagi varem, kehtib kiiresti ja ootamatult muutuvas maailmas tungivamalt kui kunagi varem tõdemus: et paigal püsida, tuleb kõigest jõust joosta. Lootused mõnusale puhkepausile NATO varju all ei ole mitte üksnes vastutustundetud. Nad on ääretult ohtlikud.   

Eesti on peaaegu kolm aastat olnud Euroopa Liidu täieõiguslik liige. See võimaldab kaasa rääkida ja kohustabki rääkima Euroopa poliitika kujundamisel. Aga miks mitte ka teatud suundades teed osutama, eeskuju näitama. Tunduvalt suuremat tähelepanu tuleks pühendada paremale informeeritusele, tõhusamale lobitööle ning kindlasti ka tihedamate sidemete loomisele teatavate riikidega. On mitmeid küsimusi, kus Eesti võiks olla esirinnas. 2006. a suvel Euroopa Parlamendis vastu võetud uus Läänemere strateegia pakub Eestile suurepärast võimalust kõnealuse algatuse tutvustamisel ning selle tõstmisel valitsustevaheliste  prioriteetide hulka. Sisult pakuks see liidrirolli Läänemere piirkonna kujundamisel üheks Euroopa kõige uuendusmeelsemaks, dünaamilisema arengu ning koostöövõrgustikuga regiooniks.  

Solidaarsusprintsiip on NATO ja ka ELi alustala. Selle põhimõtte eest mitte üksnes loosungites, vaid ka tegudes seista tähendab mõnigi kord julgust kritiseerida Komisjoni ja liikmesriike, kui hätta sattunud liikmeid kollektiivselt ei toetata. Poola poolt veto panek Venemaaga uue koostöölepingu asjas läbirääkimiste alustamisele 2006. a lõpul on näide, kuidas peab end üksikuna tundev liikmesriik drastiliste vahenditega võitlema oma õiguste eest. Eesti, kes on kogenud peaaegu üksi jäämist piirilepingu küsimuses, ei tohiks jääda lihtsalt pealtvaatajaks, vaid peaks aktiivselt kaasa aitama positiivsete lahenduste leidmisel ning näitama vajadusel üles tegusat solidaarsust.   

Olulise prioriteedina näeme Eestit ELi uue naabruspoliitika pioneeri rollis. Osalemine rahvusvahelises diplomaatias peab sisaldama kõige vajaliku koostöö kõrval Eesti rolli iseseisva toimijana, mitte kinnistumist teatud jõukeskuste satelliidi seisundisse. Meie ajalooline kogemus, samuti Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud julge ja tulemusrikas areng loovad Eestile hea võimaluse etendada oma rolli niihästi konfliktide lahendamisel kui ka toetada veel nõrga demokraatiaga riikide reforme ning  püüdlusi Euroopa suunas. EL ja NATO ei tohi reageerida pettumuse ja käegalöömisega pingetele Gruusia – Vene suhetes, Moldova lõhestamisele, Ukraina takerdumisele erisuunalistesse püüdlustesse. Just Eesti võimalus on motiveerida oma liidukaaslasi endiselt toetama Gruusias, Ukrainas, Moldovas jm konkreetseid projekte ja uuendusi, sealset tärkavat kodanikuühiskonda, ilmutama selgesihiliselt oma püsihuvi ja juuresolekut. ELi ja NATO esindajate püsiv juuresolek ja avatus neile riikidele aitab neutraliseerida Venemaa revanšitaotlusi ning stabiliseerida olukorda.

Ka suhted naaberriikidega on olnud ühekülgsed. Esmajoones peab Eesti suhtlema palju tõsisemalt ja tihedamalt Lätiga ega tohi kohelda oma lõunanaabrit kui ebameeldivat nähtust. Koordineeritud suhted ning üksteise toetamine on eriti vajalikud, neutraliseerimaks Vene propagandat Balti riikide vastu.

NATO võimsaima riigi ning meie julgeoleku konkreetse tagatise USA puhul tuleb Eestil kontseptsiooni autorite arvates teadvustada, et me ei saa jätkata ebamäärast kõikumist ELi ja USA vahel. Tuleb teha valik: kas olla USA advokaadiks ELis või ühineda USA vastaste rindega vanas Euroopas. Vastutustundetu ja lühinägelik on ettekujutus, nagu oleksid Euroopa ja USA liitlassuhted aktuaalsed vaid konfliktide ajal, eriti kui Venemaa muutub üha diktaatorlikumaks ja revanšistlikumaks.

21. sajandi Eesti ja EL on üles ehitatud sellistele põhiväärtustele nagu demokraatia, õigusriik ja kodanikuvabadused, samuti on nad nii kristliku kui ka antiikse Euroopa kultuuripärand. Kõike seda ei saa unustada suhete korraldamisel Venemaaga. Olukord, kus Venemaa lämmatab üha enam kodanikuühiskonda ja arvamusvabadust, käitub agressiivselt naabrite suhtes ning eirab Euroopa Nõukogu liikmena endale võetud kohustusi, nõuab selliste sündmuste ees silmade avamist ja asjade selget väljaütlemist. See eeldab selget ja ühtset sõnumit, et demokraatia ja inimõigused on ELile tervikuna sama tähtsad kui energia ja strateegilised huvid. Praegu kasutab Putini Venemaa Euroopa Ühenduse ebamäärasust liikmesriikide lõhestamiseks. Eesti ülesanne on oma kogemustele toetudes aidata aktiivselt kaasa ülivajaliku tasakaalu leidmisele nn pehmete väärtuste ja pragmaatiliste kaalutluste vahel.

Eesti enda selged ja kindlad seisukohad võimaldavad pürgida rahvusvahelise poliitika arvamusliidrite hulka, eriti moraalses tähenduses. Selge profiil, mis rajaneb kindlatel väärtustel, pälvib kindlasti huvi ja tunnustust. Eestist peab kujunema usaldusväärne partner, kaasarääkija ning lahenduste pakkuja Euroopa ja kogu maailma poliitikas. Väikeriigil on suurriikide ees eeliseid. Väikeriik saab hõlpsamini tõusta kõrgemale oma egoistlikest huvidest, tajudes terviku vajadusi, ta on tundlikum ebaõigluse ja surveavalduste suhtes. Väikeriigil on paremad eeldused näha probleeme laiemal ja eetilisemal tasandil ning näidata otsustaval hetkel suurriikidele eeskuju solidaarsuse ja ka põhimõttekindluse poolest. Nii nagu andsid 1991. a augusti lõpul NATO suurtele eeskuju ühenduse väikseimad liikmed Island ja Taani. 

AUTORIST Tunne Kelam on Euroopa Parlamendi liige. Brošüür "Uued rajajooned" on saadaval Maailma Vaate toimetuses.