Hiljutised sündmused maailmas on näidanud, kui suurt tähtsust omab Euroopa mõjuvõimas roll globaalsel areenil. Halvenevad olud Iraagis, Iraani väljakutsuv käitumine uraani rikastamise programmiga seoses ja möödunud oktoobris Põhja-Koreas tehtud tuumakatsetused on vaid süvendanud teadmist sellest, kuivõrd ebakindlas maailmas elame. See ei ole maailm, kus saab Euroopa endale lubada olla vaikne ja saamatu partner.
 
ELi nähtav roll rahvusvahelises poliitikas on seni olnud nõrk. Liit ei suutnud enne Iraagi sõda ühist positsiooni võtta ning kolm aastat hiljem osutusid liikmesriigid suvise Liibanoni – Iisraeli konflikti suhtes uuesti killustunuks ja otsustusvõimetuks. Samal ajal näitab Venemaa Euroopat järjepidevalt võimalikult vaidlushimulisest ja lõhestunud küljest.
 
Euroopa vaid endasse vaataval ja iseendaga võitleval rollil ei saa lubada jätkuda. Terroristid, kes on valmis oma nõudmiste rõhutamiseks endid ja arvukalt süütuid inimesi surma saatma; üleilmastumine, mille tulemusena mõjutavad igaühe teod järjest rohkemate inimeste elusid, ning uue maailmakorra kujunemine, milles kasvavad nii Hiina, Brasiilia kui ka India tähtsus, tähendavad, et EL peab hakkama tegutsema kohe.
 
Saksa valitsus tegi selgeks, et võtab oma eesistumise ajal 2007. aastal endale ülesande laiahaardelisema ja tugevama Euroopa välis- ja kaitsepoliitika edendamiseks. Ääretult oluline ja vähekasutatud välispoliitika instrument on ELi naabruspoliitika. Euroopa Liiduga piirnevad riigid nagu Ukraina ja Georgia tunnevad, et neid on sellega alt veetud, mida EL neile pakub. Üksikuist soodsaist kaubanduslepetest jääb väheks, vastutasuks ELi sotsiaalsete normide ja väärtuste täitmise eest. Neile riikidele on EL ikka veel tuletorn, mille suunas vaadata. Oleks tõesti lühinägelik, kui Brüssel soodustab oma käitumisega selliste olude jätkumist, pakkudes ajendiks vaid endisest lähedasemaid kahepoolseid suhteid. Kui riigid nagu Moldova, Armeenia ja Aserbaidžaan ei ole pöördumatult seotud Euroopa Liiduga, on siin suur risk jõuvaakumiks ja Euroopa piiride otseseks ebastabiilsuseks. Õnneks on Saksamaa seda taibanud ja seadnud eesmärgiks probleemi laiahaardelise lahendamise oma eesistumise ajal selle aasta esimesel poolel.
 
Et parandada maailma käsitust Euroopa Liidust, on tarvis tõsiselt rakendada ühtset välis- ja kaitsepoliitikat. Selleks on vaja Euroopa põhiseaduslikku lepet. Põhiseadusleppe artiklites välispoliitika väljatöötamiseks seatud tingimused näitavad kõige paremini ja reaalsemalt, mida on EL lähitulevikus saavutamas. Uue põhiseadusleppe kõige innovatiivsem punkt on EL välisminister, kes põhiseaduse järgi esindaks liitu kõigis välissuhteid puudutavais küsimustes. See siluks ära kõige ilmsema probleemi praegustes oludes, kus eri institutsioonid ja inimesed – kaasa arvatud eesistuja, välissuhete volinik ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja – kõik tegutsevad EL välispoliitika ajamise egiidi all. Üks kindel inimene teadet edastamas, see teeb imesid ettekujutusega Euroopa Liidust kui iseseisvast ja üksmeelsest tegijast globaalsel areenil, isegi kui sõnumiga võib olla raske nõustuda.
 
Lõpetuseks, veel üheks tulemüüriks EL välispoliitikas peavad olema tugevad transatlantilised sidemed.  Ameerika Ühendriikidel ja Euroopa Liidul kui maailma kahel juhtival poliitilisel jõul on rohkem ühist kui seda, mis meid lahutab. Sügavale ulatuvate juurtega demokraatlikud väärtused ja globaalne perspektiiv on välispoliitika aluseks nii Brüsselis kui ka Washingtonis, tehes meist loomulikud liitlased töös ühiskonna heaolu nimel.