Järgnenu võiks kokku võtta sõnadega „vaoshoitud võimalused”. Mitmesugused poliitanalüüsid jõuavad kõik enam-vähem samale järeldusele, et suur koalitsioon pigem pidurdas, kui lükkas tagant suurte otsuste tegemist. Aktiivsete vastastena olid CDU/CSU ja SPD võimelised üksteist üle mängima ning poliitikas toimus areng. Ühises koalitsioonis tuli ka igas väiksemas küsimuses leida mõlemat osapoolt rahuldav kompromiss, mis sageli väljendus ebaselgetes otsustes. Eredaid hetki viimase viie aasta jooksul oli vähe.
Eriti 2008. aastal kritiseeriti koalitsioonierakondi maailmavaateliste põhimõtete puudumise pärast. See aga ongi võib-olla normaalne olukorras, kus valida on kas kompromisside või opositsiooni mineku vahel. Tulevaste valimiste eel oli aga selge, et võidab see, kel on kindlamad ja selgemad põhimõtted.
Supervalimisaastal 2009 toimusid mitmed liidumaa valimised, Euroopa Parlamendi valimised ning Bundestagi valimised. Kes võidab? Kas jätkub suur koalitsioon või saavad senised koalitsioonipartnerid suunduda tagasi oma traditsiooniliste partnerite juurde? Huvitavaks peeti CDU ja roheliste võimalikku kooslust, mida riigi tasandil siiani ei ole olnud, aga mida katsetatakse praegu esmakordselt Saksamaa ajaloos Hamburgi liidumaal.
Oluliseks võib ka pidada käesoleva aasta veebruari, kui tagasi astus majandusminister Michael Glos ning tema ameti võttis üle Karl-Theodor zu Guttenberg, seni suhteliselt tundmatu CSU poliitik. Saksamaal oli sündinud uus superstaar. Väga lühikese aja jooksul saavutas noor ja värskete ideedega majandusminister suurema tuntuse kui ükski teine praegune Saksa poliitik. Viimased küsitlused näitavad, et kui Merkeli tuntus on viimasel aastal tõusnud paar protsenti, siis Guttenbergi tuntus tõusis 32 protsendilt pea 70 protsendini. Kuna poliitikast on Saksamaal saanud suhteliselt kuiv asjatundjate teema, ei ole üllatav, et inimesed karismaatilise Guttenbergi ovatsioonidega vastu võtsid.
Selgelt võib öelda, et hiljutised liidumaade valimised ennustasid 2009. aasta valimistulemusi. Hävitavaks löögiks SPD-le kujunesid Hesseni liidumaa valimised. Andrea Ypsilantil (SPD) oli lootus ja võimalus jätta ametikohast ilma senine kauaaegne liidumaa peaminister Roland Koch (CDU). Samas oli selge, et Ypsilanti ei saa kindlasti hääli kokku ilma roheliste ja vasakpoolsete toetuseta. Lahvatas suur skandaal, kuivõrd taoline koalitsioon (SPD koos vasakpoolsetega) oleks esmakordne Lääne-Saksamaal ning paljude jaoks ka ennekuulmatu. SPD nigel selgitustöö ja vastuolulised avaldused maksid valusasti kätte. Tagasi astusid nii Ypsilanti kui ka SPD juht Kurt Beck. Ka inimeste toetus SPD-le langes tuntavalt. Kasu lõikas aga CDU, kes rahulikku ja tagasihoidlikku joont hoides kasvatas oma toetust.
Kevadistel Europarlamendi valimistel said oma toetajaskonda katsetada mõlemad suurparteid. Näha oli väiksemate parteide toetuse suurenemist. Tagantjärele võib tõdeda, et tegelikult näitasid Europarlamendi valimised selgelt, et CDU-FDP (Vaba Demokraatlik Partei – liberaalid) tulevane koalitsioon on väga võimalik.
Suve hakul muutus pakiliseks küsimus, milliseid koalitsioonipartnereid eelistatakse tulevastel Bundestagi valimistel. CDU jäi suhteliselt kaua kõhklevaks, kuigi FDP rõhutas kampaania algusest peale, et ainult tema ja CDU koalitsioon saab riigi kriisist välja tuua. Ka Saksa rahvas kaldus pigem liberaalse majanduspoliitika poole, mis tundus olevamat usaldusväärsem ja selgem.
Siis andis CDU põletavale küsimusele vastuse: järgmine koalitsioon saab olla vaid parempoolne. Algas valimisvõitluse viimane etapp. Karismaatiline Guttenberg oli nähtav kõikjal, inimesed langesid tema jalge ette, nagu oleks tegemist maailmaklassi filmistaariga. Ka Merkeli kampaania oli silmapaistev. SPD kantslerikandidaat Steinmeier jäi aga täiesti varju.
Valimispäeval võisid mõlemad paremerakonnad rõõmustada, eriti FDP, sest valimised olid võidetud. SPD sai peaaegu aegade kehvima tulemuse. Taaskord tuli vahetada partei juhti ning siiani viidatakse suurele sisemisele kriisile. Huvitava tendentsina võib aga märkida, et valimiskaotusest hoolimata on SPD saanud väga palju uusi liikmeid ning seda eriti noorema põlvkonna hulgast.
Kuidas jagunevad ministrikohad ja kes asub neid kohti täitma? Mõlemad koalitsioonipartnerid tõid välja oma raudvara. Nii sai näiteks FDP juhist Guido Westerwellest välisminister, kuigi otseselt välispoliitika tema kompetentsi ei kuulu. Samuti kritiseeritakse tema keeleoskust, eriti pärast esimest pressikonverentsi välisministrina, kus ta keeldus inglise keeles suhtlemast. CDU ühest prominentsemast poliitikust Wolfgang Schäublest sai rahandusminister. Ursula von der Leyen võttis valitsuses üle töö- ja sotsiaalministri koha. Superstaar Guttenbergist sai üllatuslikult kaitseminister. Üheks isepäisemaks ministriks on osutunud ka FDP endine peasekretär Dirk Niebel, kes arenguministrina ei järgi tingimata etteantud reegleid ning vahetab projektide abirahasid mitte just kõige läbipaistvamal moel.
Saksamaa Föderaalpanga president Axel Weber (vasakul) vestlemas rahandusministri Wolfgang Schäublega. Foto: Scanpix
Juba enne ametisse nimetamist hakkas Saksa ajakirjandus rääkima valestardist. Koalitsioonilepe sündis vaevaliselt, võttes kauem aega, kui praeguses majandusolukorras oleks tohtinud. Avalikult oli tunda, et hoolimata valimisvõidust ei olnud meeleolu siiski kõige parem. Olukorra tegid keerulisemaks CDU/CSU-sisesed eriarvamused näiteks sotsiaaltoetuste teemal või maksupoliitikas, kus CSU-l on tunduvalt liberaalsemad vaated kui CDU-l. FDP seevastu elas valimistulemuste eufoorias. Koalitsiooniläbirääkimiste üheks tingimuseks FDP poolt oli, et ei tohi olla n-ö puutumatuid teemasid. CDU seevastu ei olnud sellest vaimustuses ning üheks esimeseks tüliküsimuseks sai Erika Steinbachi (Saksa Väljasaadetute Ühenduse – Bund der Vertriebene – juht) loodava sihtasutuse "Põgenemine, Väljasaatmine, Leppimine" (Stiftungsrat der geplanten Bundesstiftung "Flucht, Vertreibung, Versöhnung") juhatusse saamine. Steinbach on oma avaldustega pälvinud lähinaabrite, eriti Poola pahameele, sest ta seisab selle eest, et ka Saksa ohvreid tuleks mälestada, ning leiab, et sakslaste väljasaatmine naaberriikidest oli kuritegu. FDP oli kategooriliselt tema jätkamise vastu ja CDU ei olnud sellega nõus. Eestlaste jaoks võib see teema olla arusaamatu, aga Saksamaal on aeg vahetult pärast Teist maailmasõda, kui miljonid sakslased saadeti naaberriikidest välja, üks väga valulisi ajaloopeatükke. Samuti ei olda veel valmis oma Teise maailmasõja ohvrite avalikuks tunnustamiseks ja mälestamiseks.
Pärast valimisi on esitatud suurejooneline majanduse elavdamise kava, kus muu hulgas on ette nähtud kummaline maksusoodustus hotellimajandusele. Samuti suurendatakse lastetoetusi. Koalitsioonilepe näeb ette peaaegu 45 miljardi euro jõudmise rahvani. Keeruliseks teeb olukorra aga see, et eelarves ei ole raha, millega neid plaane teostada. Hoolimata lubadusest mitte kasvatada Saksamaa riigivõlga, on järgmisel aastal plaanis võtta üks viimaste aastate suuremaid laene. Küsimusele, kuidas võlga tagasi kavatsetakse maksta, vastatakse, et plaan näeb ette majanduskasvu, mis taastoodab kulutatud vahendid.
Samuti lahvatas Opeli skandaal – riik oli vahetult enne valimisi otsustanud ettevõtet doteerida tingimusel, et General Motors müüb selle maha. Kui seda aga ei juhtunud, oldi sunnitud raha tagasi nõudma.
Üks suuremaid probleeme praeguse koalitsiooni ja vastse kaitseministri Guttenbergi jaoks on Afganistani teema. Kui valimisvõitluse ajal kinnitas Merkel, et uus valitsus on veel läbipaistvam ja demokraatlikum, siis hetkeseis viitab vastupidisele. Nimelt ründas Saksa üksus septembris ootamatult kütuselasti, mille tulemusena surid ka tsiviilisikud. Teistes riikides ei tekitaks see tõenäoliselt erilist kära, küll aga Saksamaal. Probleem seisneb selles, et Saksa väed ei tohi kunagi ise rünnata, vaid võivad tulistada ainult enesekaitseks. Rünnakust vaikiti, kuni üks kõrge sõjaväelane asja avalikkuse ette tõi. Olukorra teeb hullemaks ka asjaolu, et üle 70% sakslastest on Afghanistani missiooni vastu. Guttenbergi viimaste päevade avaldused juba näitavadki, et riigil on tekkimas plaan oma vägede väljatoomiseks Afghanistanist. Kas see päästab Guttenbergi ministrikoha ja mida maailma üldsus asjast arvab, see selgub lähitulevikus. Igal juhul on juba praegu näha, et Guttenbergi vanast särast ja superstaari oreoolist ei ole enam palju alles.
Kohalikku traditsioonilist riietust kandev Saksa kaitseminister Theodor zu Guttenberg visiidil Afganistanis detsembris 2009. Guttenberg on avaldanud arvamust, et üksnes sõjaliselt pole Afganistani kampaania võidetav ning et liitlased peaksid senisest rohkem panustama humanitaarvaldkonda.Foto: Scanpix
Mida toob tulevik? Kas koalitsioon kasutab ära oma positsiooni, et näidata parempoolsete võimet viia riik uuesti eduteele? Kõik eeldused on selleks olemas, aga vaja on tugevat poliitilist tahet ja ühisvisiooni, mitte kaootiliste plaanikeste teokstegemist. Kindlasti tuleb parandada suhtlemist rahvaga eriti valulises Afganistani küsimuses. Praegune valitsus peab tõestama oma majanduse elavdamiskava edukust ning näitama, et senise rabeda tegutsemise võib kirjutada algusaja raskuste arvele.
AUTORISTKadri Vanem on Tunne Kelami nõunik Euroopa Parlamendis
