Välispoliitika küüniline koolkond eelistab huve väärtustele. Kui väärtuste väärtuseks seatakse demokraatia ja vabaduse kaitsmine, siis ei pruugi siin maailmavaatelised erinevused parteiperekondade vahel esile tulla. Euroopalike väärtuste tuum on ju ühine ja selles on sotsid, konservatiivid ning liberaalid tihti ühel nõul. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) kogemusest oskan öelda, et kõigis saadikurühmades on nii neid, kes demokraatiat ja vabadust tõsiselt kaitsevad, kui ka neid, kellele on mingid muud motiivid tähtsamad kui väärtused.

 
Mu arutlus põhineb ühel küsimusel – see on suhtumine uutesse demokraatiatesse, üleminekuriikidesse ja katsetesse neid riike võimalikult edukalt Lääne poliitkultuuri mõjuvälja tuua. Euroopa Liidule on see uus naabruspoliitika, OSCEle ja Euroopa Nõukogule valimiste vaatlemine, demokraatia, inimõigused ja pressivabadus.
 
Kas neis küsimustes on midagi, mille poolest Euroopa Rahvaparteisse (EPP, European Peoples Party) kuuluvad konservatiivid ja kristlikud demokraadid selgelt eristuvad? Arvan, et peamine eristumine avaldub suhtumises kommunismi kuritegudesse. Kui ENPA 2006. aasta jaanuaris esimese suure rahvusvahelise organisatsioonina totalitaarse kommunismi kuriteod hukka mõistis, siis oli see suuresti just EPP saadikurühma saavutus. Õieti oli Katrin Saks Euroopa ainuke sots, kes sellele algatusele oma allkirja andis ja hiljem ka kõnega tugevalt toetas. Eurosotsid jäid skeptiliselt osavõtmatuks. Kommunistid ja paduvasakpoolsed nägid siin lausa rünnakut oma ajaloolise identiteedi pihta.
 
Ei saa mööda minna huvitavast tõsiasjast, et riigid, kus on kommunismi kuritegudega tehtud moraalne lõpparve, on olnud samal ajal suhteliselt edukamad majandusreformide teostajad. Seega on neis hinnanguis mingi minevikust vabanemise element, mis avab ühiskonna julgematele muudatustele. Ühtepidi on tegemist puhta moraaliprobleemiga – umbes nii nagu suhtumisel eutanaasiasse või abortidesse. Aga sel moraaliprobleemil on erakordselt tugev poliitiline mõõde. Ta tegeleb minevikuga selleks, et kujundada tulevikku. Kõhklused – ja tihti meile ebameeldivad kõhklused – tulenevad ühekülgsest ajalookäsitusest, eeskätt Teise maailmasõja järgsest “võitjate ajaloost” ja selle järellainetusest tänapäeva Venemaal.
 
Tuleme aga tagasi ENPA kogemuse ja Euroopa demokraatlike väärtuste tuuma juurde. Seda tuuma kaitsevad väga mitmesuguse ilmavaatelise kuuluvusega poliitikud. Küprose konservatiivi Christos Pourgouridese raportid jäljetult kadunud inimestest ja pressivabaduse mahatampimisest Valgevenes on kuulsad nii detailirohkuse kui ka jõuliselt humanistliku positsiooni poolest. Aserbaidžaanis töötades pole mul kunagi tekkinud kahtlusi kahe järjestikuse sotsiaaldemokraadist kaasraportööri, Andreas Grossi (Sveits) ja Tony Lloydi (Suurbritannia) pühendumuses. Vastupidi, olen neilt erakordselt palju õppinud. Lõpuks aga pean väljendama imetlust liberaalide saadikurühma juhi, ungarlase Mathyas Eörsi üle – nii tema tegevuse pärast Georgia raportöörina kui ka terava kriitikuna mitmeski Venemaad puudutavas küsimuses.
 
Järelikult pole küsimus põhiväärtuste kaitsel niivõrd mitte vasak-parem skaala maailmavaates, kuivõrd konkreetse poliitiku isiklikus kvaliteedis. Minu meelest tuleb maailmavaateline lähenemine esile hiljem, kui otsitakse vastust küsimusele “mida teha?”. See on siis, kui tekib võimalus ühiskonda muuta ja olulisi reforme teha. Kiire orientatsioon turumajandusele, lihtne maksusüsteem ja soodne keskkond ettevõtluse arendamiseks on seni olnud just parempoolsete edu saladus.
 
Mart Laari roll Georgia presidendi majandusnõustajana on mõistetav ja loogiline, sest ühe riigi edukogemus saab toetada teist. Täiuslikult demokraatlikest valimistest pole ju kasu, kui võimuletulijad ei paku ühiskonnale toimivaid lahendusi. Kui demokraatia jääb klannidevahelise võimuvõitluse instrumendiks, siis inimesed üksnes pettuvad ja võõranduvad ning sellisest demokraatiast on targem hoiduda.
 

Seega on parempoolsetel pakkuda üleminekuriikidele kaks head asja. Esiteks selge moraalne hinnang lähiajaloole ja teiseks tugev, äraproovitud reformipakett. Väärtuspõhine lähenemine peaks toetama esmajoones neid riike, kes ise väljendavad soovi muutuda ning orienteeruvad ka tegudes NATOle ja Euroopa Liidule. Nafta- ja gaasihuvidel põhinev Vene-orientatsioon, mida ka mõned konservatiivide liidrid on hooti esindanud, annab vaid hetkekasu. See ei aita parempoolsetel Euroopa poliitikas selgelt eristuda ning võib lõppkokkuvõttes asetada vana Euroopa samasugusesse energialõksu, nagu on Valgevene. Mõnikord on Realpolitik lihtsalt ohtlik.