Viimastel aastatel kasutatakse ka Eesti avalikus meedias palju selliseid sõnu nagu infosõda, psühholoogiline operatsioon, geopoliitiline informatiivne vastasseis, psühholoogiline kaitse, proovipall, spin-doktor jne. Millest selline järsk teemamuutus?   

See on nüüd küll valdkond, kus Eestil millegagi hoobelda ei ole. Me oleme siin teistest maha jäänud. Praegu püüame kaotatud aega kinni, loodetavasti edukalt. Need terminid iseloomustavad võitlusmetoodikaid praegustel aegadel, kui otsene füüsiline mõjutamine on rahvusvaheliste kokkulepetega piiratud ja otsida tuleb muid teid strateegilise ülekaalu või lihtsalt oma eesmärkide saavutamiseks. Inimese „pehme kõhualune” on reeglina tema aju ja seega sinna ka rünnak suunatakse. 

Mis meie ajudel siis viga on, et neid rünnata saab?   

Mitte midagi, aga inimlikel reaktsioonidel on üks ühine omadus: esmane reaktsioon suvalisele saadud informatsioonile on alati emotsionaalne. See, kes mõistab emotsioonide suunamise metoodikaid, suudab mõjutada inimlikke valikuid, mis ongi eesmärk. Võime mõjutada valikuid tähendab võimu – nii lihtne see ongi. Meil räägitakse rohkem kübersõjast, aga see on ainult asja üks, tehniline pool. Infosõja humanitaarne pool, kus objektiks on individuaalne ja massiteadvus, areneb praegu sama kiiresti.    

Kuidas see praktikas toimib?   

Oletame, et te soovite, et ma ei läheks üle silla. Te võite osta kahuri ja lasta silla puruks. Teine võimalus on kirjutada paberilehele sõna „mineeritud” ja suure tõenäosusega ma ei lähe üle silla. Eesmärk on saavutatud, aga võrreldamatult odavamalt. Minu otsust on muudetud ja see on toimunud ilma vägivallata... George Stein, üks selle valdkonna klassikuid, ongi öelnud, et „infosõja objekt on mõistus, eelkõige nende mõistus, kes võtavad vastu otsuseid. Eesmärk on otsuse muutmine”.    

On vist nii, et enamik inimesi peab ennast tarkadeks ja ratsionaalseteks ja usub kindlalt, et „mulle selline jama ei mõju”?   

Oleks muidugi väga tore, kui see nii oleks, aga ei ole mitte. Peter Katz ütles, et „tihti sa ei tea, et oled rünnatud, ja ei mõista, et oled kaotanud”. Sa lihtsalt arvad, et see ongi elu. Soovitan kõigil vaadata Kiur Aarma ja Jaak Kilmi filmi „Disko ja tuumasõda”, mis oli ETV eetris jõulude paiku. Sellest filmist saab enamik inimesi aru, et me ise olime väga peene psühholoogilise töötlemise all ja, jumal tänatud, et sel oli ka efekti. Soome televisiooni mõju meie maailmavaatele ja hilisematele otsustele oli uskumatult suur. See oli tegelik „Soome sild” meie vabaduse suunas.      

Mis on infosõja kõige efektiivsemad vahendid?   

Meelelahutus, kultuur, religioon ehk nn humanitaarne mõju. Rõhutaksin siin eriti meelelahutuse rolli, sest selle mõju on tugevalt alahinnatud ja loodud on mulje, et see on midagi „madalat ja labast”. Ikka võib veel kohata arvamust, et meelelahutust tehku, kes tahab, see pole riigi asi. Alles hiljuti oldi loobumas Eurovisioonist... „Riiklik meelelahutusvõimekus” uue terminina murrab sisse uksest ja aknast ning kohustab endaga tegelema. Sest kui ise ei tegele, tegeleb keegi kindlasti. Eesti venekeelse elanikkonna kultuuriruumi probleemi lahendamise on Moskva enda peale võtnud ja teeb seda edukalt. Tuleb mõelda, kas me tahame Moskvale anda ka kogu ülejäänud Eesti elanikkonna maailmapildi struktureerimise – sest just seda meelelahutuse abil tehakse!    

Olulist rolli mängib kindlasti ka meedia?  

Loomulikult, hoolimata sellest, et meediasfääri peetakse tihti millekski eraldiseisvaks ja puutumatuks. Kindlasti see nii ei ole, sest kommunikatsioonikeskkonna kvaliteet avaldab otsest mõju muudele olulistele valdkondadele. Eesti oma väikese elanikkonnaga on siin omamoodi eriseisus, sest paljudes valdkondades, eelkõige kultuuris ja kultuurimeedias ei kujune välja turgu. Seetõttu, kui me tahame omakeelset kultuuri säilitada, tuleb heita kõrvale filosoofiline põhimõte, et „turg lahendab kõik”, ja muude valdkondade arvelt kultuuri toetada. Sama puudutab ka avalik-õiguslikku meediat, mille eksistentsi vajalikkus veel mõni aeg tagasi kahtluse alla pandi.

Rahuolematu ei ole siin ainult mina, vaid ka paljud teised. Daniel Vaariku blogi „Memokraat” on teinud ära suure töö, et teaduslikul tasemel seda nähtust analüüsida. Aga kõige selle järel ei ole ka tema muutunud optimistlikumaks. Kõigepealt – kommentaarid ise on head. Oleme vist kõik lugenud amatööridelt suurepäraseid ühiskonnaelu või eri eluvaldkodade analüüse. Samal ajal „vabadus ilma vastutuseta” kontseptsioon on kommentaariumidesse toonud hulga inimesi, kes kasutades seda, et neid ei ole võimalik tuvastada, peavad sõda kõigi ja kõige vastu. Isikute solvamised on ainult asja üks pool, teine pool on võimalus ilma igasuguse vastutuseta viia avalikku infovälja sisse resonatiivset (iselevivat) materjali, mis järsult suurendab võimalust infooperatsioonideks. On aja küsimus, millal selline olukord annab tagasilöögi.    

Mida me siin Eestis peaksime tegema?  

Kõige kindlam kaitse igasuguste operatsioonide ja infosõdade vastu on kodanikuühiskond. See on olukord, kus vabad kodanikud ühinevad oma väärtuste kaitseks või arendamiseks. Vastastikune, horisontaalsel tasemel suhtlemine viib varsti olukorrani, kus kahjulik informatsioon sureb või ei levi. Teiselt poolt on vaja professionaale, kes kommunikatsiooni ja psühholoogia valdkonda vaataksid laiemalt ja oleksid võimelised vajaduse korral reageerima. 2007. aasta kübersõda koos jätkuva infosurvega Eesti suunas ei ole sugugi kõik. Postsovetlik regioon on valinud arenguks konfrontatsioonilise tee, mille lõppu pole näha. Seega on vaja eestikeelset selle valdkonna kirjandust ja asjatundjaid, on vaja oma kultuuriruumi arendamist ning Eesti riigile oluliste väärtuste, objektide ja eestkõnelejate kaitset.