Legendidega läbipõimunud ajaloost, Briti koloniaalvõimust ja verise telgitagusega poliitikast hoolimata on India Vabariik end 21. sajandi esimeseks kümnendiks jõuliselt maailmamajanduse esirinda ramminud ning kõikjal kummitav retsessioon ei näi siin suurt kurja tegevat. Paistab, et mingil moel on kõikvõimalike sotsiaalsete ja kultuuriliste vastuseisude kiuste leitud habras tasakaal, mis poolsada aastat tagasi iseseisvunud riigil tõusvas joones areneda laseb. Kuidas on maharadþade ja maotaltsutajate maast ühtäkki saanud suurim IT-artiklite eksportija ning kas ja mil moel on võimalik hallata kogu seda miljardipealist rahvahulka?
India võlu ja valu peitub tema tohutus rahvaste, religioonide, keelte ja kultuuride koosluses. See tähendab väga mitmekesiseid huve ja veel suuremal hulgal võimalikke konflikte. Rahvaarvu suuruselt teises riigis ei suudaks mitte üks vägi kõikidele meele järgi olla – nii on India poliitika rõhuasetus vabariigi algusaegadest alates olnud praktiliselt muutumatu.
India valitsus on sarnane Suurbritannia Westminsteri süsteemile: parlament on kahekojaline, koosnedes ülemkojast (Rajya Sabha ehk Osariikide Koda) ja alamkojast (Lok Sabha ehk Rahvakoda), mille liikmed valib rahvas ja mis on kahest kojast mõjukam. Viimase liikmeteks on kõigi 28 osariigi ja liiduterritooriumide esindajad. Selles kojas on eraldi kohad nn puutumatutele (ühiskonna tõrjutud alamkiht, kes ei kuulu kastidesse). Poliitiline opositsioon parteide näol ei ole küll rohkearvuline, kuid peamised suunad ja ideoloogiad joonistuvad välja. Parteiline kuuluvus ei tähenda siin lihtsalt passiivset nimekirjas olemist – see on positsioon, mis nõuab enda üles töötamist, alustades päris algusest, ning aktiivselt oma nime kuuldavaks tegemist. Kehv tulemus valimistel ei jää märkamata ning poliitiline karjäär võib seetõttu üürikeseks kujuneda.
Riiklikul tasandil on tegelikult esiplaanile tõusnud parteisid vaid kaks, kes valimiste aegu osariigi tähtsusega parteidega liite sõlmivad ning oma mõjuvõimu laiendavad.
Kahest peamisest parteist esimene, hinduistlik paremäärmuslik partei BJP (Bharatiya Janata Party ehk India Rahvapartei), on olnud võimul vaid paar lühikest valitsusaega, ent tema tehtud otsused on jätnud sügava jälje ning pannud liikuma olulisi protsesse. Rahvapartei viis ellu pankade ja ettevõtete detsentraliseerimine, mis avas India välisinvesteeringutele ning aja möödudes ekspordile. Samas suutsid nad välja vihastada moslemikogukonna, kui nad ajaloolise tähtsusega skandaalse moðee maha lammutasid ning selle asemele hindu templi püstitasid.
Pärast iseseisvuse saavutamist 1947. aastal ja vabariigiks kuulutamist kolm aastat hiljem on poliitvõim olnud pea katkematult Rahvuskongressi nime kandva partei käes. Juba ammu enne brittide lahkumist eksisteerinud partei mitteametlikuks juhiks ja maailma tasandil tuntud häälekandjaks sai pärast Esimest maailmasõda Mahatma Gândhî. Gândhî nimi märgib India poliitilist esidünastiat tänini. Vabariigi esimeseks peaministriks nimetati samasse parteisse kuuluv Jawaharlal Nehru, kelle tütrest Indira Gândhîst sai tema mantlipärija ning India ajaloo esimene (ja siiani ainuke) naispeaminister. Praegu on Rahvuskongressi eestkõnelejaks Indira poja Râjivi lesk, tegelikult hoopis Itaalia päritolu Sonia Gândhî.India Rahvapartei vastvalitud president Nitin Gadkari (keskel) külaskäigul Mumbaysse27. detsembril 2009. Foto: Scanpix
Vabariigi algusaegadel oli Rahvuskongressi platvorm tugevalt kommunistlik, Nehru ideed laienesid osariikide tasandile ning suhted Venemaaga olid äärmiselt soojad. Sellise ideoloogia säilmeid leiab veel praegugi mõne osariigi valitsuste programmist – näiteks Keralas, mille potentsiaali turismi-, ayurveda ja kultuurikeskusena mõnevõrra kasutatakse. Samas jäetakse kasutamata võimalus lõigata tulu India peamise ekspordiartikli, infotehnoloogia pealt, progressi ei toimu ning „Jumala oma maal” lokkab korruptsioon.
Rahvuskongressi pikaajalise edu saladus on ka ühtlasi nende suurim viga – püüdluses kõigile meeldida ei tee nad praktiliselt ühtegi kaalukamat otsust. Kartusest üht või teist valijagruppi pahandada püsib nende valitsemises juba aastakümneid teatav seisak. Olgugi et majanduses on Rahvuskongress alati väga head vaistu näidanud ning enamik rahandus- ja majandusministreid on oma tööd hästi teinud, jääb sellest üksi väheseks. India välispoliitikas on samuti pealtnäha üsna rahumeelne ja edukas aeg – viimastest sõdadest Pakistani ja Hiinaga on möödunud aastakümned. Militaaralal toimub koostöö Venemaa, Prantsusmaa ja Iisraeliga. India on astunud riikide hulka, kes omavad tuumarelva, ning USAga on sõlmitud sõjanduspakt. ÜRO asutajariigi ning paljude teiste organisatsioonide liikmesmaana on Indial maailmaasjades suur õigus kaasa rääkida ja majanduskasv lisab India paljude huviorbiiti paljutõotava koostööpartneri või investeeringuvõimalusena. Külma sõja lõppedes India suhted Venemaaga jahenesid, üürikest aega puhusid siis India poliitikas teistsugused tuuled.
Käesolevaks aastaks on aga Rahvuskongressi jõudeolek tekitanud nooremas generatsioonis suurt nurinat. Viimastel valimistel hoidis üks tuttav noormees pöialt, et võimule saaks BJP, öeldes, et esimese asjana kuulutaks see tugeva hinduistliku ideoloogiaga paremäärmuslik partei Pakistanile sõja, mis „paneks lõpuks asjad liikuma”. Olin jahmunud – kes ometi praegusel ajal sõda tahaks? „India on viimastel aastatel konfliktsituatsioonides näidanud, et nad midagi ei tee, ja Pakistan muutub üha jultunumaks. Aktiivses sõjategevuses ei oleks neil aga võimalustki ja mõne aja pärast oleks jälle asjad korras.”
Viimane sõda Pakistaniga toimus 1991. aastal, mis lõppes Bangladeshi loomisega. Kuna territoriaalseid tüliküsimusi ei ole aga lõpuni lahendatud ja kaugel ajaloos võrsuma pandud viha hindude ja moslemite vahel ei paista raugevat, võib eeldada, et suhted käärivad edasi.
Novembris möödus aasta päevast, mil Mumbai pommiplahvatused ning huupi inimeste pihta avatud tuli rahvarohketes kohtades ligi 100 elu nõudsid ning rahva hämmelduse, hirmu ja vihaga täitsid. Rünnakute eest võttis vastutuse Pakistani terrorirühmitus, kuid elusalt saadi kätte vaid üks liige. Rahva seas ei tekita aasta hiljem tuska mitte see, et riik ei ole otseselt midagi ette võtnud, vaid see, et terrorist on endiselt elus, istub vangis, „sööb biriyani’t (Lõuna-India riisitoit – toim.) ja pirtsutab veel maitse üle”. Mõnede andmete järgi kulutas India aasta jooksul ligi kolm miljonit ruupiat, et kurikaela elus hoida. Protsess venib ja paistab, et sellises tempos ei saa rahvas niipea õiglust. Kindel on aga see, et terroristi hukkamine vihastaks välja siinsed moslemikogukonnad ning tõenäoliselt toimiks see sõjakinda heitmisena Pakistanile.
India suurus ja rahvaarv, kuid ka strateegilised näitajad nagu majandustõus, geograafiline asend ja läbipaistev välispoliitika on toonud riigile rohkem liitlasi kui vaenlasi. Lahendamata tüliküsimused ja pidevalt esile kerkivad konfliktid Pakistaniga, kriisikolded Jammu ja Kashmiri aladel ning Tamili tiigrite liikumine Lõuna-Indias ja Sri Lankal löövad aga ikka ja jälle lõkkele ning valitsuse suutmatus neis küsimustes midagi ära teha viib jätkuva verevalamiseni. Meeletu korruptsioon osariigi valitsustes ning omakohus paljudes linnades, eelkõige maapiirkondades, toob endaga päevast päeva kaasa hämaraid tegusid, mida 21. sajandi inimõiguste valguses on raske ette kujutada.
Sel moel jääbki mulje Indiast kui kummipaelast, mille üks ots on tugevalt kinni ajahambast puretud mõttemallides, mida on vorminud nii teatav isoleeritus kui ka Briti ülemvõim. Teine ots on pidevas edasiliikumises: majandusedu ja üha enam populaarsust võitev kultuur, mida levitada, müüa ja arendada. Üksi võidutsev tõde on ühtaegu nii staatiline kui ka pidevas muutumises – niisamuti on olukord Vürtsivabariigis keerulisem, kui pealtnäha paistab.
TAUSTAKSIndia:Pindala 3 287 590 km²Rahvaarv 1 166 079 217 (2009 juuli prognoos)Rahvastiku tihedus 364,4/ km²Linnades elab 29% kogu rahvastikust (2008)Pealinn New DelhiRahaühik India ruupiaRiigikeel hindi + 22 põhiseadusega tunnustatud keelt, mis on ametlikud keeled osariikides, kus neid kõneldakse.Endine Briti koloonia iseseisvus 15. augustil 1947, föderaalne vabariik loodi 26. jaanuaril 1950, mis jaguneb 28 osariigiks ja 7 liiduterritooriumiksParlamentaarne demokraatia, kahekojaline parlamentReligioonid: hinduism (80,5%), islam (13,4%), kristlus (2,3%), sikhism (1,9%), budism, dzainism jt. (2001)Allikad: Wikipedia, CIA World FactbookAUTORISTAnnika Laas lõpetas 2008. aastal Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo õppetooli India kultuuriloo eriala bakalaureuseõppes. Sama aasta novembrist töötab Laas Karnataka osariigi pealinnas Bangalores keeletehniku ja tõlkijana, kontrollides ja seades subtiitreid uusimatele (peamiselt) USA kompaniide filmide ja seriaalide DVD-dele. Töö kõrvalt tegeleb sitarimängu õppimise ja luuletuste, raamatu ning artiklite kirjutamisega. Pikemalt saab India(s elamise) kohta lugeda tema blogist aliceimedemaal.wordpress.com.
