Okupatsiooniaastail, mil piirid olid kinni ja välismaale pääses üldjuhul üksnes nn tuusikuga ning karjakaupa, karjas igal juhul ka võimalikel ärahüppajail silma peal hoidvate “organite” esindajad, olid välispoliitika ja rahvusvahelised suhted laiade hulkade seas uskumatult popid. See ei väljendunud mitte üksnes okupatsioonivõimude nurgataguses kirumises, vaid ka märksa asjalikumais ettevõtmistes nii kohalikus televisioonis, raadios kui ka trükisõnas.
Loomulikult maksti kõige selle juures ohtralt tribuuti nõukogude ideoloogiale, loomulikult hoidis sellel kõigel silma peal tsensuuriorganisatsioon Glavlit, loomulikult jälgisid regulaarseid ning riigi palgal tegutsevaid rahvusvaheliste suhete kommentaatoreid-lektoreid teraselt nii partei- kui ka muud organid. Ometi aitas tollane aheraine küllus mõtleval ja Soome televisiooni uudiseid vaataval ning “hääli” kuulaval inimesel maailma asjadest suhteliselt adekvaatse pildi saada.
Mida enam maailm avanes, mida kindlamaks Eesti koht maailma riikide hulgas muutus, seda enam vajus avalikkuse huvide ringis tagaplaanile välispoliitika. Raadiost ja telest kadusid aastate jooksul tuttavaks saanud kutsungid ja saatesarjad, näod ja hääled, trükimeediast spetsiaalselt rahvusvahelistele suhetele pühendatud väljaanded. Nende aeg oli uutes oludes ümber saanud.
Ometi ei tähenda see, nagu ei vajaks Eesti – poliitikud, ametnikud, ärimehed, kodanikud – enam rahvusvaheliste suhete kohta asjatundlikku ja mitmekülgset infot ega analüüsi. Nii paradoksaalne kui see ka pole, ent just nüüd, mil me pole rahvusvahelistes suhetes mitte enam objekt, vaid toimetame ringi täieõigusliku, paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuuluva subjektina, vajame seda ilmselt rohkem kui kunagi varem.
Just informeeritusest, analüüsist ja selle tulemusena sündivaist õigetest otsustest oleneb, kas meie koht maailmas kindlustub või ähvardab meid meie endi ükskõiksuse, hoolimatuse, teadmatuse ja lühinägelikkuse tõttu oht taas tugevamate mängukanniks muutuda.
Hoiatavaid märke oleme viimastel aastatel juba näinud. Naiivne usk, nagu lahendaks Euroopa Liit ja eriti NATO automaatselt meie julgeolekuprobleemid, tahtmatus endale tunnistada, et Venemaa on endiselt akuutne oht Eesti kui iseseisva riigi olemasolule, passiivsus Euroopa Liidu sisedebattides, asjatundmatud arutelud palgasõjaväe loomise üle ja palju muud näitavad tõsiasja, mis on põhimõtteliselt olnud teada kogu aeg. Nimelt et poliitika on liiga tõsine asi, jätmaks see üksnes poliitikuile ja nende taga seisvaile huvirühmadele.
Et aga midagi mõjutada, on kõigepealt vaja teada. Välis- ja kaitsepoliitika puhul seda, mis on parajasti rahvusvahelises elus aktuaalne, kuidas jooksevad riikidevahelised jõujooned, millele hakkab maailmas peale Eesti oma hammas ning kus peame otsima tasakaalu ja abi teistelt. Muidugi ka seda, kuhu maailm, mis kunagi seisma ei jää, tõenäoliselt suundub.
Nagu öeldud, pole Eestis asjaomane meediavõrgustik just üleliia ulatuslik, ilmuvate materjalide tasemest, aktuaalsusest ja süsteemsusest rääkimata. Kord kvartalis ilmuma hakkav Maailma Vaade püüab seepärast olla üks uusi lülisid selles loodetavasti pidevalt täiustuvas võrgustikus.
Toonitada tuleb aga veel üht seika. Nimelt peegeldab Maailma Vaade parempoolset, konservatiivset lähenemist rahvusvahelise elu hindamisele.
Head lugemist!
Mart Helme
