Maailmavaade > Artiklid

24.12.2021,

Peking, 17. november 2021. Hiina ajaleht kajastab president Xi Jinpingi videosilla teel toimunud kohtumist USA presidendi Joe Bideniga. Foto: Tingshu Wang/REUTERS/Scanpix

Kas lääs on Hiinaga sõjas ja millega see lõppeda võib?

Märt Läänemets

30 aastat tagasi võis paista, et suurte sõdade ja vastasseisude ajajärk maailmas on läbi saamas. Nõukogude Liidu lagunemise ja Ida-Euroopa rahvaste vabanemisega kommunismist tundus, et (senise) ajaloo lõpp ongi käes; liberaalne demokraatlik maailmakord on võitnud ning on ainult aja küsimus, millal kogu maailm selle omaks võtab.
Hiinat vaadati läänest üldiselt optimistlikult, sest tosina aasta jagu reformide ja avatud uste poliitikat oli sellel maal imet teinud. Ja mis peamine, avanud uksed lääne investeeringutele. Hiinast oli saamas maailmaturu osa. Sellega tundus kõik või vähemalt suurem osa probleeme lahendatud saavat. On ju „turumajandus“ majandususku inimeste mõttes võluvits, mis ka poliitikat „õiges suunas“ juhib. Olgu või „sotsialistlik turumajandus“ nagu Hiinas ehk „sotsialism Hiina eripäradega“. Turumajandus on turumajandus ja seda peeti vääramatuks jõuks, mis igasuguse poliitilise autoritaarsuse lõpuks murendab.

14.12.2021,

Vasakult: Christian Lindner (FDP), Olaf Scholz (SPD), Annalena Baerbock ja Robert Habeck (rohelised), Norbert Walter-Borjans ja Saskia Esken (SPD) 24. novembril 2021 Berliinis uue koalitsioonileppe esitlusel. Foto: Xander Heinl/photothek.de via www.imago-images.de/Scanpix

SAKSAMAA: liiga suur, et olla teine

Tiit Matsulevitš

Saksamaa poliitikat kommenteerides tuleb alati silmas pidada kaht asja. Esiteks, majanduslik tõhusus kui absoluutne prioriteet. See kehtib vaikimisi, on otsekui lähtepunkt kogu muule poliitikale, olenemata (parlamendi)erakonna värvist. Aastakümneid on Saksamaa olnud ekspordi „maailmameister“ (koondnäitajas, mitte ühe elaniku kohta!), loovutades seda positsiooni vaid mõnel viimasel aastal temast 17 korda suurema rahvaarvuga Hiinale. Tuletame siinkohal meelde, et Saksamaa oli ainus euroliidu riik, kes mõniteist aastat tagasi üle maailma veerenud finants- ja majanduskriisist praktiliselt rapsimata pääses.

25.07.2021,

Meeleavaldus väljendamaks solidaarsust palestiinlastega imaam Muhammad Abdel-Wahhabi mošee ees Katari pealinnas Dohas 15. mail 2021. Riigi meedia andmetel võõrustas Katari välisminister Palestiina islamistliku liikumise Hamasi poliitilist juhti ning kutsus Iisraeli üles lõpetama Gaza pommitamist. Foto: Karim Jaafar/ AFP/ Scanpix

Lähis-Ida tulevikuperspektiivid – kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks?

Holger Mölder

4. sajandi Rooma autorilt Publius Flavius Vegetius Renatuselt pärinev fraas Si vis pacem para bellum (kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks) kirjeldab hästi Lähis-Idas toimuvaid arenguid. Sealne piirkond on muutunud mitmeid fundamentaalseid vastasseise evivaks konstantseks konfliktitandriks, kus kestva rahu saabumine näib vähemalt lähitulevikus lahendamatu võrrandina, sest ükski regionaalne jõud ei ole sellest väga huvitatud.

Piirkonna tulevik sõltub suurel määral regionaalsete jõudude, eeskätt Iisraeli, Saudi Araabia, Iraani ja Türgi omavahelistest vastasseisudest. Igaüks neist eeldab, et konflikti jätkumisest võidavad nad rohkem, kui kõikehõlmava rahuleppe sõlmimisest. Kolmes viimases neist süvenevad autokraatlikud tendentsid ning Iisraeli demokraatia on habras, vastuoluline ja ebastabiilne. Arvatavasti jääb sunniitliku Saudi Araabia ja šiiitliku Iraani konflikt veel pikaks ajaks piirkonna suurimaks ebastabiilsuse allikaks, kuid piirkonna arvukad etnilised, kultuurilised ja religioossed konfliktid on tugevasti läbi põimunud riiklike huvidega. Teine piirkonna konstantne pingeallikas on Iisraeli ja Palestiina araablaste kõige pikema ajalooga konflikt, mis ei näita vaibumise märke. Mais eskaleerus Iisraeli ja islamistliku rühmituse Hamas poolt kontrollitava Gaza piirkonna vastasseis. Saudi Araabia ja Iraani konfliktis on Iisrael üsna ühemõtteliselt toetanud Er-Rijadi Teherani vastu, kuna peab viimast endale ohtlikumaks vastaseks. Mitmed Saudi Araabia liitlasriigid, sh Araabia Ühendemiraadid, Bahrein, Sudaan ja Maroko, asusid normaliseerima suhteid Iisraeliga, viimane neist vastutasuks Maroko anneksiooni tunnustamisele Lääne-Saharas.

05.07.2021,

Välismaalastevastane marss 16. juunil 2021. Soweto tänavatel käsikäes marssivad Johannesburgi elanikud nõuavad välisriikide kodanike kõrvaldamist nende linnaosast ning inimeste välja-tõstmist erinevatest kohalikest hoonetest. Viimastel aastatel on riiki räsinud välismaalaste vastu suunatud ksenofoobiarünnakud ning hiljuti tõsteti mitmest Soweto poekesest inimesed välja üleöö. Foto: Kim Ludbrook/ EPA/ Scanpix

Lõuna-Aafrika – vaevatud maa

Lauri Lepik

Olen nüüdseks Lõuna-Aafrika Vabariigis (LAV) elanud pea paar aastat. Uudishimuliku inimesena on mind alati huvitanud maad ja rahvad, kuhu ja kelle keskele olen kas pikemat või lühemat aega elama sattunud. Kas nende ootused, lootused, aga ka hirmud ja ängid on eripalgelised või meie omadega sarnased? Kuidas Lõuna-Aafrika Vabariigil täna läheb? Kas see on üldse oluline ja kui on, siis miks? Vastused neile küsimustele ei ole lihtlauselised.

Lõuna-Aafrika rahvaste ajalugu on suhteliselt lühike (ca 300 aastat), kuid seda enam on see dramaatiline, verine, vastandlik, kangelaslik, inspireeriv, ülev ja masendav. Seda loetelu saab lõputult arendada, sest tänapäeva Lõuna-Aafrikas on kasutusel 11 ametlikku riigikeelt, rahvusi, rahvusgruppe ja hõime on aga veelgi enam. Võib päris kindel olla, et mingil ajahetkel on kõik need hõimud omavahel veriseid lahinguid lüües sõjajalal olnud, koostööd teinud, üksteist rõhunud, reetnud, viha pidanud, lepitust otsinud ja edasi elanud. Ajaloo taak Lõuna-Aafrikas on muserdavalt raske, kuid on üks teema, mis ulatub minevikust läbi oleviku ka kaugemasse tulevikku. Seda tähistab afrikaanikeelne sõna apartheid (umbkaudses tõlkes „eraldiolek“). Apartheid on tänapäeva Lõuna-Aafrika poliitilises leksikonis samaaegselt nii poliitika, meetod, tagajärg, seisund, põhjendus kui ka süüdistus, kuid kindlasti mitte eesmärk, ideaal või unistus. Apartheid on ka mugavusargument, millega saab hõlpsalt, kuid pealiskaudselt oma vigu ja tegematajätmisi õigustada või poliitilisele oponendile häbimärgi külge riputada. Apartheid teeb Lõuna-Aafrika mineviku ja oleviku eriliseks.

16.04.2019,

USA president Trump, Prantsusmaa president Macron ning Türgi president Erdogan NATO peakorteris Brüsselis, 11. juulil 2018. Foto: Murat Cetinmuhurdar /Handout via Reuters/ Scanpix

Ebamugavad tõed ja Euroopa

Riho Terras

Eestile on Euroopa loomulik valik, seepärast on loomulik ka see, kui me tunneme muret küsimuste üle, mis torgivad, on häirivad ja dikteerivad tihtipeale meie päevakorra. Neid võib üldistavalt nimetada ebamugavateks tõdedeks.

Ebamugavat tõde võib määratleda erinevalt, kuid peaasjalikult võib seda mõista kui miskit, mille olemasolu on keeruline vaidlustada, kuid millega leppimine on niisama keeruline, sest see seab meie ette terve rea küsimusi, millega tegelemiseks puudub poliitiline tahe või mis võivad oluliselt kahjustada osapoolte strateegilisi huve.

Euroopa ette on viimase kümnendi ning just eriti möödunud viie aasta jooksul kuhjunud võrdlemisi rohkesti ebamugavaid tõdesid, mis seavad kõiki neid, kelle jaoks Euroopa tänapäev ja tulevik on olulised, tõsiste küsimuste ja valikute ette.

17.12.2018,

Vasakult: Paloma Krõõt Tupay, Daniel Mitov, Urmas Reinsalu, György Hölvenyi. Foto: Ulla Männi

Kas Euroopa hing on sallivus? Vestlusring rahvusvahelisel konverentsil "Euroopa hing 3"

Paloma Krõõt Tupay: Tulen tagasi teema juurde, millest rääkis Daniel Mitov – sallivus. Angela Merkel ütles kümme päeva tagasi Euroopa Parlamendis ees, et Euroopa hing on sallivus. Mulle meenus Pakistani naine Asia Bibi, kes kuulub kristlikku vähemusse ja kes mõisteti jumalateotuse pärast surma. Paljud Euroopa poliitikud ja institutsioonid väljendasid talle toetust ja palusid Pakistanilt rohkem ususallivust. Kuna see on nii kompleksne teema, siis ma vaatasin ka rändelepet ja seal on muu hulgas öeldud, et üks leppe eesmärke on võidelda migrantidevastase sallimatuse vastu. Küsin nüüd teilt, kas te olete nõus Angela Merkeliga, et Euroopa hing on sallivus. Või kuidas teie sallivust mõistate?

17.12.2018,

Foto: Ulla Männi / Pro Patria Instituut

Kaks küsimust Iirimaa Collinsi Instituudi juhatajale Marion Coyle rahvusvahelisel konverentsil "Euroopa hing 3"

Veiko Lukmann: Euroopa hinge otsimine on osa Euroopa identiteedi otsinguist. Samal ajal on meil aga meie rahvuslik identiteet. Viimastel aastatel olen kuulnud räägitavat ka „Euroopa identiteedi rikkumisest“, kusjuures selle mõiste sisu ei avata. Kuidas teie arvates rahvuslikku identiteeti Euroopa omaga ühendada? Ja kust see Euroopa identiteet tuleneb?

Marion Coy: Kui mult paluti selle teema üle järele mõelda, siis esimese mõttena turgatas pähe küsimus: mis on kujundanud minu kui indiviidi identiteeti? Esimene vastus seostub koduga, kohaga, kust ma pärit olen – see koht Lääne-Iirimaal, kus ma üles kasvasin. Sellele järgneb minu kodumaa mõju. Ja sellele omakorda seosed muu maailmaga. Iirimaa on nii avatud riik, iirlaste „tundlad“ ulatuvad kõikjale Euroopasse, USAsse, isegi Aafrikasse. Niisiis tuleb identiteedi puhul alati küsida kõigepealt, kust sa pärit oled, mida sa sealt eluks kaasa saanud oled. Tähtis osa sellest on arusaamine, et see, mismoodi me maailma vaatame, ei ole ainus võimalik viis. Maailma saab vaadata ka teise pilguga, on olemas teised arusaamad, teised keeled, teised kultuurid, erinev muusika. Mulle näiteks meeldib palju lugeda. Ja kui sa loed midagi teises keeles … ükskõik kui hea tõlge ka ei ole, ikka ei saa see täielikult asendada originaali. Kõik need asjad on seega osa sellest, kes me oleme. Iirimaa inimesi ühendab inglise keele oskus. Aga see ei ole meie esimene riigikeel.

17.12.2018,

Foto: Ulla Männi / Pro Patria Instituut

Kaks küsimust Euroopa Parlamendi liikmele György Hölvenyile rahvusvahelisel konverentsil "Euroopa hing 3"

Veiko Lukmann: Öeldakse, et immigratsioonivastane debatt on ajendatud hirmust ja populistid ei tohiks hirmu suurendada. Palun kommenteerige seda seisukohta.

György Hölvenyi: Vasakpoolse poliitika ajalooline viga on öelda, et immigratsioon on hea. Kui riigil on vaja töötajaid, siis võib ta need oma riiki kutsuda, kuid segada põgeniketeemat immigratsiooniga ei ole õige. Me peame väga hoolikalt järele mõtlema, mis sõnumeid välja saadame. Konkreetne näide: kvoodid. Euroopa räägib kvootidest, igal riigil peavad olema kvoodid, küsitakse, miks te ometi neid kvoote ei tunnista. Iraanis, Lähis-Idas saadakse Euroopa kvootidest aru nii, see on Euroopa kutse sisserändajatele, umbes selline nagu immigratsiooni roheline kaart USAs. Kvootidest rääkides anname inimestele lootuse, mida me ei suuda täita. Olgem ausad, Euroopal ei ole vaja võrdseid kodanikke Lähis-Idast ja Aafrikast, vaja on töötajaid, teise ja kolmanda järgu kodanikke. Kui mõni riik tahab neid, siis lasku käia, aga ükski riik ei peaks kedagi võtma vastu tahtmist.

16.12.2018,

Foto: Ulla Männi / Pro Patria Instituut

Kaks küsimust Ukraina politoloogile Pavlo Tšerkašõnile rahvusvahelisel konverentsil "Euroopa hing 3"

Veiko Lukmann: Kui palju on Ukraina pärast euromaidani revolutsiooni muutunud? Kas teil on õnnestunud korruptsiooni piirata? Euroopa ettevõtted, kes tahaksid Ukrainasse investeerida, ootavad läbipaistvat ja toimivat õigusriiki.

Pavlo Tšerkašõn: Jah, Ukrainas on palju muutunud, isegi kui muutused on olnud rasked tulema. Meil on ikka veel alles vana süsteem, mis tahaks taas võimule tõusta ja käimasolevaid protsesse tõkestada. Sellele vaatamata on tänu reformidele palju muutunud. Meie haridus- ja tervishoiureform on olnud üpris edukad. Tervishoid on tähtis iga inimese jaoks, samal ajal kui haridus on tähtis seepärast, et see kujundab inimeste mõttelaadi. Enne reforme kehtis Ukrainas aastakümneid omamoodi segu nõukogulikust ja demokraatlikust haridussüsteemi ja see ei olnud tõhus. Uue põlvkonna puhul on näha palju muutusi. Kaubandusest: enne revolutsiooni moodustas kaubavahetus ELiga kogu Ukraina väliskaubandusest 25%, nüüd aga 42%. Me oleme seega oma ekspordi suunanud idast läände. See pole hea ainult äridele, vaid ka selles mõttes, et aitab suurendada tootmist ja tõsta kaubandusstandardeid Ukrainas endas.

15.12.2018,

Foto: Ulla Männi / Pro Patria Instituut

Justiitsminister Urmas Reinsalu kõne rahvusvahelisel konverentsil "Euroopa hing 3"

Head sõbrad Euroopast, head sõbrad Eestist

Solidaarsusest räägitakse viimasel ajal minu meelest liiga palju kui kohustusest teha midagi, millesse sa ei usu, või kohustusest täita mingeid ülesandeid, mida keegi teine on tegemata jätnud. Ma kuulsin sel nädalal üht Karl Marxi tsitaati. Tema käsitlus solidaarsusest oli see, et selleks, et saada midagi, mida sa oled välja teeninud, tuleb väga palju pingutada. Mulle see mõte täitsa meeldis. Härra Dzurinda mainis Mart Laari. Mina osutan Edgar Savisaarele. Edgar Savisaare tähelend poliitikuna algas, kes mäletab, Vikerkaares ühest artiklist, mille pealkiri oli „Kreedo“ – „Olen eestlane, kommunist ja inimene“. Ja rahvas ahhetas: julge mees, ütles välja, et kommunist ja eestlane saab olla korraga. Kui räägime aga tänase Euroopa muredest, hirmudest ja inimeste peataolekust, on küsimus selles, et inimesed tahavad identiteeti. Nad tahavad olla kas eestlased või slovakid või sakslased. Nad tahavad identiteeti läbi oma soo, läbi oma juurte, läbi oma usu. Ja tunne, mure, et see identiteet mureneb, on väga paljuski Euroopa tänane väljakutse.

05.11.2018,

Foto: Tamas Kovacs/AP/Scanpix*

Mõtteid Ungari ja Euroopa Liidu suhetest

Tunne Kelam

12. septembril soovitas Euroopa Parlament suure häälteenamusega Euroopa Liidu Nõukogul alustada Ungari valitsuse suhtes Euroopa Liidu lepingu artikli 7 rakendamise protseduuri.

Eesti saadikuist hääletas viis kõnealuse soovituse poolt. Ka minu poole on pöördutud küsimusega, kas minu otsus ei ole vastuolus 14. septembril ERSP 30. aastapäeva aktusel esitatud seisukohaga. Oli ju ERSP esimene alternatiiv kommunistliku partei võimumonopolile ning demokraatia põhineb alati alternatiividel, mis tähendab, et asju on võimalik teha ka teisiti. Minu käest on soovitud selgitust, miks ma toetan riikide õigust käia oma teed ja teha asju mitte nii, nagu „keskvõim“ nõuab, vaid vastavalt oma arusaamisele sellest, mis on „õige ja hea“, ning miks ma samal ajal toetan n-ö repressiivmeetmete rakendamist just nagu iseseisvalt käituva Ungari valitsuse suhtes.

16.10.2018,

Troonide mängud Donald Trumpi õukonnas –tõsieluseriaal Ameerika Ühendriikide poliitikaareenil

Holger Mölder

Hiljuti ilmus Ameerika teeneka uuriva ajakirjaniku Bob Woodwardi sulest Donald Trumpi administratsiooni telgitaguseid valgustav raamat „Fear. Trump in the White House.“ („Hirm. Trump Valges Majas“)(1). Woodward, kes sai tuntuks Watergate’i skandaali paljastamisega, alustab augustist 2010, kui äärmuskonservatiivsete(2) vaadetega produtsent ja intellektuaal Steve Bannon kohtub konservatiivse Vabariikliku Partei aktivisti David Bossiega, kes soovib teda tutvustada teletähe Donald Trumpiga, kelle saade „The Apprentice“ („Õpilane“) on üks vaadatavamaid tõsielusarju USA telemaastikul.(3) Bannon on ettepaneku üle väga üllatunud, sest ta ei pea Trumpi tõsiseltvõetavaks poliitikuks. Trump on küll varem teinud mitmeid kaitseid poliitikasse siseneda, ta on vahetanud erakondi nagu särke(4), kuid enamasti täielikult läbi kukkunud. Bossie näeb kõvasti vaeva, et veenda Bannonit Trumpiga kohtuma. Kohtumisel tutvustab Trump end kui kandidaati, kes tuleb väljastpoolt Washingtoni bürokraatiaaparaati ning kaitseb kolledžihariduseta ja lihttöödega palehigis oma igapäevast leiba teenivale tavalisele ameeriklasele kalleid konservatiivseid väärtusi. Kui Bossie viitab Trumpi varasemale elukäigule, mis tõestab nii mitmelgi juhul risti vastupidist, siis Trump ei näe selles probleemi. Ta palub külalistel öelda, mida ta peaks teisiti tegema, sest tähtsad pole mitte teod ise, vaid sõnum, kuidas sa oma tegevust avalikkusele müüd. Bannonile avaldas Trumpi esinemisoskus ja enesekindlus muljet. Viis, millega Trump oma lihtsakoelisi väiteid esitas, sobitus hästi nii õlleklaasi taha mõnes New Yorgi baaris kui ka publikut haaravasse telesaatesse, kuid ta ei uskunud endiselt, et Trump on võimeline poliitikas midagi saavutama. Kuue aasta pärast oli Bannon juba Donald Trumpi valimismeeskonna strateeg, kes sai endale juhtiva koha ka uues administratsioonis.

08.10.2018,

Eesti julgeoleku prioriteedid ja partnerlussuhted 2018

Viljar Veebel

Sissejuhatus

Rahvusvahelises plaanis pingestunud julgeolekuolukorra tõttu on arutelud riigikaitse ja julgeolekupoliitika üle praegu Eestis vägagi ulatuslikud ja tulised. Siiski on neis esiplaanil eeskätt nn julgeoleku lihtsustatud mõõde, mis keskendub sellistele küsimustele nagu kes tuleb Eestile appi reaalse kallaletungi korral, kust suunalt Venemaa ründab jms. Selline lähenemine juhib aga tähelepanu kõrvale nii üldistelt julgeolekuohtudelt kui ka strateegilistelt partnerlussuhetelt, mille tunnetamine ja millega arvestamine on olulised riigi julgeolekukontseptsiooni arendamisel pikaajalises vaates.

Kirjutis tutvustab Eestis julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonna ekspertide hulgas 2018. aasta kevadel tehtud küsitluse analüüsi tulemusi riigi julgeolekuohtude ning strateegiliste partnerlussuhete kohta. Küsitlus toimus rahvusvahelise teadusuuringu raames, kus osalesid Eesti riigiametnikud, kaitseväe esindajad, tunnustatud julgeolekueksperdid ja teadlased. Kuna küsitlus hõlmas kaitse- ja julgeolekuekspertide hinnanguid julgeolekuohtudele ja partnerlussuhetele nii tagasiulatuvalt kui ka ettevaatavalt, annavad küsitluse tulemused olulist lisandväärtust siinsetesse aruteludesse selle üle, millised on Eesti strateegilised julgeolekuprioriteedid pikaajalises vaates ning kuidas sobituvad need Eesti julgeolekupoliitilise diskursuse ja riigi julgeolekupoliitilise käitumisega.

19.06.2014,

Lootuse ja heaoluühiskonna mõte

Jari Ehrnrooth

Tallinn, 25. mai 2018

Mu daamid ja härrad, kallid ELi kaaskodanikud

Mul on hea meel ja au olla kutsutud nii kõrgetasemelisse poliitilisse paneeli jagama oma mõtteid ja argumente Lääne kultuuri ja vabaduseidee tähendusstruktuuri kohta. Eesti, mis tähistab sel aastal oma 100 aasta juubelit, on vabadusest rääkimiseks ideaalne koht.

Euroopas räägivad kõik poliitikud väärtustest – inimõigustest, õiglasest kaubandusest, sotsiaalkindlustusest ja õiglusest, kõigi inimeste võrdsusest, kliimamuutuse peatamisest, heaolust kõigile. Heake küll, ent mul on tunne, et kogu selles lennukas jutus Euroopa väärtustest on midagi viltu.

Miski on puudu. Ja see miski on suur ühine visioon või helge tuleviku tõotus või lõplik eesmärk meie paljuväärtustatud kultuurile ja vabaduseühiskonnale. Mul on tunne, et eurooplased ei tea tegelikult, kuhu nad oma ajaloolise arenguga välja jõuda tahavad. Ja ometi see areng kestab ning peatada seda ei saa – seega oleks taas paras aeg käsitleda inimolemuse põhiideid ja inimarengu eesmärke.

* * *

15.06.2018,

Foto: Jevgeni Odinokov/Sputnik/Scanpix*

Kas Lääne ja Venemaa suhted lähevad halvemaks?

Andrei Kuzitškin

Venemaa ja Lääne suhetest rääkida on nii lihtne kui ka keeruline. Lihtne, sest läbi ajaloo on vene poliitilises kultuuris olnud ilmne tendents käsitada Läänt kui vaenulikku jõudu, kellele on antud deemonlikud omadused, ja kellel on ainult üks siht – alistada vene rahvas ja omastada Venemaa loodusvarad. Keeruline, sest see tendents on jõnksuline, ja Venemaa ajaloos on tehtud ka mitmeid katseid ühiskonna ja majanduse korraldust läänepärastada. Paraku iga kord, kui järjekordne Vene või Nõukogude liider on püüdnud Läänelt konstitutsiooni, demokraatia, relvajõudude korralduse või turumajanduse aluseid üle võtta, on see lõppenud suure häda ja viletsusega nii sellele liidrile kui ka riigile. Sellepärast on igale läänepärastamisele järgnenud tagasipõrge ja naasmine traditsiooni juurde.

07. 06. 2018,

Foto: Stephane Lemouton/AFP/Scanpix*

Keerulised päevad Saksa-Prantsuse teljel

Erkki Bahovski

Lähiaja olulisim sündmus, mille taustal vaagida Saksamaa ja Prantsusmaa välispoliitikat ühelt poolt läbi sisepoliitilise ja teiselt poolt läbi Euroopa Liidu prisma, oli kahtlemata Brexiti referendum 2016. aastal. Teatavasti lõppes see Briti hääletajate otsusega viia Ühendkuningriik Euroopa Liidust välja.

Miks on Brexit nii oluline? Ehkki Euroopa Liit loodi eesmärgiga juurida Euroopast välja jõupoliitika, ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et ühenduse sees jõupoliitika paratamatult toimib. Alates Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomisest 1952. aastal on Prantsusmaa soovinud euroorganisatsioonide kaudu saavutada Euroopas ülemvõimu. Saksamaa on aga tahtnud siduda ennast rohkem Euroopaga ja sel viisil rehabiliteerida end kontinendi silmis. Suessi kriis 1956. aastal tegi Prantsusmaale veelgi selgemaks, et vanamoodne, imperialistlik maailmapoliitika enam ei tööta ja et ainus võimalus end maailmas kuuldavaks ja nähtavaks teha on teha seda eurointegratsiooni kaudu. Kujunes välja Saksa-Prantsuse telg Euroopa Majandusühenduses, millest sai 1993. aastal Euroopa Liit.

25.05.2018,

Foto: Ralph Peters/Scanpix*

Millised reformid peaks Iraan tegema selleks, et täita rahapesuvastase töökonna (FATF) nõuded ning lõpetada rahapesu ja terrorismi rahastamine?

Lars Adaktusson

Pärast seda, kui Iraaniga saavutati kokkulepe – mida selle tegijad kutsuvad ühiseks laiaulatuslikuks tegevuskavaks (JCPOA) –, on USA ja mõni ELi riik andnud maailma ainsale teadaolevalt terrorismi rahastavale riigile hulga rahalisi privileege. USA rahandusministeeriumi teatel on pärast kokkuleppe saavutamist Iraanile kättesaadavaks tehtud 100 miljardit dollarit. Alates rahast, mida sinna isiklikult kohale toimetati (Obama administratsiooni eralennukiga, summas u 4–8 miljardit dollarit), kuni summadeni, mis seni olid külmutatud ja on nüüd Iraanile jälle kättesaadavaks tehtud, on Iraan saanud enda käsutusse tohututes kogustes dollareid ja eurosid.

04.03.2018,

Foto: SIPA/Scanpix*

Revolutsioon. Saksa parempopulismi tõus

Florian Hartleb

Aasta 2016 oli annus horribilis ja hoiatus tõejärgse poliitikaga tekkinud uue reaalsuse kohta. Toimusid Brexit ja pagulaskriis, pidevad ja arvukad rünnakud õhutasid hirmu islamiterrorismi ees, parempopulistlikud erakonnad kasvatasid populaarsust ja maailm oli üldisemalt liikumas suurema autoritarismi poole. Pärast seda, kui liberaalsele demokraatiale ja ELile kui poliitilisele süsteemile sui generis on kogunenud tohutult hoiatussignaale, on arutatud kaht stsenaariumi: Kas 2016. aasta oli populismilaine tipp, kus Hollandi ja Prantsuse valimised toimisid reaalsuskontrollina (Marine Le Pen ja Geert Wilders ei suutnud saavutada ebarealistlikku eesmärki saada omal maal vastavalt presidendiks ja peaministriks), või kõigest populismi kui Euroopa tähtsaima poliitilise jõu algus?

23.01.2018,

Foto: AFP/ Scanpix*

Muutuv maailmakord ja president Trump: esimese aasta kokkuvõte

Matthew Crandall

2016. aastal, kui maailma poliitikas valitsesid rahutud ajad, võitis USA presidendivalimised temperamentne populist. Viimane Trumpi-sarnane USA president oli võib-olla Andrew Jackson (1829–1837). Presidendikandidaadina eiras Trump oma hooplevate säutsude ja kohatute kõnedega käitumisnorme, mida tulevaselt presidendilt tavapäraselt oli oodatud. Maailmas oli nii palju rahutust viimati Nõukogude Liidu lagunemise ajal: tuumapommiga Põhja-Korea, jõudu näitav Venemaa, Aafrikas püsivad konfliktid, sõda Lähis-Idas ja sellega kaasnev suur rändelaine. Trumpi kriitikud maalisid pilte maailmalõpust ja leidsid, et rahututel aegadel on vaja külma peaga ja kindla käega juhti. Olukord maailmas on endiselt ebastabiilne, Trump säutsub ikka, mida sülg suhu toob, kuid ükski maailmalõpuennustus ei ole täitunud. Möödunud on juba aasta ja see on hea aeg, et hinnata president Trumpi ametisolekut ja selle mõju maailmakorrale ning eriti transatlantilistele suhetele.

15. jaanuar 2018,

Kuidas sul läheb, Hiina?

Liisi Karindi

Olen Hiinaga tegelenud üle 15 aasta ning selle aja jooksul nii mõndagi näinud ja kogenud, mis Hiinat puudutab või mida Hiina teeb. Olen Hiinat vaadelnud väljastpoolt, aga olnud ka Old China Hand1 protsessides sees. Olen analüüsinud Hiina majandus- ja sotsiaalpoliitikat ja reforme, kuid samuti aidanud neid kujundada. Olen ise olnud allutatud Hiina regulatsioonide süsteemile ja ka aidanud teistel selles orienteeruda. Olen näinud, kui Hiinat imetletakse, aga ka seda, kui teda põlatakse või kardetakse. Olen omal nahal tunda saanud Hiina sõbralikkust välismaalaste suhtes ja siis jällegi nende eemaletõukamist. Mõnikord on tunne, nagu tegu polekski riigiga, vaid mõne vana tuttavaga, kellega koos on läbi elatud nii häid kui ka halbu aegu ning kelle suhtes on tekkinud teatud mõistmine ja tolerants. Samas ütleb mulle miski, et see Hiina, keda mina nii hästi teadsin, on muutumas. Seega vaataks korra, kuidas vanal heal tuttaval ka tegelikult läheb.

01.10.2017,

ERP fraktsiooni istung Tallinnas. Paneelis vasakult: NATO peasekretär Jens Stoltenberg, Eesti kaitseminister Jüri Luik, Europarlamendi liige Sandra Kalniete. Sõna võtab Tunne Kelam. Foto: ERP fraktsioon

ELi strateegia Venemaa suhtes peab rajanema usaldusväärsel tõkestusjõul ja sanktsioonide jätkamisel

Intervjuu Tunne Kelamiga. Küsis Anneli Kivisiv

Euroopa Parlamendi Euroopa Rahvapartei fraktsiooni (ERP) büroo töökoosolek Tallinnas 7.-8. septembril keskendus ELi kaitseteemadele. ELi riikide kaitseliin on tegelikult pidevas sõjas, sest küber- ja infosõda ei ole mitte teoreetiline, vaid igapäevane reaalsus. Kahjuks Eesti meedia kogunemisest kinni ei haaranud. Mida koosolekul kõneldi-arutati ja milliseid kokkuvõtted tehti?

14.09.2017,

NATO ja tema partnerlused Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas versus „läände marssiv“ Hiina: kas tekkimas on uus maailmakord?*

Vlad Alex Vernygora

Võimupooluste ümberpaigutumine maailmas on juba muutunud tänase tegelikkuse pärisosaks – paljud lugupeetud rahvusvaheliste suhete uurijad peavad seda iseseisvaks muutujaks. Stalini, Roosevelti ja Churchilli poolt 1945. aasta veebruaris paika pandud raamistik meenutab üha enam muinasaja atavismi. San Francisco konverents, mis oli Jalta kolme „ravitseja“ antud „retsepti“ peaaegu täpselt järginud, tahtis veenda maailma, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) loomine on 51 riigi ülesanne. Nende ülesanne see igatahes ei olnud, aga nii pandi alus suurejoonelisele müüdile. Sealtpeale on poliitilised liidrid teinud ÜRO Peaassamblee igas üldises arutelus kümnete kaupa avaldusi selle kohta, kui uhke on minna ajalukku võimsa ÜRO asutajaliikmena. Sellistes olukordades tekib alati kiusatus küsida näiteks Ukrainalt paar lihtsat küsimust: „Hei, Ukraina! Kas see, et teid võeti ÜROsse vastu 24. oktoobril 1945, aitas teil peatada Venemaa hiljutist agressiooni? Miks tegid teised „rahuarmastavad riigid“, mis ÜRO alusdokumendi kohaselt „on võtnud endale [...] põhikirjas sätestatud kohustused ja kes [ÜRO] arvates peaksid olema võimelised ja soovivad neid kohustusi täita“1, 2014. aasta augustis Ilovaiski lähistel toimunud tragöödia ärahoidmiseks nii vähe? Kuidas saab olla, et üks neist „rahuarmastavatest riikidest“ on ise tegelikult agressor? Vastata ei ole vaja – need on retoorilised küsimused“.

02.06.2017,

Hetk konverentsi paneelilt THE VISIBLE (AND INVISIBLE) RUSSIAN HAND IN EUROPE. Vasakult Euroopa Parlamendi ERP fraktsiooni liige Tunne Kelam, moderaator Evelyn Kaldoja, artikli autor Kalev Stoicescu, USA Saksamaa Marshalli Fondi teadur Nicolas Bouchet. Foto: WMCES

Venemaa nähtav ja nähtamatu käsi Euroopas*

Kalev Stoicescu

Venemaa kasutab Euroopa Liidu ning üldiselt läänemaailma nõrgestamiseks mis tahes vahendeid, mis toovad Kremlile kas või näilist kasu. Pööraksin tähelepanu eelkõige kolmele kõige ohtlikumale aspektile: desinformatsiooni levitamine, korruptsioon ning sekkumine lääneriikide (sise-)poliitilistesse protsessidesse, sh eriti suure kaaluga valimistesse. Need meetodid ja vahendid on mõistagi omavahel tihedalt seotud.

02.05.2017, Videointervjuu

Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika kevadel 2017

2011. aastal kirjutas ajakiri "Maailma Vaade” Araabia kevadest ja sügisest, 2013. aastal Araabia talvest. Meenutame, mis tollal juhtus ja mis neist riikidest tänaseks on saanud. Kas Pakistanis ja Afganistanis on olukord stabiliseerumas? Kas Lähis-Idas on võimalik riigipiiride muutus? Millised on Süüria tulevikustsenraariumid, milline on USA käitumise võimalik kulg? Kuidas kulgevad Türgi liitlaste otsingud. Nendele ja paljudele teistele küsimustele vastas Riigikogu liige Mart Nutt. Küsis Anneli Kivisiv.

15.04.2017, Raamatututvustus

Maailma Vaade soovitab – Karu lambanahas

„Karu lambanahas“ on esimene põhjalikum ülevaade Kremli rahastatud ja juhitud mõjukanalite tegevusest Euroopas. Pärast ingliskeelse versiooni avaldamist on raport „Karu lambanahas” leidnud laia vastukaja paljude Euroopa maade online- ja trükiajakirjanduses. See on uurimus organisatsioonidest, mis on Kremli abi- vahenditeks Euroopa avaliku arvamuse mõjutamisel, et muuta selle kaudu Lääne sise- ja välispoliitilist kurssi. Sääraste organisatsioonide hävitustegevus on sihitud demokraatia ja euroopalike väärtuste vastu.