Bernard-Henri Lévy

Euroopa on üks kuuest maailmajaost, kuhu kuulub ligikaudu viiskümmend nii kultuuri, poliitilise korra kui ka loodusrikkuste poolest erinevat riiki. Selle ulatusliku maa-ala piire rangelt määratleda pole võimalik, kuna need ei kujune mitte niivõrd territoriaalsetel, kuivõrd poliitilistel, majanduslikel ja kultuurilistel kaalutlustel. Seda sellepärast, et Euroopat ei saa piirata Kaukasuse mäeaheliku ja Musta mere väinadega. Euroopa on idee ühendada kultuurid tingimusel, et säilivad nende eripära ja kõlbelised väärtused. Ka minu riik on osake sellest suurest ideest. Milles see idee siis seisneb?
 
Me oleme koos! Just selle idee teostamiseks loodigi Euroopa Liit, mille ajalugu algab 1951. aastast. Praeguseks ühendab EL 27 riiki, kes tunnustavad tema programmi. Ka minu riik, Eesti, astus aastal 2004 Euroopa Liitu, ning temast sai osake Euroopa mõttest. EL on juba iseenesest ainulaadne, see on uus samm majandussuhetes, kuna temas on ühendatud rahvusvahelise organisatsiooni ja riigi tunnused. Liit ei mängi juhtivat rolli seadusandluses, ometi on ta volitatud osalema rahvusvahelises suhetes, reguleerib neid ning leiab riikide vahel kokkupuutepunkte. Minu riigis on kehtestatud euroopalikud normid näiteks kahjulike gaaside piirmäära kohta, käivad uurimistööd hariduse vallas, Euroopa riikide piirid on avatud turismile, tööotsingutele, toetatakse arvukaid projekte riigi majandusolukorra parandamiseks. Vabadus, õiguskord, aus konkurents, mõistlik aktiivsus ja haridus on euroopaliku kultuuri antiikne tuum ja viis tugisammast, mida Euroopa kuulutab ja propageerib. Euroopa on juba kaks ja pool tuhat aastat kogenud vabadust, mis on kahtlemata euroopalik väärtus. Euroopa oskab integreerida teisi kultuure, võtta neist õppust ja luua ühist kultuuripärandit.
 
Euroopa Liidus käib halastamatu võitlus diskrimineerimisega, kuid see on alles uus liikumine ega ole igal pool saavutanud suurt edu. Eestis elab suur hulk vene inimesi, kes moodustavad 25% riigi elanikkonnast ning kellest üle 100 000 inimese on kodakondsuseta isikud. Nad on tegelikult EL kodanikud, kuid neil pole õigust väljendada oma tahet riigivõimu valimistel. Praegu on vene inimeste probleemiks terav tööpuudus, kuna paljud töökohad Eestis eeldavad kõrgetasemelist eesti keele oskust. Riigi kirdeosas, kus elab kompaktne vene rahvastik, on tööpuudus kaks korda kõrgem kui riigis tervikuna. Minu emakeelel pole riigis mingit staatust ning kooliprogrammis jääb selle õppimiseks igal aastal üha vähem aega. Praegu on käsil plaan hakata 60% ainetest õpetama eesti keeles. Milline tulevik ootab minu emakeelt ja minu isiksust? See ülekohtune seik kinnitab, kui vajalik on Euroopa Liidu tegevus inimõigusi kaitsva organina.
 
Iga Euroopa riik on kui väärtuslik puslekild, millel on oma sisemine ilu, kultuur, mis on kogunud endasse elumahlu sadu aastaid. Iga riik on omal kombel huvitav ja kordumatu. Eesti on täis loodusvarasid ja kultuuriaardeid. Meie väikesel territooriumil on 1521 saart, umbes 50% maast katab mets, 22% sood, kütusena kasutame kohalikku põlevkivi, ökoloogiliselt puhast maavara, piki kogu Soome lahe rannikut on paljandunud imeilusad ordoviitsiumi aluspõhjakivimitest paekaldad, keskaegsed lossid ja kindlused on arvatud UNESCO pärandi hulka. Metsa aga kasutatakse ebamajanduslikult, see raiutakse täielikult maha, puit veetakse maalt välja. Põlevkivi kaevandamine lakkab ning Eesti on sunnitud otsima uusi energiaallikaid. Lisaks kõigele sellele töötavad väga hoolsalt ja usinalt killustikukarjäärid, hävitades meie paevarusid ning viies seda välismaale. Sellega seoses on meid raske nimetada loodushoidlikeks. Teisalt koguneb terve eesti rahvas iga nelja aasta tagant Lauluväljakule, ning siis kaiguvad kõikjal ümberringi lauljate ja lihtsate elanike, kahjuks küll eranditult eestlaste kõlavad hääled. Minu maa peamine omapära on aga Eestis elavate rahvuste mitmekesisus. Meie, eestimaalased, peame kalliks seda riiki ja maad, kus me elame. Möödunud aastal võttis aktsioonist „Teeme ära!” vabatahtlikena osa üle 50 000 inimese üle Eesti. Me puhastasime oma maad prahist. Sellega asi ei lõppenud ning tulemas on järgmine suur projekt – „Teeme ära! Minu Eesti”, kui 1. mail oodatakse 100 000 vabatahtlikku nõukodadesse, kus ajurünnakuga vallutatakse väärt mõtted, mida osavõtjad hakkavad omal jõul Eesti hüvanguks ellu viima. Kui igaüks hoiab eelmiste sugupõlvede pärandit ja küsib endalt, mida kasulikku on tema oma maa hüvanguks teinud, ning teeb kas või natukenegi riigi ja maailma heaks, siis ja ainult siis viime ellu Euroopa idee.
 
Iga inimese isiksus on ainulaadne ja puutumatu. Ka minul on õigus haridusele. Mind on kasvatanud eelkõige vene kultuur. Esimene kirjanik, kes meenub, on Fjodor Dostojevski. Vene kogukond peab tema mälestust kalliks. Tänu korjandusele on meil monument, mille juures kõik võivad suurt kirjanikku ja mõtlejat austada. Meie koolil on traditsioon tulla kirjaniku sünnipäeval, 11. novembril, monumendi juurde ja asetada sinna lilli. Minu lemmikkunstnik on Ivan Aivazovski, kelle maali „Bosporuse väin öösel” näen ma Kadrioru lossis. Minu lemmikhelilooja on Pjotr Tšaikovski, kelle nimi on seotud Haapsaluga, kuhu on tema auks pandud mälestuspink. Ometi pole see kaugeltki kogu minu teadmiste spekter. Minusse on sisendatud ka armastust Euroopa kultuuri vastu. Eiffeli torn, Akropolis, Colosseum – see kõik on mulle tuttav. Ma puutun Euroopa kultuuriga kokku päevast päeva. Euroopa pole mitte kuskil seal kaugel, kuhu käsi ei ulata, vaid siinsamas nina all. Ajalehti lugedes näen lausa igal leheküljel: „Euroopa Liit, Euroopa, riikide koostöö, rahvusvaheline kultuuridialoog, Euroopa fondid…” Noortetöösse on suunatud märkimisväärsed summad, et kasvatada üles väärikas multikultuurne põlvkond, kes ka edaspidi kuulutaks Euroopa ideesid. Ma käisin Läti KID laagris „Peata diskrimineerimine!”, osalesin rahvusvahelises vahetuses Rootsis, loen noorteajakirju, mida on toetatud Euroopa rahaga. Praegu on palju võimalusi reisida Euroopas vahetusprogrammide raames, õppida tundma uusi inimesi, teiste rahvaste kultuure. Järgmisel aastal kavatsen programmi „Youth in Action” kohaselt töötada vabatahtlikuna ühes Saksa linnas. Ma olen vene eurooplane. See tähendab, et olen inimene, keda on kasvatanud vene kultuur ja kelle peas on Euroopa idee. Iga päev omandan üha uusi oskusi ja ideesid, õpin juurde keeli. Just niisugusena näen ma oma riigi ning ühtlasi ka Euroopa tulevast põlvkonda.
 
Euroopa idee on rahvaste sõprus, vabadus, õiguskord, aus võistlus, igaühe mõistlik aktiivsus ja haridus kõigile. Ja minu riik Eesti on otsekui mosaiigi lahutamatu imetabane killuke, ilma milleta ei oleks ühise Euroopa idee kui omamoodi kunstiteos terviklik. Euroopa uue põlvkonna ülesanne on lahendada kõik need probleemid, mis täna tunduvad lahendamatud.