Eesti Kongress oli ainulaadne rahvuslik-demokraatlik alternatiiv kehtivale Nõukogude süsteemile. See sündis Eesti ajaloo suurima kodanikualgatuse – kodanike komiteede liikumise – tulemusena (veebruar 1989 – märts 1990). Liikumise käigus registreeris end Eesti Vabariigi kodanikena ligi 800 000 inimest. Eesti Kongress pakkus selge lahenduse poliitiliselt äärmiselt segasele ja rahvusriigi jaoks ohtlikule seisundile, kus niihästi reforme kui ka suuremat suveräänsust taotleti Nõukogude okupatsiooniga kehtestatud aluselt. Kodanike komiteede liikumine erines põhimõtteliselt Rahvarinde juhtkonna pakutud nn nullvariandist, mille kohaselt otsustusõigus Eesti tuleviku üle pidi kuuluma kõigile hetkel Eestis sissekirjutatud isikuile (seda varianti väljendas märtsis 1990 suhteliselt demokraatlikult valitud viimane Ülemnõukogu, mis oli kakskeelne ja kuhu kuulus neli Nõukogude armee „valitud” ohtvitseri). Kui edasised sündmused oleksid arenenud nullvariandi alusel, olnuks tänane Eesti tõenäoliselt Moldova seisundis, Venemaa juhitud nn Sõltumatute Riikide Ühenduse liige. Muidugi poleks meil olnud asja Euroopa Liitu, NATOst rääkimata. Ning mis kõige olulisem – selliselt aluselt lähtudes poleks meil olnud rahvusriiki.
Eesti Kongressil oli volitus, mida polnud ühelgi teisel okupeeritud Eesti võimuorganil. Eesti Kongress väljendas seega kuni põhiseadusliku rahvaesinduse (Riigikogu) kokkuastumiseni Eesti Vabariigi kodanikkonna kui kõrgeima riigivõimu kandja seaduslikku tahet.
Selle üksmeelselt vastu võetud deklaratsiooniga kuulutas Eesti Vabariigi kodanikkond kõik Nõukogude okupatsiooni vältel tehtud võimuorganite otsused riigikorra muutmisest ning ENSV väljakuulutamisest õigusvastasteks ning kehtetuiks. Kongress tõdes, et Eestis puudub jätkuvalt seaduslik riigivõim, selle taastamine ei saa toimuda olemasolevate (õiguslikult kehtetute) struktuuride kaudu, vaid peab tuginema Eesti Vabariigi kodanikkonna järjepidevusele ja seisnema kõrgeima riigivõimu üleandmises põhiseaduslikule rahvaesindusele.
Eesti Kongress määratles oma volitused üleminekuaja kodanike esinduskoguna, kes on volitatud ja õiguspädev toimima seadusliku riigivõimu taastamiseks Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel.
Võib öelda, et 11. märtsi 1990. aasta deklaratsioon kätkes endas juba 20. augusti 1991. aasta rahvusliku kokkuleppe ideed, mis realiseeriti Põhiseaduse Assamblee kaudu ning viis põhiseaduse ja selle alusel 1992. aastal valitud Riigikogu ellukutsumisele.
Avaldatud kogumikus „EESTI KONGRESS Siis ja praegu“, koostaja ja toimetaja Eve Pärnaste, Eesti Vabariigi Riigikantselei, Tallinn 2000
AUTORIST
Tunne Kelam oli Eesti Kodanike peakomitee esimees (11.03.1990)
