Energiajulgeolek on paljude Rootsi poliitikute jaoks ebaharilik kõneaine. Esiteks annab vee- ja tuumaenergia kättesaadavus riigis selleks ka põhjust. Teiseks ollakse veendunud, et rahu Põhja-Euroopas kestab igavesti. Lisaks võib nimetada kõikide Rootsi valitsuste püüdu vältida vastuolusid Venemaa ja ELi suuremate liikmesriikidega. Valitsuse reaalpoliitiline suhtumine ja poliitikute leige huvi selle küsimuse vastu on kaasa toonud selle, et Nord Streami on ametlikult käsitletud keskkonnaküsimusena ning et julgeolekupoliitilist mõõdet rõhutanud hääled on jäänud enamasti tähelepanuta.
 
Mõne nädala eest otsustas Rootsi valitsus Nord Streami pooldada. Eelkõige väljaspool Rootsit tõstatab see paljude silmis küsimuse, kas jah-sõna peaks võtma kui aktiivset seisukohavõttu Gazpromi plaanide suhtes või väljendab see hoopis midagi muud?
 
Kuid enne, kui asume analüüsima Rootsi valitsuse seisukohta, heitkem pilk tagapõhjale ja hoiakutele, mis on Rootsis kogu selleteemalist arutelu kujundanud.
 
 
Pooldajad räägivad kaubandusest ja lõimumisest
 
Esimesse leeri kuuluvad pooldajad, kelle eesotsas on Gazpromi lobist Lars O. Grönstedt, varasem Handelsbankeni juhatuse esimees. Pooldajate silmis tähendab Nord Stream ennekõike kaubanduspoliitikat. Grönstedt tõstab esile „kaubanduse rolli rahu, stabiilsuse ja julgeoleku saavutamisel” ning viitab gaasijuhtme soodsale mõjule keskkonna, transpordi ja energiatarbimise osas. E.ON, üks Rootsi suurimaid elektritarnijaid ja Nord Streami osanik, ei ole selles küsimuses eriti sõna võtnud, kuid on loomulikult huvitatud sellest, et projekt läheks käiku. Otse loomulikult on firmal Nord Streami pooldamiseks märkimisväärsed majanduslikud põhjused. Projekt muudab Gazpromi maailma suurimaks energiatootjaks ja suurendab selle osatähtsust Euroopa gaasiturul 26 protsendilt 34 protsendile aastaks 2030. Tarnekindluse tagamine on samuti positiivne ELi klientide suhtes, sest oleme ju korduvalt näinud, kuidas ettevõtte väärtust on kahandanud tõsiasi, et 80 protsenti gaasist liigub läbi Ukraina. Sellest, et ettevõtte majanduslikud ambitsioonid juhtuvad kokku langema Venemaa julgeolekupoliitikaga, sama valju häälega mõistagi ei räägita.
 
 
Nõustumise põhjuseks neutraalsus, ettevaatlikkus või ükskõiksus?
 
Teise leeri kuuluvad need, kes suhtuvad Nord Streami neutraalselt või isegi peaaegu ükskõikselt. Nende seas on kaalukaid sotsiaalliberaalseid institutsioone ja parempoolseid valitsuse esindajad.
 
Rootsis on ammu tavaks mitte võtta seisukohta välispoliitiliselt teravate olukordade suhtes. Seegi kord pole erand. Valitsus on Nord Streami heaks kiitnud, kuid kas põhjuseks võib olla Rootsile omane neutraalsus, mis end taas kord ilmutab? See küsimus saab tõenäoliselt eitava vastuse, muu hulgas ka seetõttu, et Rootsi on oma välispoliitilises deklaratsioonis võtnud endale kohustuse mitte jääda passiivseks, kui lähipiirkondades tekib ebastabiilne olukord või kui rünnatakse mõnda ELi riiki.
 
Neutraalsusest on ametlikult jäänud ainult mälestus, kuigi sõjalisse liitu mittekuulumise tava järgitakse endiselt. Teine selgitus sellisele tegutsemisele on soovimatus esile kutsuda jäiseid suhteid Saksamaa ja Venemaaga. Angela Merkel on peaminister Fredrik Reinfeldti lähedane liitlane ja isegi kui Saksa valitsus on nüüdseks vastu võtnud väga olulise ja oodatud otsuse peatada Saksa tuumajaamade likvideerimine, on Saksamaa energiavajadus tulevikus väga tõsine. Reinfeldt on tõenäoliselt teadlik ka sellest, et rootslaste „ei” gaasijuhtmele eesistujaperioodi ajal oleks põhjustanud poliitilise kriisi, mis oleks näidanud Rootsi parempoolseid suures poliitikas sama abituna kui seda oli Tðehhi valitsus. Ajalehepealkirjades kasutatud sõnaga „sulailm”, mis iseloomustas Dmitri Medvedevi visiiti Stockholmi 18. novembril 2009, jääb pragmaatiline Reinfeldt küllap vägagi rahule. Ajalehe Dagens Nyheteri sotsiaalliberaalne juhtkiri tõstis oma kommentaarides esile Medvedevi varasemast koostööaltimat tooni ja ühineb neutraalsete leeriga:
 
„Loomulikult peab EL – nagu ka Rootsi – proovima normaliseerida suhteid Venemaaga. Kuid süvendatud koostöö lubadusi peab saatma nõudmine, et riik tõepoolest austaks inimõigusi ning viiks läbi demokraatlikke ja majanduslikke reforme.”
 
Praeguse valitsuse ajal on kaitsepoliitika aeg-ajalt sattunud tähelepanu keskmesse, sest valitsus on üllatanud oma sooviga jätkata Rootsi riigikaitsesüsteemi likvideerimist. Võitlus käis ennekõike finantsminister Anders Borgi ja kaitseminister Mikael Odenbergi vahel ning lõppes Odenbergi ametist lahkumisega. Pärast seda on valitsus küll külmutanud uued kärped, kuid diskussioon annab tunnistust millestki uudsest, nimelt parempoolse valitsuse huvipuudusest kaitsepoliitika tähenduse suhtes. See koos energiajulgeoleku piiratud käsitlemisega tingib omakorda olukorra, kus Nord Stream ei pane valitsuse kõrvus häirekelli sama valjusti helisema kui mõne parempoolse arvamusliidri kõrvus. See oli usutavasti ka põhjus, miks Ameerika saadik Michael Wood ühes Dagens Nyheteri arvamusartiklis hoiatas Euroopat Venemaa gaasist sõltuvuse ning võimalike edaspidiste sundolukordade eest.
 

Rootsi naissõdur Rootsi-Vene ühisõppustel Peterburi lähistel Kamenkas detsembris 2007. Foto: Scanpix

 
 
Vastaste märksõna on julgeolekupoliitika
 
Lisaks on veel kolmas liik arvamusliidreid, keda ühendab võime näha julgeolekupoliitilisi aspekte, kuid kellel puudub poliitiline võimubaas.
 
Erinevalt pooldajate leerist pole vastasrindel kedagi, kes oleks investeerinud lobistidesse. Olemasolevad kriitikud on pigem kommentaatorid ja poliitikud, kes viitavad Nord Streami julgeolekupoliitilisele mõjule. Mõni koalitsiooni kuuluv parlamendisaadik on rõhutanud just seda, viidates muu hulgas ka Putini doktoritööle aastast 1997. Svenska Dagbladet, Rootsi tähtsaim konservatiivne ajaleht, on võtnud selge seisukoha Nord Streami vastu just julgeolekupõhjustest lähtuvalt. Arvamustoimetaja Claes Arvidsson kirjutab oma kirjas Lars O. Grönstedtile Gazpromist kui Putini huvisfääri kuuluvast firmast ja Venemaa viimaste aastate negatiivsest arengust:
 
„Nord Streami tuleb vaadelda selle riigi kontekstis, milleks Venemaa on arenenud ja milleks ta suure tõenäosusega hoomamatuks tulevikuks ka jääb. Venemaast on saanud autoritaarne ja relvastuv riik, kellel on läänevastane välispoliitika ning agressiivne poliitika oma lähialadel. Gruusia näitel on ka teada, et ulatusliku vägivallani on lühike samm.
 
Venemaa poolelt (president Medvedev) on selgeks tehtud, et endised liiduvabariigid kuuluvad Kremli huvisfääri. Miski ei osuta sellele, et see seisukoht võiks muutuda, arvestades ka ELi ja NATO tagasihoidlikku reaktsiooni Venemaa viiepäevasele sõjale. Vene poolelt on julgeolekudoktriinis sätestatud, et riigi energiavarusid võib kasutada välispoliitilise vahendina. Teame samuti, et gaasi on sellel eesmärgil ära kasutatud – ning on tõenäoline, et ka viimasel gaasitülil Ukrainaga on selline mõõde.”
 
Arvidsson ei saanud Grönstedtilt mingit vastust, kuid ta seisukoht leiab poolehoidu sotsiaaldemokraatlikust leerist. Endine kaitseminister Björn von Sydow kirjeldab Venemaad majanduslikus mõttes „mitteusaldusväärsena” ning osutab muu hulgas ka sellele, kuidas Vene ametiasutused IKEAt kohtlesid, ning teda toetab Venemaa asjatundja Kristian Gerner. Nad mõlemad on nõus, et olukord oleks hoopis teistsugune, kui Venemaa oleks demokraatlik riik. Björn von Sydow hoiatab mõju eest Baltikumile pikas perspektiivis ning rõhutab, et vaatamata nende riikide kuulumisele NATOsse ei ole olemas üksikasjalikku tegevuskava, kuidas konkreetsele välisohule vastu astuda. Sotsiaaldemokraatide välispoliitika kõneisik Urban Ahlin väljendab samuti „muret” Nord Streami suhtes, toetudes nii keskkonna- kui ka julgeolekuargumentidele. Kuid samal ajal, kui sotsiaaldemokraatide häälekandja Arena põhjendab, miks Rootsi peaks projektile „ei” ütlema, on sotsiaaldemokraatide kõige konkreetsem nõue „ulatuslikud keskkonnauuringud”. Kogemus valitsusparteina ja teadlikkus ELis kangekaelselt Rootsi joone ajamise tagajärgedest võib olla ettevaatlikkuse üheks põhjuseks.
 
 
Keskmes peab olema solidaarsus ja julgeolekupoliitika
 
Meie sõltuvus üksteisest Euroopas võib olla positiivne, kui tegemist on mõlema poole sooviga. Kuid Venemaad sunnib tagant soov muuta teised endast sõltuvaks, et suuta ise oma jalgadel seista. Nord Streami reaalpoliitilisi ajendeid ei tohi seetõttu alahinnata, isegi kui arvesse tuleb võtta ka rangelt majanduslikke argumente.
 
Olukord, kus Saksamaale tuleb gaas juhtme kaudu otse Venemaalt, tähendab ennekõike kahte asja: paindlik joon, mida Gerhard Schröder Venemaa suhtes järgima hakkas, võib muutuda Saksa välispoliitikas püsivaks, kui transiidiriigid vastavalt Putini soovile vahelt ära kaovad. Saksamaa suurenev vajadus maagaasi järele võib põhjustada ka selle, et välispoliitikat hakkab mõjutama kombinatsioon Venemaa poliitilisest konjunktuurist ja gaasitarnetest.
 
Nord Stream lisab Saksamaa jaoks gaasi tarnekindlust. Poola, Baltikumi ja Ukraina jaoks võib olukord muutuda tõeliselt keeruliseks, kui Venemaa saab kraanid kinni keerata, ilma et see mõjutaks mõnda suurt ELi riiki. Rootsi Kaitseuuringute Instituut (FOI) toob esile just selle ning osutab Venemaa ambitsioonile kindlustada oma poliitilist mõju endistes satelliitriikides, mis on riigi üks suurtest julgeolekupoliitilistest eesmärkidest.
 
Rootsi on kohustunud tegutsema, kui lähipiirkondades peaks tekkima rahutusi, ning meie võimet seda teha tuleks vaadelda viimase 15 aasta jooksul tehtud kaitsekärbete taustal. Me pole lihtviisiliselt suutelised oma lubadusi täitma ja venelased teavad seda liigagi hästi. Sellises olukorras ettevaatliku tee valimine ja Nord Streami heakskiitmine ei ole kooskõlas meie riiklike huvidega ega toeta meie Balti naaberriikide julgeolekupolitiilist stabiilsust. Siinkohal võib ehk tulevikuks inspiratsiooni anda Soome tegevuskava Venemaa suhtes, mis toob selgemalt esile Rootsi ja Venemaa suhete geopoliitilised ja kaitsepoliitilised aspektid.
 
Suurenenud nõudlus energia järele ja selle vähenev pakkumine loob Venemaa jaoks soodsa olukorra, arvestades võimalusega pöörduda ka Hiina ja Jaapani poole. Sellises olukorras muutub Euroopa riikidele oluliseks tagada just enda varustamine energiaga. Seetõttu näemegi ühise seisukoha asemel kahepoolseid lepinguid Venemaaga, olukorda, mis võib tõsiselt ohtu seada liikmesriikide solidaarsuse. Uus komisjon peab seda mõistma ja hakkama kujundama ühist energiapoliitikat. Sellest võib sõltuda ELi tulevik.