Välispoliitika on sisepoliitika peegeldus. Võib-olla see tees väikeriigi kohta nii väga ei kehtigi, sest väikeriik ei saa lubada bravuurset välispoliitikat, kui ta just ei soovi isolatsiooni jääda. Suurriigi kohta kehtib see aga küll ja Venemaa suhtes eriti.

Venemaa välisametkonnad peavad oma tegevust uhkusega tsaariaja ja Nõukogude diplomaatia jätkuks. Paraku tugineb see diplomaatia põhimõttel: eesmärk pühitseb abinõu. Teisisõnu, Vene diplomaatia ei pea lepingut pühaks, vaid üksnes vahendiks, mida täidetakse sedavõrd, kuivõrd see on kasulik. Vastaspoolelt aga nõutakse lepingu täitmist piinliku täpsusega. See on lihtsaim seletus, miks ei kohtle Venemaa maailma riike kui võrdväärseid, vaid jagab nad geopoliitilistest kaalutlustest sfäärideks, millest nn lähivälismaad ehk endist NSV Liitu käsitletakse kui oma mõjusfääri, mille poliitika dikteerimine on samastatud Venemaa siseasjadega.

Ent nii nagu Tsaari-Venemaa välispoliitikas, on ka NSV Liidu ja Vene Föderatsiooni välispoliitikas olnud märga võrdlemisi suuri kõikumisi, mis on tingitud sisepoliitilistest oludest. XX ja XXI sajandi Vene välispoliitikas võib nimetada kolm aktiivsuse (ehk ka agressiivsuse) lainet. Esimene hõlmas 1930. aastate lõpu, mis bolševistlik diktatuur oli kinnistanud, ja valmistuti jätkuvaks ekspansiooniks. Pärast II maailmasõja aegset lühikest sõprust läänega jõuti uue vastandumiseni ja kommunismi levitamine relvade jõul jätkus. Hruštšov viis aga külma sõja pärast 1956. aasta Suessi kriisi ja Ungari ülestõusu mahasurumist erakordselt teravaks. Brežnevi pingelõdvendus näitas, et NSV Liidul hakkab võhm välja minema, ning kaotatud Afganistani sõda avas tee liitlassuhete otsingutele läänega.

Iseseisev Vene Föderatsioon tekkiski läänelike väärtuste sildi all. Mineviku taak aga ei võimaldanud neid väärtusi rakendada. Võimetus loobuda paternalistlikust poliitikast endise NSV Liidu vabariikide suhtes ja hirm Venemaa lagunemise ees tõid kaasa suhete rikkumise naaberriikidega, verise lahenduse Tšetšeenia kriisile ja usaldusväärsuse kaotuse demokraatlike riikide silmis. Jeltsini perioodi lõpuks hakkas lääneriikidele selgeks saama, et Venemaast ei ole saanud läänelikku demokraatiat, vaid on tekkinud hübriid tsaariaja šovinistlikust diktatuurist ja Nõukogude imperialistlikust nostalgiast. Inimõigustest ja vähemuste õigustest aga sai Venemaa käes malakas, mille rikkumise süüdistustega hakati diskrediteerima teisi riike, kuid mida rikuti ise kõige jõhkramal moel.

Jeltsini välispoliitika jäi siiski võrdlemisi vaoshoituks. Esmalt ei tahetud veel läänele vastanduda ja püüti säilitada häid suhteid. Teiseks valitses Venemaal kummaline anarhia, kus olid majandushoovad läinud oligarhide kätte, poliitikas oleks nagu juhindutud demokraatiast, kuid riik oli tegelikult feodaalselt killustunud ja jagatud osastisvürstide (kuberneride) vahel. See tõi kaasa välispoliitilise segaduse ja mõningase peataoleku: milline on ikkagi riigi poliitiline tahe?

Putini saamine presidendiks tõi kaasa muudatused sisepoliitikas: oligarhidelt ja kuberneridelt võeti võim ära, demokraatiast loobuti autokraatse valitsemise kasuks. Riigivalitsemine allutati eriteenistuste kontrollile. See ei saanud jätta mõju avaldamata ka välispoliitikale, milles ilmnes kolmas aktiivsuse-agressiivsuse laine ja mis hakkas taas rõhutama Venemaa suurriiklikku positsiooni. Venemaa välispoliitika on hakanud üha enam sarnanema natsi-Saksamaa välispoliitikaga II maailmasõja eelõhtul. Toome vaid mõned paralleelid. Mõlemad otsivad endale õigustust ajaloost ja suurriiklikust minevikust. Natside meelest oli ebaõiglase Versailles’ rahuga võetud saksa rahvalt tema väärikus. Putin on taastanud müüdid võidust fašismi üle, milles ei tunnistata vääriliselt vene rahva keskset panust. Kõigele lisaks oli NSV Liidu lagunemine XX sajandi suurim tragöödia. Natsid tegid välispoliitika keskpunktiks kõigi sakslaste esindamise ja huvide kaitse maailmas, rõhutades õigust teha seda ka relva jõul ning eesmärgiga ühendada sakslaste asualad Reichi võimu alla. Sama retoorika iseloomustab Vene kaasmaalaspoliitikat. Naabruspoliitikas seadsid natsid piiririigid valiku ette – kas vasalliseisus või vaen (mis viis teatavasti nende okupeerimiseni). Venemaa on allutanud mitme SRÜ riigi huvid enda omadele, Georgiast ja Balti riikidest on saanud ähvarduste objektid. Hitleri ja Putini taolisi ei huvita aga karvavõrdki, mida neist mujal maailmas arvatakse. Seda loetelu võiks jätkata, kuid tuum peitub ikkagi Vene sisepoliitikas. Kuni ei ole Venemaast saanud demokraatia, ei ela ükski tema naaber turvaliselt.