Ettekande 1. osa. Konverents „Euroopa ühinemine - totalitarismist demokraatiasse Ida-Euroopa kogemusel“, 21.05.2009
Lohutuseks võib ju ütelda, et kodanikuühiskond ei olegi nii oluline, et see on pigem luksus kui vajadus, nii-öelda kirss poliitika ja majanduse tordil. Ehkki selline kodanikuühiskonna tähtsuse vähendamine võib tunduda kainelt realistlik, ei ole see õigustatud. Kodanikuühiskonna olukord ja kodanikuühiskonna loodud sotsiaalne kapital mõjutavad nii majandust kui ka kogu riiki. Kehvalt toimiv kodanikuühiskond toob paratamatult kaasa vähem tõhusa majanduse ning takistab demokraatia arengut.
Sissejuhatuseks paar sõna kodanikuühiskonnast üldiselt. Kodanikuühiskonna määratlusi on palju, kuid esitan siinkohal Ernest Gellneri pakutu. „Kodanikuühiskond on erinevate vabaühenduste kogum, mis on piisavalt tugev selleks, et olla vastukaaluks riigivõimule, ning ehkki see ei takista riigivõimul täita rahuvalvaja ja peamiste huvigruppide vahendaja ülesandeid, hoiab see siiski ära võimaluse, et riigivõim domineeriks ülejäänud ühiskonna üle ning killustaks selle.” Ka Gellner ise tunnistab, et määratlus ei ole laitmatu, kuna vaatamata sellele, et see välistab tsentraliseeritud despootia, on sellega kooskõlas nn onupojapoliitika, s.t rõhuv traditsioon, mis määrab iga isiku elukondliku positsiooni, mille piiridest saab välja astuda omal vastutusel. Mõtelgem näiteks Afganistani peale vähem anarhilistel aegadel.
Ükski kogukond ei saa tõhusalt toimida vendluseta või solidaarsuseta. Isegi kurjategijatel on oma käitumistavad ja alluvusreeglid. Sotsioloogid on viimastel aastatel arendanud välja mõiste „sotsiaalne kapital”, mis tähendab inimesi siduvat sotsiaalset võrgustikku. Politoloog Robert Putnam jõudis oma tuntud uurimuses Itaalia regionalismi kohta järeldusele, et kõige paremini ennustab piirkonna edasist arengut sotsiaalsete võrgustike olemus ning piirkonna sotsiaalse kapitali maht Põhja-Itaalias kuulusid inimesed paljudesse eri organisatsioonidesse, näiteks jahi- ja kalandusseltsidesse, jalgpalliklubidesse, liitudesse, väitlusklubidesse. Sellistes organisatsioonides õppisid nad üksteisega nagu suhtlema nagu võrdne võrdsega, probleeme arutama ja lahendama, liidripositsiooni võtma ning eelkõige usaldama teisi organisatsiooni liikmeid ja nende võimet midagi ära teha ning uskuma nende vastutustundlikkusse.
Selline tihe sotsiaalsete sidemete võrgustik loob vastastikuse usalduse ja iseenesliku kohusetunde õhkkonna. Sotsiaalne kapital tekib siis, kui inimesed järgivad mitteametlikke reegleid ja norme, et teha usaldavat koostööd. Ühiskonnas, kus sotsiaalset kapitali on palju, usaldavad inimesed kaastöötajaid ja partnereid ning võtavad endale ülesandeid, mille täitmiseks on vaja nende tuge ja koostööd. Inimesed on meelsamini valmis laene pikendama, häda korral aitama, vabatahtlikuna tegutsema, verd andma, hädas olevaid naabreid abistama, ettenähtud makse maksma ja liikluseeskirju järgima (viimast on küll ühtviisi raske uskuda nii põhja- kui ka lõunaitaallastest).
Lõuna-Itaalias domineerivad vertikaalsed ja hierarhilised sidemed. Kõige olulisem on suhe eestkostja ja eestkostetava vahel. Inimene, kes soovib elus edasi jõuda, otsib mõjukate ülemuste ja lähemate kaastöötajate toetust ning on ükskõikne nende suhtes, kes ei kuulu perekonda ja suguvõsasse. Naabreid üldiselt ei usaldata ning neid kahtlustatakse omakasu taotlemises.
Sotsiaalne kapital suureneb kasutamisega. Ühiste pingutuste edukus suurendab usaldust. Mida rohkem probleeme on lahendatud tänu ühisüritustele, seda rohkem suureneb sotsiaalne kapital, mida omakorda saab kasutada selleks, et ületada veelgi suuremaid takistusi. Kui sotsiaalset kapitali ei kasutata, siis see väheneb, kuna sotsiaalsed võrgustikud nõrgenevad ning inimesed ei ole enam kindlad, kas naaber vastab lahkusele lahkusega.
Leedus ei ole kodanikuühiskond veel piisavalt arenenud ning sotsiaalne kapital on piiratud. Selles suhtes ei erine Leedu kuigivõrd paljudest teistest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest, kuid see on vilets lohutus. Leedu sotsioloogid on viimastel aastatel koostanud kodanike võimustamise (ingl k empowerment) indeksit, mille eesmärk on anda selgem pilt kodanikuühiskonna olukorrast. See indeks mõõdab tegelikku ja potentsiaalset kodanikuaktiivsust, otsuste mõjutamise võimaluste tajumist ning seda, milliseid riske arvatakse kodanikuaktiivsusega kaasnevat.
Kakskümmend aastat tagasi tundus, et Leedu suudab luua tugeva kodanikuühiskonna. Leedu kodanikud olid poolakate järel kõige aktiivsemad ja visamad kommunistliku võimu õõnestajad Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulgas. Solidaarsus ja ühtsus olid iseenesestmõistetavad aastatel 1988‑1990, kui 100 000 inimese osalemine protestimeeleavaldusel oli tavapärane ning rahvast hingestas ühise eesmärgi poole püüdlemise tunne ja peaaegu naiivne usk võimalusse kujundada ise oma tulevikku. Toetus Sajûdisele ja iseseisvusele ei vähenenud oluliselt ka siis, kui pärast Leedu iseseisvuse väljakuulutamist 1990. aasta märtsis kehtestas Moskva majandusblokaadi ning võttis kasutusele hirmutamistaktika. Leedu oli ka andnud kodakondsuse kõikidele alalistele elanikele, seega näis, et edasisele konsolideerumisele ei ole takistusi ning rahvuslikul pinnal konflikte ei teki.
Kodanikuühiskonna tekkimist takistasid mitmesugused asjaolud, näiteks avaliku elu killustatus, sissejuurdunud rahulolematus poliitikute, parteide ja asutuste tegevusega ja kahtlused nende aususes ning ülalt alla suhtumine valitsemisse, mis vähendab kohalike omavalitsuste ja kohalike valijate rolli. Kuid veelgi rohkem on avalike institutsioonide vastu tuntavas umbusalduses süüdi Leedu kohtusüsteem. Tihti ei esita prokurörid süüdistust mõjuvõimsatele poliitikutele ja avaliku elu tegelastele. Kui juhtumid siiski kohtusse jõuavad, siis üldiselt selget kohtuotsust lõpuks ei langetata. Sellest tuleneb laialt levinud arvamus, et kohtusüsteem on kahepalgeline ning võimaldab rikastel ja mõjukatel teha, mida nad ise tahavad. Niisiis ei ole üllatav, et avalikkuse tuimus ja ükskõiksus kaaluvad üles kodaniku kohustused ning takistavad kodanikuühiskonna ülesehitamist.
Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenka vastased demonstrandid tema visiidi ajal Vilniusesse 16. septembril 2009. Majanduskonverentsist Leedus võttis osa ka Lukašenka. Foto: Scanpix
Leedu ühiskonna peidetud vaevustel on ka sügavamaid põhjusi. Esiteks jäid Leedu endised kommunistid avalikus elus juhtivatele kohtadele ning see süvendas Leedu ühiskonna lõhestatust ning takistas põhjalikumaid majanduslikke ja poliitilisi reforme. Teiseks ei ole ükski avalik asutus või avaliku elu tegelane suutnud tõusta kõrgemale parteipoliitikast või ideoloogilistest tülidest ning olla kogu riigi ühtsuse ja solidaarsuse keskpunktiks. Kolmandaks ei ole Leedul selget minapilti. Leedulastel ei ole üht kindlat rahvusliku identiteedi ja rahvuslike väärtuste alust ning nii ei ole nad suutnud koonduda ühe sellise kindla projekti või idee taha, mis annaks neile eesmärgi ning innustaks ühistegevusele.
Kommunistlik pärand
Leedu Kommunistlikul Parteil ja selle hilisematel sotsiaaldemokraatlikel ümberkehastumistel on ette näidata ka tõelisi saavutusi. Kommunistlik partei ei häbistanud end pimesi Moskvale kuuletumisega ning 1989. aastal oli see esimene liiduvabariigi parteiorganisatsioon, mis kuulutas oma sõltumatust NLKPst. Ehkki see ideoloogiline muutus ning ettevaatlik rahvuslike väärtuste omaksvõtmine oli tingitud soovist vältida täielikku allajäämist Sajûdisele ning et iseseisvuse väljakuulutamisel ei olnud selliseid otsustavaid tagajärgi, nagu on sellele omistatud Lääne akadeemilises folklooris, ei muuda see tõsiasja, et ühegi liiduvabariigi parteiorganisatsioon ei olnud midagi sellist varem teinud. Teiseks oli Leedu Kommunistlik Partei, uue nimega Leedu Demokraatlik Tööpartei, esimene neokommunistlik partei, mis uuesti võimule sai, kui ta saavutas 1992. aasta oktoobris toimunud parlamendivalimistel ülekaaluka võidu. Võit ei olnud mitte niivõrd partei enda teene, kuivõrd see tulenes drastilisest muutusest rahva mõtteviisis, millele parteil puudus igasugune mõju. Kuid võimalus kasutati väga osavalt ära. Järgmistel valimistel 1996. aastal sai neist esimene neokommunistlik partei, mis valitsusest välja jäi. Ka kaotus oli märkimisväärne. Partei kogus vaid viiendiku häältest, mis ta oli saanud nelja aasta eest. Pärast ümbersündi sotsiaaldemokraatidena olid nad aastatel 2001–2008 valitsuskoalitsiooni juhtiv partner. Seega on nad valitsust juhtinud viimasest kuueteistkümnest aastast üheteistkümnel.
Poliitilise edu eest on nad palju tänu võlgu Brazauskasele, kes kuni lõpliku avalikust elust tagasitõmbumiseni 2006. aastal oli Leedu kõige populaarsem president. Paljude kodanike arvates oli ta tõeline „teflonmees”, kellele ei mõjunud mingi kriitika, kuid paljudele teistele oli ta kõige selle sümbol, mis Leedus valesti oli läinud.
Kuid põhjused on sügavamad. Parteis olid ülekaalus etnilised leedulased. Neid oli 70% partei 200 000 liikmest ning nende käes olid juhtivad kohad valitsuses ja majanduses, samuti juhtisid nad paljusid suurettevõtteid. Kui Nõukogude Liit kokku varises, jäi enamik neist Leedusse, kuna neil ei olnud ei rahvuslikku ega keelelist põhjust lahkuda. LDDP praktika aastatel 1992‑1996 tagas, et mingit puhastust ei toimu. Ametnikud lõikasid kõige suuremat kasu erastamisest ning kindlustasid oma juhtiva positsiooni riigi majanduselus.
Julgelt võib öelda, et 150 000 endist kommunistliku partei liiget jäi Leedusse. Tõenäoliselt oli neil mõõdukas mõju vähemalt oma lähemate pereliikmete, sugulaste, hõimlaste ja sõprade mõtteviisile. Seega oli tublisti üle poole miljoni leedulase huvitatud sellest, et kommunistliku partei endistel liikmetel läheks hästi või vähemalt ei rakendataks nende suhtes sanktsioone või karistusi, nagu töölt vabastamine vms.
Kui paljud leedulased said kommunistlikust riigikorrast kasu ning samastasid end sellega, siis sama paljud kannatasid nõukogude võimu repressioonide all. Leedulasi küüditati ja tapeti nõukogude võimu poolt palju rohkem kui lätlasi ja eestlasi kokku. Repressioonide ohvritel ja nende lastel ei olnud mingit poolehoidu nende kaasmaalaste vastu, kes olid nautinud võimu hüvesid ning püüdsid nüüd oma tegusid patriootlikena serveerida.
Lõhe sügavust kajastavad ka sotsioloogilised uurimused selle kohta, kuidas hindavad nõukogude aega ja praegust aega kolme Balti riigi kodanikud. 1993. ja 1995. aastal korraldatud uurimustest nähtub muu hulgas, et esiteks suhtusid leedulased minevikku kõige positiivsemalt ja eestlased kõige negatiivsemalt ning teiseks oli leedulaste puhul minevikku suhtumine selgelt seotud poliitiliste eelistustega – Sajûdise pooldajate arvamus oli väga negatiivne ja LDDP pooldajatel väga positiivne. Etniliste leedulaste positiivne suhtumine minevikku tulenes sellest, et nad olid liiduvabariigi juhtivatel kohtadel enamuses ning venestamise tase Leedus oli madal. Seos poliitiliste eelistuste ja minevikutunnetuse vahel väljendas elanikkonna suurte rühmade erinevaid elukäike.
Teisel pool barrikaade oli mingil ajahetkel neljandik või isegi kolmandik elanikkonnast. Vastuolu valitsejate ja ohvrite vahel ei ole enam nii terav, kuid see on endiselt olemas ning sellel on negatiivsed tagajärjed. Vaenulikkus on üle kandunud poliitilistesse väitlustesse. Poleemika on äge ning vastastikused süüdistused ei taha lõppeda. Tulemuseks on kurtide dialoog, mille loogika hakkab külge ka nendele, kes tegelikult tahaks edasi liikuda. See, et endine nomenklatuur on saanud märgatavat majanduslikku kasu, on paljude jaoks mõru pill ning see õhutab vimma edasi.
Väike kõrvalepõige: ehkki ma ei saa seda kuidagi tõestada, usun ma, et üks põhjus, miks Eesti majandus on olnud Leedu omast edukam, peitub just nõukogudeaegse majanduseliidi domineerimises Leedus. Selle esindajad jäid oma töökohtadele, toetasid neile lojaalseid soosikuid ning ainuüksi oma olemasoluga takistasid Läänes hariduse saanud noortel asuda juhtivatele kohtadele, viia läbi radikaalsemaid reforme ning võtta kasutusele uuemaid ärimeetodeid. Ka paljudes ministeeriumides töötavad endiselt inimesed, kes olid seal juba nõukogude ajal, või siis nende valitud ametijärglased.
TAUSTAKS
Võimustumise ehk empowerment indeksi uuringu järgi 40% leedulastest ei osale üheski kodanikualgatuses. Need, kes osalevad, piirduvad tavaliselt annetustega või osalevad vabatahtlikult koduümbruse koristustöödes, s.t nad keskenduvad eelkõige kohalikele kogukondadele ja projektidele, mis ei nõua pidevat kaasatust. Vähem kui 10% osaleb avalik-õiguslike organisatsioonide tegevuses või rahvaliikumistes, avalike kampaaniate korraldamises, lobitöös ja meeleavaldustel või kirjutab alla petitsioonidele.
Kolmandik (35%) küsitletutest vastas, et nad ei osaleks isegi tõsise majanduskriisi ajal, ning pooled (51%) jääksid kõrvaltvaatajaks ka juhul, kui demokraatia oleks ohus. Enamus (57%) on veendunud, et üksikisikul puudub igasugune võim ja seega võimalus mõjutada üldsuse jaoks olulisi otsuseid. Veelgi kõnekam on asjaolu, et pool elanikkonda arvab, et need, kes ilmutavad kodanikuaktiivsust või osalevad eri algatustes, võivad kaotada töö (66%), neid võidakse pidada imelikuks (59%), avalikult kritiseerida või laimata (67%), kahtlustada omakasu taotlemises (68%) või neile võidakse teha tapmisähvardus (64%). Pole just kuigi julgustav perspektiiv aktiivsetele kodanikele. Eelmisel aastal need protsendid isegi suurenesid.
Parlamendivalimistel osalemise protsent oli 1990. ja 1992. aasta valimistel 75%, kuid 2004. aastal ainult 46%. Eelmisel sügisel osales valimistel 48,5% valijaist, ehkki inimesed teadsid, et tulemas on suur majanduskriis. Kuid isegi need arvud on liiga optimistlikud. Vastloodud populistlikud parteid said enim hääli 2000. ja 2004. aasta parlamendivalimistel ning veel üks uus organisatsioon sai 2008. aastal teise tulemuse. Selliseid poliitilisi vastsündinuid toetab peamiselt 20‑25% elanikkonnast, kes on muutunud täielikult protestivalijaiks. Sellised valijad hääletavad alati võimuloleva partei vastu. Seda ka siis, kui nad eelmisel korral neid toetasid ning isegi juhul, kui nad arvavad, et nende seekordne valitu midagi korda saata ei suuda. Niisiis osaleb vaid umbes 40% leedulastest tegelikult valimistel sooviga aidata võimule partei, mis muudaks nende elu ja kogu Leedu riigi olukorra paremaks.
AUTORISTKestutis K. Girnius on ajaloolane, Vilniuse Ülikooli professor
