Juuli 1976. Mäletan seda kui eilset. Olen kaheksa-aastane. Ema, isa, minu vend ja mina väikeses paadis. Suvi. Imekaunis päikesepaiste. Keskööpäike.

Neli nädalat imekaunis Soome saarestikus. Mitte miski ei suuda Läänemere saarestikuga võistelda. Ma mõtlen, mitte miski.

Külastame saartel sõpru. Kõigil on oma väike suvekodu, nagu te, eestlased, hästi teate. Loodus on puhas ja lihtne. Elektrit ei ole. Ainult raadio, mis sind ilmateatega kursis hoiab.

Käime igal päeval ujumas. Läänemeri on imeilus. Puhas ja selge.

Mu vend ja mina istume paadininas, kui meie paat laisalt läbi mere künnab. Me vahime üksisilmi mere põhja, ja püüame kalu kokku lugeda. "Issi, vaata ette! Tüürpoordis on kivi!" Sõidame sellest mööda ning seilame edasi.

Kolmekümne aasta pärast olen uuesti oma lastega saartel. Jutustan lugusid oma lapsepõlve suvedest. Kaugusest kostab kajakakisa. Meist möödub purjekas. Vaatan mere põhja. Nelja meetri sügavusele ei ole põhja näha. Olen kurb. Räägin Emiliele (5aastane) ja Oliverile (2,5aastane): "Kui ma teievanune olin, võisin siit mere põhja vaadata."
 
"Mis põhja?" küsib mu tütar, kui vaatab rohelist sogast vett. Proovin selgitada, et merel, samamoodi nagu vannil, on põhi. Kui sa oled küllalt pikka kasvu, või kui oskad sukelduda, siis saad seda puutuda. Kui veab, võid seda näha.
Emilie paistab olevat hämmeldunud. "Aga, issi, miks siis meie põhja ei näe?" küsib ta. "Sest meie, suured inimesed, oleme mere vastu palju aastaid hoolimatud olnud. Meri on saastatud. Me oleme selle mustaks teinud," vastan.

Vaikus. Äkki vaatab Emilie mulle otsa ja küsib: "Aga, issi, ma arvasin, et ainult titad kakavad vanni." Ma vaatan talle otsa ja noogutan vastust andmata...

Läänemerel läheb halvasti. Ta on haige. Keskmise sügavusega ainult 58 meetrit (võrrelge seda Vahemerega, mille keskmine sügavus on peaaegu 2 kilomeetrit!) on ta ääretult haavatav. Ainus ühendus Atlandi ookeaniga käib läbi kitsaste Taani väinade. Ühel veepiisal kulub kolmkümmend aastat Läänemerre sisenemiseks ja sealt väljumiseks.

Kõik Läänemerre heidetud jäätmed jäävad sinna. Üks õnnetus naftatankeriga ja kogu lugu. Jumalaga, mereelu. Jumalaga, ujumine.

Ajaloo vältel on Läänemeri olnud meie regiooni ühendavaid tegureid. Minnes tagasi Hansa Liidu aegadesse, on kultuuriline ja majanduslik läbikäimine regioonis olnud intensiivne, kõigi asjaosaliste kasuks.

Pärast 2004. aasta laienemist sai Läänemerest Euroopa Liidu sisemeri - Mare Nostrum. Peale Venemaa kuuluvad kõik teised kaheksa Läänemereriiki Euroopa Liitu. Võimaluste aken on avatud. Me peaksime seda hetke kasutama. Vahemereregioonil juba on oma strateegia, mille elluviimiseks saavad nad ELi fondidest peaaegu miljard eurot aastas.

Liidu põhja ja idapoolseid riike ühendav veetee on palju üle elanud. See on meri, millele pöörasid kõik 20. sajandil selja ja mida kasutasid süljetopsina. Läänemere praegune seisukord ei anna sugugi põhjust rõõmustamiseks, kuigi regioonist leiaks võimalusi valmistada palju rõõmu nii rannikuriikidele kui ka tervele Euroopale.

Tiheda asustuse, tööstuse ja põllumajanduse tõttu kühveldatakse Läänemerre igasugust kõntsa. Suurim saastaja on põllumajandus, aga ka naftatankerite lekked ja merre lastud jäätmed ähvardavad teha Läänemerest lõpuks prügila. Keegi ju ei tee musta oma vannivette, miks siis meie oma merd rikume?

Läänemerel on vaja Euroopa koostööd. Läänemere-äärsetes riikides elab kolmandik Euroopa Liidu elanikkonnast ja regioonist on laienemise järel saanud vaieldamatult Euroopa arengumootor. Läänemerd ümbritsev regioon pakub Soomele, Rootsile, Baltimaadele, Poolale, Saksamaale ja Taanile partnerite leidmiseks loomuliku keskkonna.

See koostöö on alles stardipakul. On lihtne aru saada, milliseid võimalusi pakub ettevõtlusele Läänemere piirkonna laiaulatuslik inimressurss ja Euroopa Liidu keskmistest näitajatest reipam majanduskasv. Regioonil on ostujõudu, olgu juttu siis tarkvarast või šokolaadibatoonidest.

Et Läänemere potentsiaali rakendada ja keskkonnaprobleeme parandada, on merele vaja oma strateegiat ja eelarverida Põhjadimensiooni programmis. Merepõhjas lebavad mürgitünnid on vaja üles tõsta ja merel liikuvad tankerid lekkimiskindlaks muuta.

Rannaalade kaitse nõuab koostöövõrgustiku rajamist ja enne iga suure projekti planeerimist põhjalikku keskkonnamõjude hindamist. Ka heade Vene-suhete roll on oluline. Läänemeri on Euroopa Liidu värav Venemaale ja selle kaudu Aasiasse.

Novembris hääletas Euroopa Parlament Läänemere strateegia poolt, mis keskendub keskkonnale, majandusele ja transpordile. Läänemere raporti valmimine on EP Läänemere riikide saadikute vahelise koostöö tulemus.

Strateegia püstitab kümme konkreetset ettepanekut. Euroopa Komisjon peab tulema välja ettepanekuga Läänemere strateegia tarvis, Läänemere riikide juhid peavad kohtuma kord aastas enne kevadist ülemkogu istungit, Läänemere tarvis peab olema eraldi eelarverida, keskkonnakaitse peab olema integreeritud kõikidesse programmidesse, energiakoostöö Läänemere riikide vahel peab tugevnema, piiriülene liiklus peab lihtsustuma ja arendada tuleb üliõpilasvahetust.

Alustame Läänemere seadmisest Euroopa Liidu prioriteediks. Elu seisneb rohkem kogemustes kui nostalgias. Kas sina siis ei taha Läänemeres ujuda?