Eesti on jõudnud aega ja seisu, mil on hädavajadus teha tõsine inventuur meie välis- ja julgeolekupoliitilises tööriistakuuris. Varsti peaaegu kolme aasta kogemus Euroopa Liidus ja NATOs on päramine aeg tajumaks, et meie rahvuslike huvide kaitse edasine edukus sõltub meie endi võimest näha maailma avaramalt ning olla osavõtlikum küsimustes, mis ei käi tingimata kokku meie vahetute huvidega.
 
Eriti aktuaalne on see küsimus nüüd, mil pole Euroopa Liidus just kõige kergemad ajad. Äsjane laienemine  Bulgaaria ja Rumeenia võrra surub ühendust tõsise valiku ette: kas jätkata ekstensiivset arengut (loe: laienemine) või pöörata kõik jõupingutused sisemise otsustusmehhanismi paremaks töölerakendamiseks. Saksamaa eesistumine rõhub just viimasele ning võib arvata, et Euroopa Liit ei pruugi enne laieneda, kui sisemiselt on Nice’i lepingust edasi liigutud.
 
Just sellistes oludes osutub eriti vajalikuks ja tähelepandavaks liikmesriikide panus. Eestil on siin palju võita, aga ka kaotada. Senine kogemus kinnitab, et Eestil on läinud korda suhteliselt valutult ja kiiresti sulanduda Euroopa otsustusprotsessi. Hästi toimib koostöö valitsuse ja parlamendi vahel. See on hea pinnas uue sammu astumiseks.
 
Eesti eesmärgiks sellel uuel arenguetapil peaks kujunema usaldusväärsuse, tõsiseltvõetavuse ning osavõtlikkuse kasvatamine Euroopa ühispoliitikate, praegusel juhul välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel.
 
Et kaugemat eesmärki parimal moel saavutada, ei piisa üksnes keskendumisest meie vahetutele huvidele. Teiste sõnadega on küll vaja jätkata reformitoetust lähinaabruses nagu Georgias, Ukrainas ja Moldovas, kuid tuleb kohandada ennast ka mõttega, et peame hakkama suutma anda sisendeid teistel Euroopa Liidule olulistel teemadel.
 
Euroopa Liidu välisministrite kohtumistel võtavad tavapäraselt suure osa tähelepanust teemad, millega on Eestil olnud siiani väga minimaalne või katkendlik kokkupuude. Need puudutavad eeskätt rahvusvaheliste suhete suurimaid mõjutajaid nagu sündmused Lähis-Idas ja Kagu-Aasias, aga ka Aafrikas, mis on Euroopa Liidu doonorabi suurim sihtpiirkond.
 
Mõistagi ei suuda Eesti kunagi saavutada suurriigile kohast võimekust ega haaret, kuid ta peaks olema suuteline lähenema kas või ligilähedaselt sellelegi, mis on meie lähimatel naabritel Põhjalas. Üksi teadmine, et Eestil tuleb varem või hiljem (praegu 2018) olla Euroopa Liidu eestvedaja, sunnib meid pisutki pingutama oma teadmiste ning kohaloleku suurendamiseks peamistes sõlmküsimustes.
 
Tõsi, ei saa öelda, et tehtud poleks midagi. Eesti osalemine NATO missioonil Afganistani tulises lõunaprovintsis Helmandis on hea näide sellest, et suudame ka kaugemal kohanduda alliansile tähtsa strateegilise valikuga. Iraagi missioon, olgugi et erinev Afganistani omast, viitab samale võimekusele.
 
Kaitsekoostöö näited veenavad, et Eesti on võimeline avardama julgelt oma strateegilist mõtet ning visiooni. Mõistetavalt on diplomaatilises tegevuses seda raskem saavutada ning tulemused on märgatavad alles aastate pärast.
 

Seepärast ongi vaja strateegilise vaate avardamist alustada võimalikult vara. Ressursiplaneerimine ei peaks keskenduma mitte üksnes küsimusele, kus ja millal avada uus saatkond, vaid ka sellele, millisel teemal ja suunal soovime suurendada oma võimekust Euroopa ühispoliitikate kujundamist silmas pidades.
 
Väga tähtis komponent on siin sisemise analüüsivõime kasvatamine. Nii välis- kui ka kaitseministeeriumis, aga ka iseseisvate ajutrustidena. Vaid tihe ja kompetentne ideede sõel annab valiku tegemisel parima tulemuse.
 
Välis- ja julgeolekupoliitikaga tegelevad mõttekojad on Eestis alles oma tee alguses. Eelmisel aastal riigi abiga loodud Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskus on hea näide sellest, kuidas üks tulevikuasutus käivitada. Loodetavasti saavad juba lähemal ajal samasuguse toe aastaid suuresti vaid formaalselt eksisteerinud Eesti Välispoliitika Instituut ja teised mõttekojad.
 
Muidugi pole ka siin meie ressursid, eriti inimeste poolest, piiramatud. Küsimus pole mõistagi mitte mõttekodade arvukuses, vaid nende võimes olla ideede generaator nii Eesti kui ka rahvusvahelises debatis. See on suur potentsiaal meie tõsiseltvõetavuse kasvatamisel, mida me pole veel kaugeltki suutnud kasutada.
 
Siin on muuseas oma roll mängida riigil. Riigikogu väliskomisjonis on näiteks saanud viimase kolme aasta jooksul tavaks tellida mõttekodadelt analüüse ja arvamusi, et aidata kaasa poliitikate kujundamisele. See omakorda sunnib ka ajutruste suuremale pingutusele ning enesearendusele.
 
Järgmine samm aga võiks olla Põhjala regioonis asuvate mõttekodade ja poliitikute parem omavaheline koostöö, mis võib lõpptulemusena kasu tuua kõigile osapooltele. Nii saab paremini jaotada ja luua teadmist, mis võib kaasa aidata kogu regiooni välis- ja julgeolekupoliitiliste huvide edendamisel.
 
Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et ka siinse ajakirja ilmumine on üks olulisi samme meie välispoliitilise mõtte edendamisel.