Et NATO liikmesriikide juhid kogunesid oma tippkohtumisele just Riias (28. ja 29. novembril 2006), on suur usaldusavaldus uutele liikmetele, kes ühinesid NATOga kevadel 2004. Eestile, Lätile ja Leedule pakub NATOs osalemine esimest korda rahvusvahelise turvalisustagatise, mida me pole oma ajaloos siiani kogenud. Seetõttu rõhutasime enne Riia konverentsi, et ka muutuvas maailmas on esmatähtis NATO põhialuste säilitamine ja tugevdamine. Need on kollektiivne kaitsevalmidus ja solidaarsus iga välispidise rünnaku alla sattunud liikmesriigi abistamisel, vastavalt aluslepingu kuulsale 5. artiklile. USA presidendi visiidid Vilniusse (2004), Riiga (2005) ja Tallinna (enne Riia konverentsi) olid kaalukad solidaarsusavaldused NATO võimsaima liikmesriigi poolt uutele Balti liikmeile.
 
Ometi on Eestile eluliselt tähtis mitte rahulduda saavutatuga ega laskuda illusioonidesse, nagu oleks meie julgeolekuprobleemid nüüd täiesti lahendatud.
 

 
Esiteks: Eesti paikneb muutumatult demokraatliku Euroopa idarindel. 15 aasta eest Nõukogude Liidu lagunemisega tekkinud lootused demokraatlikust Venemaast on purunenud. Tegemist on autoritaarse suurriigiga, mis on viimase paari aastaga rahvusvahelises klassifikatsioonis degradeerunud poolvaba riigi staatusest mittevaba riigi kategooriasse. See on riik, mille ametlikuks poliitikaks on revanšism – endiste mõjupiirkondade tagasivõitmine, taasmilitariseerumine ning jäik keeldumine Nõukogude Liidu vallutuspoliitika ja inimsusvastaste massikuritegude kriitikast. Venemaa poliitika on Eesti vastu endiselt vaenulik. Ehkki oleme NATO liige, opereerib Venemaa Eesti suunal üha suureneva aktiivsusega. See hõlmab luuretegevust, Eesti majanduses ja poliitikas mõjuvõimu taotlemist (Putini partei Ühtne Venemaa ja Keskerakonna koostöölepe), samuti püüdeid Eestit kui NATO liiget võimalikult neutraliseerida, soovitavalt isegi „finlandiseerida”, muutes ta Vene mõju kanaliks NATOs ja Euroopa Liidus.
 
Teiseks on eluliselt tähtis, et Eesti erakonnad saavutaksid NATOs tegutsemise küsimuses rahvusliku koosmeele. Eesti peab olema NATO tegus ja tulevikku vaatav liige, mitte passiivne sabassörkija. Ajal, mil NATO on muutumas, tuleb Eestil osaleda loominguliselt NATO-sisestes debattides ühenduse tuleviku üle ning ühtlasi seista hea selle eest, et organisatsiooni suureneva politiseerimise käigus NATO kaitsevihmavari meie kohal ei hõreneks.
 
Kolmandaks peame teadvustama lihtsat tõsiasja, et miski pole automaatselt tagatud. Ka NATO 5. artikli – solidaarsusklausli – tegelik rakendamine vaenlase rünnaku korral eeldab Eesti enda maksimaalset kaitsevalmidust ning suutlikkust reaalse vastupanu osutamiseks, kuni abijõud saabuvad. Usutava kaitsevalmiduse aluseks on meil (nagu Soomeski) muutumatult territoriaalkaitse, üldine kaitsekohustus, reservväelaste kontingendi pidev värskendamine ning kodanike osalemine Kaitseliidus. Viimane ei saa piirduda kaitsejõudude abistruktuuri rolliga, vaid peab säilima vabatahtliku kodanikuühendusena, mille liikmed kehastavad kodanike põhiseaduses seadustatud kaitsealgatust ja –tahet. Just seepärast toonitan rahvusliku koosmeele vajadust kaitsepoliitikas. Praeguse liberaalist kaitseministri suund kutsearmeele nõrgestab Eesti enesekaitse usutavust, mitte ei tugevda.
 
Neljandaks. Eesti valitsusel tuleb lõpetada hea näo tegemine, nagu oleks NATOga liitumine kõrvaldanud meie julgeolekuohud, nagu oleksime nüüd probleemideta, kõiki kombeid kenasti täitev liikmesriik. Sellisena tahaksid meid meelsasti näha ka NATO suured tegijad. Vene poolt tulenev surve aga intensiivistub ja selle vormid mitmekesistuvad. See surve pole suunatud mitte üksnes Eestile, vaid meie kaudu kaitseühendusele tervikuna. Olles nüüd sõprade ja liitlaste seltskonnas, peame avameelselt kõnelema oma muredest ja ohtudest, mida tajume neist palju paremini. Peame süstemaatiliselt tutvustama oma ajaloolisi kogemusi ja taotlema NATO riikide ühist hinnangut Nõukogude Liidu kuritegudele. See pole mitte nostalgia, vaid realism. On meil ju siiani märksa realistlikum arusaam suhetest Venemaaga, kui on Saksamaal või Prantsusmaal.