Meeles pidamist väärib see, et vastavalt üldisele hinnangule ei tähendanud valitsusemuutus Jaapanis seda, et rahva toetus ka tegelikult sama tugevalt uue partei poliitika taga oleks. Tõsi, DPJ rõhuasetused on küll sotsiaalsema iseloomuga ning erinevad LDP vaadetest mitmes punktis, kuid samas on partei juhtpoliitikud ise enamasti kunagised ülejooksikud varasema liiderpartei ridadest. Sarnased on ka kahe partei poliitikategemise viisid. DPJ edu tagas hoopis see, et rahvas oli senises valitsemises pettunud ning LDPst lihtsalt väsinud – viimased kolm peaministrit olid järjest oma poliitikaga äpardunud ega suutnud oma lubadustest midagi olulist ellu viia. Ka ei õnnestunud kellelgi neist oma ametikohal üle aasta vastu pidada ning alla anti juba esimeste raskuste ilmnemisel. Lisaks loomulikult pidevad skandaalid. Valimistel hääletaski suurem osa rahvast mitte niivõrd uue poliitika poolt, kuivõrd vana poliitika vastu. Valijad arvasid, et anname siis DPJ-le võimaluse ja loodame, et uue partei taktikepi all hakkab vähemalt midagi muutuma.
Esimeste kuude jooksul väga palju juhtunud ei ole. Jaapani valitsusasutuste ametnikega suheldes on eelkõige märgata nende mõningast peataolekut. Enam kui pool sajandit koostööd LDPga tähendas, et suhe poliitikute ja bürokraatide vahel oli selge ja teati, mida teineteiselt oodata. Nüüd on aga võimul varasemast erinevate väärtustega poliitikud ning pole sugugi üheselt arusaadav, kuidas ja täpselt milliseid poliitikasuundi ellu viima tuleb hakata. Suur osa uutest juhtidest on tipp-poliitikas ilma varasema kogemuseta, mistõttu õppima ja kohanema peavad mõlemad pooled. Selge on aga see, et veel midagi selget ei ole ning DPJ on alles alustanud eri poliitikavaldkondades oma näo otsimist.
Nõrgenev liitlassuhe Ameerika Ühendriikidega?
Kindlasti on uued tuuled kõige kiiremini hakanud puhuma Jaapani välispoliitikas. Suunamuutused välispoliitikas on väga selged. Kõigepealt liitlassuhted Ameerika Ühendriikide ja Jaapani vahel. Peale Teist maailmasõda kinnistunud koostöö on aastate jooksul olnud Jaapani välispoliitika üheks vankumatuks alustalaks. Jaapan ei usaldanud oma suurima sõbra kanda mitte ainult tõusva päikese maa sõjalise kaitse austava ülesande, vaid toetus liitlassuhetele ka muudes küsimustes. Isegi sedavõrd, et tihti süüdistati Jaapanit Ameerika juhtnööride pimedas täitmises ja iseseisva välispoliitika puudumises.
DPJ uus retoorika on aga rõhutanud Jaapani välispoliitika suuremat iseseisvust. Väljendused on olnud isegi sedavõrd jõulised, et Ühendriigid pidasid vahetult pärast valimisi vajalikuks eraldi toonitada – valimistulemused kahe riigi liitlassuhetesse mõrasid ei tekita. Kui vaadata uue peaministri Hatoyama vahetult enne valimisi kirjutatud esseed, siis torkab tõepoolest silma LDPst hoopis erinev maailmakäsitlus; jutt on teoreetiline ja isegi akadeemiline ning Hatoyama räägib järjest vähenevast unilateraalsusest ning liikumisest multilateraalse maailma suunas. Jaapani jaoks tähendab selline arusaamine maailmast vajadust oma välispoliitilised prioriteedid tasakaalustada, leida Ameerika Ühendriikidele keskendunud välispoliitikale alternatiive ning suunata rohkem tähelepanu Aasia riikidele ja nende tihedamale integratsioonile.
Samas võib siiski arvata, et midagi pöördelist senistes liitlassuhetes juhtuma ei hakka. Esimene ehmatus, mis uue retoorika kasutuselevõtust tekkis, on juba üle minemas ning mõlemad pooled on jõudnud järeldusele, et ollakse jätkuvalt teineteise võtmepartnerid. Kuid sellegipoolest on muutusi. Jaapan on otsustanud tagasi kutsuda oma laevad India ookeanist, mis seal risteldes olid seni toetanud Afganistani operatsioone, tankides Ühendriikide sõjalaevu ning aidates luuretegevusel. Samuti otsib Jaapan nüüd oma militaartehnika uuendamisel võimalusi mujalt maailmast – varem seda ei tehtud. Laual on küsimused Jaapanis asuvate Ameerika sõjaväebaaside saatusest ning kohalikud elanikud baaside läheduses nõuavad häälekalt uuelt valitsuselt oma valimislubaduste täitmist.
Barrack Obama esimene ametlik Aasia-visiit novembri keskel oli Ameerika Ühendriikide diplomaatiliste oskuste kõrgtaseme musternäide. Jaapan oli esimene riik, mida president Obama Aasias külastas. Ent Jaapanis peatus ta ainult üheks õhtuks lennujaamas ja läks edasi Hiinasse, kus veetis tervelt kolm päeva. Visiidi sellise korraldusega näitasid Ameerika Ühendriigid, et Jaapan on nende jaoks ikka kõige olulisem partner Aasias ning liitlassuhet väärtustatakse jätkuvalt. Et aga Jaapanit külastati nagu ümberistumiskohta Hiina visiidile minekuks, näib Hiina olulisus Jaapanit varju jätmas, seda ka teiste maailma suurte silmis. Sellest saab aru ka Jaapan, kes mõistab, et tulevikus sõltub tema positsioon maailmas üha vähem liitlassuhtest Ameerika Ühendriikidega ning üha rohkem suhetest oma Aasia naabritega, eelkõige Hiinaga.
Jaapani keiser Akihito (paremal), keisrinna Michiko (paremalt teine), kroonprints Naruhito (vasakult teine), printsess Masako (vasakul) ja prints Akishino poeg prints Hisahito (paremal all) külaskäigul Kodomonokuni parki tähistamaks keiserliku paari viiekümnendat pulma-aastapäeva. Foto: Scanpix
Uueks eesmärgiks Aasia integratsioon
Jaapani uus peaminister Yukio Hatoyama on igal võimalikul juhul püüdnud nii avalikkusele kui ka teiste riikide kolleegidele tutvustada oma lennukat visiooni regionaalse integratsiooni vajalikkusest Aasias. Iseloomult pigem akadeemikut meenutav Hatoyama tundub olevat sisse võetud Euroopa Liidu edust maailmajao ühendamisel ning soovib romantikuna samalaadseid arenguid korrata Aasias. Kohtumisel Hiina presidendi Hu Jintaoga püüdis viimane viisakalt oma Jaapani kolleegi indu natuke jahutada ja rääkida sellest, kuidas tiheda integratsiooni idee on õilis ja ilus, kuid selle reaalseid tulemusi niipea oodata ei maksa. Hatoyamat kolleegi leigus ei häirinud ning paistab, et uus retoorika Aasia ühtsusest on tulnud Jaapani välispoliitikasse selleks, et jääda.
See äsjatekkinud aktiivsus on kummaline eelkõige seetõttu, et seni on Jaapanil olnud raskusi Aasia naabritega isegi heanaaberlike suhete hoidmisel. Vaevalt neli aastat tagasi olid Hiinas näiteks Jaapani-vastased rahutused, kus rahvahulgad ründasid Jaapani ettevõtete kontoreid ning peksid sisse jaapani restoranide aknaid. Ka praegu raskendavad suhete tihendamist mujal Aasias jätkuvalt hästi meeles püsivad mälestused Jaapani sõjaaegsetest tegudest ning LDP administratsiooni suhtelisest vastumeelsusest ajaloo valusamate punktide tunnistamisel. Kuigi viimased LDP peaministrid oma ametiajal enam ei külastanud pingeid tekitavat ja koos muude sõjaohvritega ka süüdimõistetud sõjakurjategijaid pühitsevat Yasukuni templit, oli võimalus ootamatuks patriotismi demonstratsiooniks alati olemas. DPJ on selle vastuolulise pühamu külastamise võimaluse välistanud ning arvata võib, et edaspidi vaatab Jaapan oma Aasia naabrite poole avatumalt ning tõepoolest koostööle suunatult.
Konkreetne tegevus saab siiski olla võrdlemisi piiratud. Üheks suunaks on kindlasti vabakaubanduslepete võrgustiku laiendamine. Kuid siin peame meeles pidama, et ühtsete vabakaubandusalade, tolliliitude või majandusühenduste asemel võime Ida-Aasias näha hoopis „nuudlikaussi”, kus kahepoolsete vabakaubanduslepete rägastik ei lase selgelt aru saada, kus, kes ja kellega tegelikult vabakaubandust arendab. Suurema arvu selliste lepingute sõlmimine regiooni ühtse vabakaubanduspiirkonna poole veel ei vii. Lisaks on Jaapan selles protsessis olnud pigem sabassörkija, sest võidujooksu vabakaubanduslepete sõlmimisele tekitas selle sajandi algul hoopis Hiina, pakkudes ASEANi riikidele ühtse vabakaubandusleppe sõlmimist. Tänaseks on ka Jaapan endale sarnase eesmärgi püstitanud.
Uus unelm on Aasia ühise valuutabloki kehtestamine. Sel teemal on käesoleval aastal sõna võtnud ka Hiina. See, et regionaalse integratsiooni mootoriks võiks saada Jaapan, on vähetõenäoline – ajalugu mäletades vaatavad teised Aasia riigid Jaapani samme selge ettevaatlikkusega. Küll aga on oluline see, et DPJ on Jaapanit uuesti selgelt näoga Aasia poole pööramas ning see on kahtlemata õige tegu.
Põhja-Korea jätkuvalt probleem
Suurim küsimärk on hoopis see, kuidas DPJ saab hakkama Põhja-Korea küsimusega. Lahendust vajavaid probleeme on seal mitu – tuumaoht, jätkuvad raketikatsetused, 1970. ja 1980. aastatel Põhja-Korea spioonide poolt röövitud jaapanlaste kodumaale tagasi toomine. Jaapan soovib jätkata paariariigile humanitaarabi pakkumist, kuid sellele vastandub Põhja-Korea arvamus, et sõjakahjude sissenõudmise teema ei ole veel aegunud. Eelmise LDP valitsuse jaoks oli prioriteet röövitud jaapanlaste tagasitoomine ning selle eesmärgi nimel oldi valmis blokeerima isegi tuumaprobleemi lahendamise kuuepoolseid kõnelusi. See sisepoliitikast õigustatud paindumatus ei vihastanud ainult Põhja-Korea delegaate, vaid ka teisi rahvaid, kes läbirääkimistelaua taga istusid.
Tuumaküsimuse lahendamisel oli LDP usk läbirääkimiste võimalikku edusse madal ning pigem seati eesmärgiks Jaapanit kaitsva raketikilbi loomist. Pyongyangi heidutamiseks oli alati võtta ähvardused humanitaarabi lõpetamise ning majandussanktsioonide kehtestamise näol. Esimesed märgid DPJ tegemistest viitavad aga pigem sellele, et raketikilbi projekt läheb kalevi alla ning suur osa kaitsekuludest suunatakse teistele eelarveridadele toetama DPJ muude uhkete valimislubaduste elluviimist. Olgugi et uue valitsusega Jaapan on muutunud heausksemaks ning proovib probleemidele avatumalt läheneda, tunduvad võimalused sobiva lahenduseni jõuda siiski jätkuvalt pisikesed.
Küsimärke on teisigi. Milline on Jaapani uue valitsuse poliitika Kuriili saarte osas? Kas võetakse midagi ette, et lahendada piirivaidlusi Lõuna-Korea ja Hiinaga? Milliseks kujuneb koostöö Lõuna-Aasia riikidega ning kas imporditavast naftast sõltuvuses olev Jaapan on suuteline võtma sisse päris enda positsiooni Lähis-Ida küsimuses. Vastuseid hetkel veel napib, kuid kindel on see, et oodata on huvitavaid aegu. Jaapan on endiselt tugev, et regiooni tulevikku mõjutada, ning Jaapani ja Hiina partnerlus on Ida-Aasia tulevikku silmas pidades samuti keskse tähendusega.
Kas midagi muutub Euroopa jaoks? Üks Jaapani välisministeeriumi noor ametnik on selle kohta öelnud, et enne, kui ta Aasia riikide teemaga tegeles, oli tal tööd nii palju, et ta sai töölt koju alles kell 3 või 4 öösel. Praegu, kui ta töö on seotud Euroopaga, olukord nii hull ei ole – suhted riikide vahel on lihtsalt sedavõrd head.
TAUSTAKS
Jaapani parteimaastik
Liberaaldemokraatliku Partei pikk võimuperiood Jaapanis on jätnud väljapoole mulje, nagu koosnekski Jaapani poliitiline maastik vaid ühest hiiglasest, kelle kõrval siblib hulk kääbuseid.
Tegelikult on tõusva päikese maa parteimaastik üsna liigendunud. Lisaks juba LDPle kuulub suurparteide hulka viimastel valimistel võimu võtnud, sisuliselt liberaalidest lahkulöönutest moodustunud, Jaapani Demokraatlik Partei.
Suuruselt kolmas on tsentristlik Shin Komeito partei, mida aktiivselt toetab budistlik Soka Gakkai liikumine.
Neljanda koha võtab Jaapani Kommunistlik Partei.
Viiendal kohal on lühiajaliselt liberaalidega ka koalitsioonivalitsuses, muidu mõjukaima parteina opositsioonis istunud Jaapani Sotsiaaldemokraatlik Partei.
Kuues parlamendis esindatud erakond on konservatiivne Uus Rahvapartei ja seitsmes paremtsentristlik Minna no To (Sinu Partei).
Pisierakondadest väärivad märkimist Jaapani Uus Partei ja Jaapani Taassünni partei.
Poliitilist spektrit täiendavad poliitilised liikumised nagu Rahvuslike Huvide ja Tavaelu Kaitse Assotsiatsioon, Okinawa Revolutsiooniline Rühmitus jne. -Toim.
AUTORIST
Raul Allikivi on TLÜ õppejõud
