Maailma Vaate kümnes number ja aasta 2010. Kolm aastat on ajakiri ilmunud ning maailmas toimuvat jälginud-kajastanud.   

Kolm aastat pole küll pikk aeg, kuid maailm, milles elame praegu, erineb kolme aasta tagusest olemuslikult.   

Kõigepealt. Poliitikat, sealhulgas välispoliitikat tugevalt suunava majanduse head ajad on selleks korraks otsa saanud ning kriis surub maadligi isegi kõige võimsama majandusega riike, nõrgematest rääkimata.   

Teiseks. Poliitikas on selgelt vähemaks jäänud külma sõja lõpuaastatele nii iseloomulikku  idealismi ja üha jõhkramalt pressib peale omakasupüüdlik reaalpoliitika.   

Kolmandaks. Autoritaarsed reþiimid pole demokraatlike ees mitte koomale tõmbunud, vaid üha jõulisemalt ja küünilisemalt ennast maksma pannud, kuritarvitades seejuures kõige häbematumal moel demokraatlikke protseduure ning retoorikat.   

Neljandaks. Lääne demokraatiatesse on vähkkasvajana tunginud külma sõja ajal seal praktiliselt tundmatu korruptiivsuse vaim, mis, tõsi küll, oma tippude tasemel on osanud vormistuda juriidiliselt laitmatuteks lepinguteks. Selles vallas toimuva võtab terminina suurepäraselt kokku ütlus „demokraatiate schröderiseerumine”.   

Viiendaks. Euroopa Liit on jõudnud kauaoodatud Lissaboni lepinguni, mis teoreetiliselt peab looma aluse Euroopa senisest ühtsemale ning efektiivsemale tegutsemisele. Kuidas see ühtsus suurte majanduslike ja poliitiliste pingete tingimustes tegelikult vormub ja toimima hakkab, näitab aeg.   

Kuuendaks. USA on Barack Obama administratsiooni ajal käivitanud reset-poliitika mitte üksnes suhetes Venemaaga, vaid ka suhetes nn vana Euroopaga. See on võtnud maha teravused, kuid samas näidanud, kui erinevad on külma sõja aegsete liitlaste huvid paljudes üksikküsimustes ja kui suurt kannatlikkust on mõlemal pool ookeani vaja, et dialoog ei jookseks taas ummikusse.   

Seitsmendaks. Viimased aastad on toonud päevakorda julgeolekuriskid, millest kolm aastat tagasi praktiliselt ei räägitud. Viimaste hulka kuulub ka võitlus inimeste ajude ja südamete pärast. Ja see on teema, millele Maailma Vaate käesolev number märkimisväärselt palju ruumi pühendab.   

Ja kaheksandaks. Kui Euroopa Liitu ja NATOsse jõudnud Eesti positsioon kolm aastat tagasi tundus mugava ja ohutuna nagu esimese klassi reisijal, siis praegu näeme, et vajame oma välispoliitikas selgelt uut paradigmat, mis aitaks meil keerulisemaks ja turbulentsemaks muutunud maailmas vältida muutumist subjektist objektiks. Uue välispoliitika väljatöötamine algab aga selle vajalikkuse ja paratamatuse tunnetamisest. 

Mart Helme