Iga kodanik vajab eelkõige turvalist elukeskkonda – julgeolekut, mille peamiseks tagajaks kodanikule on riik. Ometi tajuvad vähesed, et nüüdisaja infoühiskonnas algab niihästi kodaniku kui ka riigi turvalisus sellest, mis toimub praeguseks kosmiliselt avardunud inforuumis.   

Inforuum ei ole neutraalne nagu enamik kodanikke tavatseb mõelda. See on tulvil väga erinevaid ning intensiivseid huvisid. Selles toimivad võimsad jõud, kelle jaoks info ise pole midagi neutraalset, vaid nüüdismaailma tähtsaim vahend tervete ühiskondade mõtlemise ja hoiakute mõjutamisel ning suunamisel.   

Seega ei saa ka loota, et selle maailma vägevad inimest koduses mugavuses ei puuduta. Viimase poolsajandi suurim muudatus on see, et kõik inimesed on nii või teisiti hõlmatud info-ookeani suurtest voogudest. Peame tõdema, et inimelu privaatsus on praktiliselt minetatud ning et ükski inimene pole automaatselt kaitstud infovoogude mõju eest. Need mõjud aga on valdavalt omakasupüüdlikud ning kaugema sihiasetusega, ehkki pakend võib näida süütuna, isegi primitiivsena.   

Seega algab meie riiklik julgeolek kõigepealt inforuumi mõjude ja ohtude teadvustamisest ning sihikindlast tegevusest kahjulike mõjude neutraliseerimiseks. Kui 19. sajandil ja osalt veel 20. sajandil kujunes avalik arvamus kohvikuis ja intellektuaalide klubides ning levis trükisõna kaudu, siis tänapäeval kujundatakse seda ühelt poolt massimeedias, teiselt poolt aga virtuaalseis „klubides” nagu YouTube, Delfi, Orkut, Facebook, MySpace jms. Nimetatud virtuaalsed klubid ei esinda pelgalt kodanike omaalgatust, vaid nende kaudu lansseeritakse mitmesuguste organiseeritud jõudude ja ka valitsuste poolt sihiteadlikult uusi ideid, hoiakuid ja eelarvamusi, töödeldakse ja moonutatakse meelega olemasolevaid, katsetatakse neid ideid proovipallidena ning valmistatakse nõnda ette poliitilisi müüte, mida siis massimeedia kaudu sadadele miljonitele levitada. Äsjamöödunud aastasada lõi selleks soodsama pinnase kui kunagi varem. Tasub meenutada üht 20. sajandi tõdemust: pole enam tõdesid, mida ei saaks asetada kahtluse alla, ega tobedusi, mida inimesed poleks valmis uskuma.   

Seetõttu on iga kodaniku jaoks eluliselt vajalik teadvustada tõsiasja, et tema turvalisus ei rajane mitte ainult füüsilisele julgeolekule, mida toestavad vastava ala institutsioonid nagu kaitsejõud, politsei, kaitsepolitsei jt, vaid et reaalset ohtu meie füüsilisele turvalisusele valmistatakse ette kõigepealt piirideta inforuumis. Viimasel ajal on infoagressiooni ning füüsilise kallaletungi seosed muutunud märksa selgemaks ja „kuumemaks”.   

Seda näitas kõige räigemalt 2008. aasta augusti Vene-Gruusia sõja eellugu. Vene vägede sissetungile Gruusia territooriumile eelnes kaks aastat varem alustatud Moskva infosõda Gruusia vastu, mille käigus Vene pool levitas kuvandeid grusiinidest kui vastutustundetuist, agressiivseist ja mustal turul teiste arvel rikastuvaist isikuist. Ühe selle infosõja kõige räigemaid ilminguid paljastas Vene filmirežissöör Andrei Nekrassov, kelle analüüs osutas, kuidas Vene televisioon näitas jultunult Vene lennukite rünnakuid Gruusia linna Gori vastu Gruusia lennukite rünnakuina Lõuna-Osseetia pealinnale Tshinvalile, millest Moskva versiooni järgi konflikt olevat alanud. Samu Vene filmikaadreid levitati Euroopasse, kus vähesed vaevusid neid analüüsima.  

Foto: Kaja Sõrg   

Eestlasi on aastaid Moskva poolt kujutatud fašistide kaasajooksikuina, venelaste vihkajaina, sõgedate natsionalistidena jne. Aprillis 2007, poolteist aastat enne sissetungi Gruusiasse üritasid Vene liidrid nende kuvandite varal teostada Eestis riigipööret ning asendada üksnes kuu aja eest demokraatlikult moodustatud valitsus Moskvale järeleandlikumaga. Õnneks see üritus ebaõnnestus, seda niihästi Eesti-sisese konsolideerumise kui ka Eestit toetava rahvusvahelise hoiaku kujunemise tõttu.   

Mitmed analüütikud on jõudnud järeldusele, et infosõjad piirkonnas, kus paikneb Eesti, ei ole pelgalt mäng mõjudega ja poliitiliste müütidega ega paradigmadevaheline konkurents, vaid senisest suurema tõenäosusega viivad mainitud infosõjad kuumade konfliktideni. Et sääraseid arenguid ennetada, vajame kodanike aktiivset kaasalöömist infosõja ohtude teadvustamisel ning nendele vastuseismisel. Infosõja müütide leviku parim keskkond on pealiskaudsed, enesekesksed ning ühiskonna probleemidest mitte eriti huvitatud inimesed, kelle kohta propagandatehnikud lasksid juba 20. sajandi  keskpaiku käibele termini „kasulikud juhmardid”. „Kasulikud” infosõdade müütide levitajaile.   

Detsembris 2009 Tallinnas toimunud „Rahvusliku infojulgeoleku foorumi” põhisõnum oli see, et Eesti kaitse tugineb meie kodanikule, tema intellektuaalsele iseteadvusele ning identiteeditajule. Kui meie edasine areng jätkub homo consumens’i – tarbiva inimese kuvandi tähe all, milles kodaniku elu on pragmaatiliselt orienteeritud isiklikule heaolule, karjäärile ja meelelahutusele, siis tähendab see väikese rahvusriigi suurenevat haavatavust vaenulike inforünnakute suhtes. Ähmase identiteeditajuga ja nõrga väärtustundega inimesi on hõlpus manipuleerida.   

Eesti rahva hingeelu ja identiteedi ühe parima analüütiku Oskar Looritsa väitel määrab kodaniku kvaliteedi ja vastupanujõu ohtudele mitte majanduslik või sotsiaalne seisund, vaid vaimne selgroog, maailmavaade ja iseloom. Nõnda nagu inimene vajab püstiseisundis toimimiseks füüsilist selgroogu, samamoodi vajab moodne inimene infosõja keeristes püstipüsimiseks ning oma identiteedi säilitamiseks vaimset selgroogu, mis kasvab traditsiooniliste väärtuste, tahtejõu ning ausameelsuse varal. Vaimsele selgroole tuginedes kujuneb välja kodaniku maailmavaade ja iseloom, mida propagandarünnakud ja -müüdid ei suuda kõigutada. Artur Alliksaar järeldas veel sügaval okupatsiooniajal, et vabadus tähendab „teadmist oma peaga, tundmist oma südamega ja astumist oma jalgadel”.   

Infosõjas käib võitlus inimeste tähelepanu ja ajude pärast. Kes suudab neid kontrollida, sellel on hõlpus saada oma mõju alla ka ainelised väärtused ja ressursid. Eestisuguse väikeriigi jaoks, kes ilmus maailma areenile vaid 90 aastat tagasi, võivad infosõja tagajärjed olla eksistentsiaalse tähendusega, erinevalt suurriikidest, kelle pikk riiklik traditsioon ning mõtlevate kodanike teatav kriitiline mass kaitsevad neid nähtavas tulevikus kindlamini halvima eest. Eesti saab infosõja ohte pareerida eeskätt teadlike ning väärtuspõhiste kodanike kriitilise hulga kasvatamise ja suurendamisega.