Eestis on Euroopa kristlikest alusväärtustest rohkem teadvustatud isikuvabadusi ja rahva enesemääramisõigust. Ligi paarikümne aastaga oleme harjunud võtma meie riiklikku iseseisvust ja vaba ühiskonna eneseteostusevõimalusi sama loomulikuna ja peaaegu vääramatuna nagu meid ümbritsevat õhku, mida me ei näe, kuid ilma milleta pole elu võimalik. Rahvuslikest väärtustest ja ka inimõigustest ja -vabadustest rääkimist peetakse sageli vaid pidupäevaseks rituaaliks. On neidki, kes peavad väärtustest rääkimist vanamoodsaks ja ebapraktiliseks asjaks, mis segab igapäevaseid „reaalseid” askeldusi ja äri. Siseriiklikult väljendub see näiteks „loomuliku” korruptsiooni ja valimismanipulatsioonidena, rahvusvaheliselt on kurikuulsamad näited Tšehhi saatus enne Teist maailmasõda või Läänemere põhja paigaldatav gaasitoru.
Väärtused on meie igapäevase elu ja riigi toimimise, ettevõtluse, sotsiaalse heaolu ning isikute vaba eneseväljenduse ja -teostuse sisemine tugikarkass. Kui karkass lõhkuda või vägivaldselt asendada millegi muuga, variseb meile harjumuspäraseks saanud ühiskond kokku.
Eelmise sajandi 20ndatel ja 30ndatel aastatel hakkas paljude demokraatlike riikide elanikele tunduma, et demokraatlike väärtuste kaitsmine on tüütu ja kulukas, lihtsam on loobuda osast vabadusest ja mõnest õigusest, peaasi, et kord oleks majas ja rahval kõht täis. Teame, millega see lõppes – see, mis ühtede jaoks oli vabatahtlik loobumine oma väikesest osast, jättis paljudes maades elavad inimesed ilma kõigist õigustest ja vabadustest, miljonid kaotasid elu ja kogu Euroopa oli rusudes.
Selle karmi kogemuse tõttu on poole sajandiga Euroopasse ehitatud ajaloos enneolematu riikide ühendus, Euroopa Liit, mille kohta ütleme, et see püsib ühistel väärtustel. Sallivus ja hoolivus on väga kõrged tänapäevased väärtused, milleni meie tsivilisatsioon on jõudnud mitme tuhande aastasel keerulisel arenguteel. On selge, et eelmise sajandi esimese poole vead silme ees ei kavatse ükski tõsiselt võetav Euroopa poliitika teha järeleandmisi autoritaarsusele, isikuvabaduste piiramisele või rahvaste võrdse kohtlemise rikkumisele.
Kuid siinjuures on tähelepanuväärne, kui vähe meenutatakse nende väärtuste ühte aluskomponenti – läänekristlust. Vaadates läbi sõrmede mõne teise religiooni järgijate sallimatusele Euroopa traditsioonide ja kiriku suhtes, muututakse hoopis Euroopa kultuuri vastaseks! Eitades oma usku ja oma põlist kirikut, ei tunnista me oma ühiskonna karkassi, mis on aidanud teha meie elukeskkonna nii mugavaks ja elamisväärseks, nagu see praegu on. Nii käitudes madaldame ennast nende ees, kelle jaoks on omad põhiväärtused ja usk väga kõrges hinnas.
Kristlusest kui religioonist järk-järgult võõrdunud Euroopa kultuur püsib siiski
endiselt traditsioonilistel kristlikel väärtustel ja tavadel. Foto: Scanpix
Kuigi marksist ei tahaks tänapäeval keegi olla, on materialism populaarne – oluline on ainult majandus ja kõik väärtuslik olgu rahaliselt mõõdetav. Sellised õpetused käsitlevad inimesi manipuleeritavate tarbimismasinatena, kelle eesmärk on üha rohkem tarbida ja tõsta majanduslikku koguprodukti. Materialistliku lähenemise lühinägelikkus ja ekslikkus on tänapäeval juba selgeks saanud – vastu tulevad loodusressursside piiratus, tarbimisstandardi tõusuvõimaluste vähenemine ja pingete eskaleerumine jõukate ja vaeste riikide vahel. Majandusdeterminism õigustab tegelikult üsna hästi ka majanduslikult edukate kommunistlike ja autoritaarsete režiimide valitsemistava – kompartei juhitud Hiina ja salaluure ohvitseride juhitud Venemaa jätavad ahta silmaringiga analüütikutele oma rahvamajanduse koguprodukti ja muude näitajate tõusuga hea mulje. Loomulikult ei saa me sellest otseselt järeldada, et isikuvabadusi, demokraatiat ega väikerahvaste õigusi ei peeta enam kaitsmisväärseteks väärtusteks, kuid kahjuks peame aeg-ajalt kurvalt tõdema vanade demokraatiamaade liidrite poliitilist kanapimedust ja kaldumist reaalpoliitikasse.
Keegi ei tule meie väärtusi hoidma meie eest. Tühikud inimeste väärtusruumis ja identiteediringides täituvad millegi muuga, sest ega inimese elu ei jää elamata ja ühiskond toimimata.
Eesti oskab veel hinnata suhteliselt hiljuti kättevõidetud vabadusi, meie jaoks on veel olulised rahvuslikud väärtused. Väikese rahvana oleme olnud sunnitud nende hoidmise nimel rohkem vaeva nägema. Meie saame olla need, kes vabastavad rahvuslikud väärtused painest, mille tekitasid 20. sajandi esimese poole diktatuurid. Meie saame avatud rahvuslusega veenvalt näidata, et neil väärtustel on väärikas koht ka 21. sajandi rahvaste identiteedis.
Väikeriikidel on tundlikumad retseptorid, kuna just nemad satuvad esimestena tule alla ühise väärtusruumi hajumisel. Eesti on kõige valusamal moel kogenud, milline hind on väärtustest loobumisel lühiajalise reaalpoliitika kasuks, ja seetõttu tuleb meil reageerida igale Euroopa Liidu katsele taganeda kõrgete deklareeritud väärtuste kaitsest.
Samal põhjusel ei saa me tolligi järele anda kommunismi kuritegude rahvusvahelise hukkamõistmise nõudmisel ning peame teraselt jälgima, et Euroopa Liidu suurriigid järgiksid deklareeritud ühishuve, kui nad sõlmivad leppeid ja teevad koostööd riikidega, kes ei jaga paljusid euroopalikke väärtusi. Väärtuste mahasalgamine ja reaalpoliitika ajamine võivad valusalt kätte maksta nii Euroopa Liidule kui ka igale üksikule riigile, kes on sellistele kergemeelsetele kokkulepetele läinud.
