Raamatus pole mitte ühtegi uut fakti ega dokumenti, ütleb autor. Solonini ajalooline saavutus on tahe ja võime kasutada oma teose dokumentaalse alusena hiiglaslikku arhiivimaterjalide kogumit, mis avalikustati 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul. Ehkki andmestik Nõukogude Liidu rolli kohta Teises maailmasõjas pole ka tänapäeval täielik ning arhiivid on taas sulgumas, sest Kremli valitsejad klammerduvad üha meeleheitlikumalt stalinlike ajaloomüütide külge, on Solonin suutnud rajada just neid müüte purustavad järeldused rangelt dokumentaalsele baasile. Nagu autor ise tõdeb, muutub selliste dokumentide kasutamine, mida kommunistid ise ettevaatamatult säilitasid või avalikustasid, ülisuureks plussiks.
 
See lähenemine eristab Soloninit temast varem alustanud ja suurt sensatsiooni põhjustanud Viktor Suvorovist, kes oma teostes („Jäälõhkuja” jt) andis esimese purustava löögi nõukogulikule sõjamüüdile, nagu oleks vaikne ja rahuarmastav, seejuures ebapiisavalt relvastatud Stalini impeerium langenud Hitleri reeturliku kallaletungi ohvriks. Kuid Solonini arvates tekitas Suvorov oma paljastuste kõrvalsaadusena uue müüdi, nagu oleks Punaarmee häving esimestel sõjakuudel taandunud Nõukogude juhtkonna naiivsusele ning rünnakusõjaks ette valmistunud Punaarmee oskamatusele kaitseoperatsioonidega toime tulla.
 
Solonin kinnitab senistest kõige tõsisema ja ulatuslikuma uurimuse alusel, et Nõukogude juhtkond valmistus tõepoolest ründama Saksamaad. Aastast 1939 kuni kevad-suvi 1941 pärinevad dokumendid, mis tõendavad strateegilise hargnemisplaani väljatöötamist sõjaks Saksamaa ja tema liitlastega. Tema põhjalik analüüs tõendab veenvalt, et Punaarmee relvastus ületas nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt tulevase vastase oma. See on argument, millele Läänes pole siiani vastuvõtlikke kõrvu leidunud. Põhjus on arusaadav – see tähendaks Teise maailmasõja võitjate ühisideoloogia – ühine triumf Hitleri kui kurjuse kehastuse üle – ebamugavat purunemist.
 
Kuid Solonini teine põhijäreldus on veelgi vapustavam. See selgitab põhjusi, miks oli vastasest tugevama Punaarmee murdumine ja lagunemine sõja esimeste kuude vältel nii dramaatiline, et paari kuuga oli end vangi andnud 3 miljonit sõdurit. Vastus peitub stalinliku reþiimi olemuses. Samamoodi nagu okupeeritud eestlased, reageerisid ka Nõukogude orjad esimesele alternatiivile, mida pakkus Saksa rünnak. Reageerisid kogemusega, et midagi hullemat senisest enam tulla ei saa. Võitlusvaimu puudumine sakslaste vastu sõja esimesel aastal osutas rahva massilisele umbusaldusele Kremli ebainimliku reþiimi suhtes. Solonini järgi võib Suurest Isamaasõjast hakata kõnelema alles aastast 1942, mil miljoneile Saksa okupatsiooniga koostööd teinuile või sellega passiivselt leppinud nõukogude inimestele hakkas koitma, et Hitleri suhtumine neisse (erinevalt Hitleri suhtumisest omaenda rahvasse) on sama ebainimlik kui Stalini oma. Teisisõnu mängis Hitler oma lühinägeliku ja rassistliku sõgedusega maha võimaluse Nõukogude Liidule poole aastaga lõpp teha, pakkudes Stalini vastu häälestatud rahvastele kas või väärikat autonoomiat. Kas see oleks maailmale tulusam olnud, jääb küsimuseks, millele on võimatu rahuldavat vastust leida.
 
Mark Solonini teosed väärivad maksimaalset tähelepanu. On ülimalt tähtis, et need ilmuksid peatselt ka inglise, prantsuse ja saksa keeles.

Tunne Kelam, Euroopa Parlamendi saadik, ERP fraktsioon