Eestis räägitakse üsna palju Venemaa propagandasõjast meie vastu. Kui spetsiifiliselt Eesti-vastased need rünnakud on? Või oleme lihtsalt üks paljudest Venemaa propagandatööstuse ohvritest?
Venemaa välispoliitikas pannakse üha suurem rõhk teabe komponendile. Eesti asub teabesõja staapides genereeritavate nii rahvusvaheliste kui ka rahvuslike teabeväljade toime piirkonnas.
Näiteks praegu asume üldnimetust „Venemaa ajas selja sirgu ja sai jälle maailma jõukeskuseks” kandva strateegilise teabeoperatsiooni toimepiirkonnas. Niisuguse tasemega operatsioone planeeritakse Venemaa rahvusvahelise maine kujundamise komisjonis, mida juhib Venemaa presidendi administratsiooni juht Sergei Narškin. Komisjon töötab kinniste uste taga.
Eesti asub veel vähemalt kahe taktikalise teabeoperatsiooni toimepiirkonnas: „Fašismi heroiseerimine Balti riikides” ja „Kaasmaalaste olukord Balti riikides”. Niisuguseid operatsioone planeeritakse juba välisministeeriumi tasandil.
Nüüd, mil Venemaa on võitnud teabeoperatsiooni „Nord Stream”, on ka teabesõdade infrastruktuur saanud võimsa arenguimpulsi. Kavas on kehtestada kõigi teabesõjas osalejate jäik koordineerimine ühest keskusest. „Teabevägede” personali kuulub nii diplomaate, eksperte, ajakirjanikke, kirjanikke kui ka häkkereid. Dmitri Medvedevi käsul moodustatakse kaitseministeeriumis teabealase võitluse spetsialistide ettevalmistamise keskus („teabe-eriväed”).
Luuakse fondide ja nende välismaiste esinduste süsteem, millest peab saama võimas võrkstruktuur ja Venemaa teabepoliitika realiseerimise instrument välismaal. 2007. aasta novembris moodustatud Venemaa mittetulundusfond Demokraatia ja Koostöö Instituut on juba avanud kaks välisesindust. Pariisis juhib fondi osakonda Natalja Narotðnitskaja, New Yorgis Andranik Migranjan, kes teatas otsesõnu: „Instituut tegeleb inimõiguste järgimise pideva jälgimisega Läänes, meie demokraatianägemuse „ekspordiga” Euroopasse ja USAsse, aga ka Venemaa maine parandamisega...” Samasugused fondid kavatsetakse moodustada Balti riikides. See poliitika viiakse ellu valitsusväliste organisatsioonide, parteistruktuuride ja Venemaa äriilma ühiste jõupingutustega.
Venemaa ametlik seisukoht on, et riik on jalule tõusnud ja taastab oma kohta suurriikide hulgas. Meie näeme seda „jalule tõusmist” imperialismi taassünnina. Kui võrreldavad on Tsaari-Vene, Nõukogude ja praeguse Venemaa imperialistlikud mudelid ning taotlused?
Vene intellektuaalide mõistuses ja masside teadvuses on XIX sajandist peale juurdunud naiivne ettekujutus, et erinevalt kõigist lääneriikidest ei ehitatud Vene riiki üles vägivallaga, vaid rahumeelse ekspansiooniga, mitte vallutuste, vaid koloniseerimisega.
Ettekujutus, et venelased on loomulikud „vanemad vennad” kõigile NSV Liidu rahvastele, nagu ka ettekujutus Venemaa „olemuslikust” suurriigirollist, on nii sügavalt tunginud nii eliidi kui ka massi teadvusse, et NSV Liidu lagunemist ei tajutud kui tegelikult sõltumatute riikide põhimõtteliselt uute suhete tekkimist. Valdavat kujutluspilti tulevastest suhetest postsovetlikus ruumis väljendab lause „ei pääse nad kuhugi”. SRÜd tajutakse kui NSV Liidu uut inkarnatsiooni, nagu siiani tajuti NSV Liitu kui Vene impeeriumi uut inkarnatsiooni.
Vene ühiskond polnud valmis ei demokraatiaks ega mittesuurriiklikuks olemasoluks ja välispoliitikaks. Nii pöördutigi tagasi „nõukogude-eelse” 20. sajandi alguse imperialistliku maailmapildi juurde, kus kõik riigid võitlesid „mõjusfääride” pärast ja igaüks püüdis teisi endale allutada. See, et riikide vahel on võimalikud ka teist tüüpi suhted peale domineerimise ja allutamise, oli ühiskondliku teadvuse jaoks lihtsalt käsitamatu. Oldi valmis tunnistama, et „Venemaa kaotas külma sõja”, aga kaotaja loomulik soov on „püsti tõusta”, mida mõisteti kui võitlust oma suurriigi staatuse ning mõjusfääri säilitamise ja taastamise nimel – „Venemaa oli, on ja jääb suurriigiks”. Selles seisabki Venemaa „impeeriumijärgse sündroomi” eripära.
Venemaa telekanali RTR TV uudisteankur Maria Sittel iga-aastase eriprogrammi „Vestlus Vladimir Putiniga” ajal. Foto: Scanpix
Euroopa Liidu ametliku retoorika kohaselt püütakse Venemaaga suhteid normaliseerida, et sõlmida uus partnerluse ja koostöö leping. Meie poolt vaadates näeme reaalselt Pariis-Berliin-Moskva telje kujunemist ning ülejäänud liikmesriikide painutamist selle telje huvide kohaselt. Kui ohtlikuks võime õigupoolest pidada niisugust arenguvarianti Euroopa väikeriikidele, Euroopa Liidule tervikuna ja geopoliitilisele tasakaalule maailmas üldiselt?
Pariis-Berliin-Moskva telg tekkis teatavasti enne, kui ameeriklased ründasid Iraaki. Ameerika analüütikud kirjutasid toona „Elly sõpradest” muinasjutus Smaragdlinna võlurist. Elly sõpradel Hirmutisel, Lõvi Argpüksil ja Raudsel Puuraiduril jäi igaühel eraldi võttes midagi puudu. Kuid koos suutsid nad üksteise puudusi korvata ja ülesande edukalt täita. Ameeriklaste arvates on tänased „Elly sõbrad” prantslased, sakslased ja venelased. Ükshaaval nad Ameerikat ei hirmuta, aga koos kujutavad endast tõsist ohtu.
Riigid saavad moodustada poliitilise telje siiski vaid juhul, kui nad seavad üles ühise selge eesmärgi viia ellu tõsiselt kooskõlastatud poliitikat. Regulaarset tippkohtumist, mis oleks institutsionaliseerinud Prantsusmaa-Saksamaa-Venemaa kolmiku, ei ole olemas. See telg kujutab endast pigem siiski ühte mõjugruppi 27 liikmesriigiga ELi sees.
Nüüd, pärast ELi Brüsseli tippkohtumist, mis avas tee Euroopa Liidu reformi kokkuleppele, anti tõsine löök Venemaa traditsioonilisele strateegiale luua poliitilisi liite konkreetsete Euroopa riikide ja rahvusvaheliste allianssidega. Ennekõike anti löök kontinentaalse bloki Pariis-Berliin-Moskva ideele, millel oli Euroopaski küllaltki palju pooldajaid, aga samuti viimastel aastatel väljakujunenud Venemaa erisuhetele Silvio Berlusconi Itaaliaga.
ELi välisteenistuse (EEAS) moodustamine võimaldab Euroopa Liidul tugevdada välismaal oma positsioone, mis praegu on killustatud 27 liikmesriigi diplomaatiliste jõupingutuste vahel. Lisaks otsustatakse kõik välisteenistuse pädevuses olevad küsimused kvalifitseeritud häälteenamusega, mistõttu euroskeptiliste riikide (näiteks Tšehhi) vastuseis ei lase blokeerida Euroopa diplomaatilise korpuse tegevust.
Seda tunnetati kohe ka Moskvas. Hiljuti ilmunud raamatus „Venemaa versus Euroopa: kas vastasseis või liit?” rõhutab Välis- ja Kaitsepoliitika Nõukogu juht Sergei Karaganov: „Volituste tsentraliseerimine Euroopa Liidus ahendab võimalusi hoida Venemaale traditsiooniliselt mugavaid kahepoolseid suhteid: paljusid küsimusi lahendatakse nüüd ainult üleeuroopalisel tasandil. See muudab oluliselt kaalukamaks niisugused „„rasked partnerid” nagu Poola ja Balti riigid.”
Paljud Eesti poliitikud, veel enam aga ärimehed, süüdistavad just Eestit (Andrus Ansipit, välisministeeriumi) halbades suhetes Venemaaga. Kas võiksime asetada Eesti-Vene suhted siinkohal laiemasse konteksti?
Tänavu oktoobris ilmus Peterburis Harvardi teaduri D. L. Brandenbergi raamat „Natsionaalbolševism. Stalinlik massikultuur ja vene rahvusliku eneseteadvuse kujundamine (1931-1956)”.
Raamatu retsensent Kirill Martõnov kirjutas: „Uurimuse peamine järeldus on, et kogu praegune „Venemaa massimütoloogia”, kogu rahvuslik eneseteadvus, kuhu kuuluvad Aleksandr Nevski, Aleksandr Suvorovi ja Peeter Suure kultus, keskne Suures Isamaasõjas saavutatud võidu kultus, veel enam, kõik ettekujutused katkematult eksisteerivast tsentraliseeritud riigist – „kõik need konstandid” on konstrueeritud ja masside teadvusse juurutatud 1930. aastate esimesel poolel alanud stalinliku kultuuriekspansiooni käigus. [...]
Objektiivselt võttes oleme kultuurilt stalinistid. See ei tähenda, et me peaksime õigustama või tegelikult õigustaksime tolle aja kuritegusid. See ei tähenda ka, et me peaksime jagama Stalini poliitilist programmi. See tähendab vaid selle sõna kitsast, tehnilist mõtet. Meie rahvuslik eneseteadvus on stalinliku propaganda saadus. Ei tasu otsida selles arvamuses hinnanguid, see ei ole hea ega halb. Teist rahvuslikku eneseteadvust meil ei ole. [...] Siit omakorda võib teha järgmise triviaalse järelduse. Mis tahes otserünnak stalinismile on otsene löök praeguse Vene riigi pihta, üleüldse Vene riigi pihta abstraktses tähenduses; löök rahvusliku eneseteadvuse ja venelaste kui ühtse rahva eksisteerimise pihta.”
See järeldus võib meeldida või mitte. Nii see lihtsalt on.
Minu arvates peaksid need Eesti poliitikud, kes tahaksid näha Eesti-Vene suhteid laiemas kontekstis, ütlema lahti oma lähiajaloo juba toimunud destaliniseerimisest. Rahvusvahelises poliitikas tuleks loobuda stalinismi kritiseerimisest, tuleks loobuda toetamast neid 25–30 protsenti (45 miljonit inimest) venelastest, kes tahavad oma riigi pöörata destaliniseerimise kursile. Tuleks lihtsalt kõigile öelda, et me mõtlesime ümber, sest meil on vaja naftat, gaasi ja müügiturge.
Kaunishingedele, kes ei taha ideed reeta, kuid ei taha ka tulust loobuda, peab soovitama Gorbatšovi aja kuiva seaduse psühhotehnika võtet. Toona ütlesid venelased pitsi tõstes: „Jah, joon viina, aga küll on vastik”.
Nõukogudeaegse sõjamonumendi õhkimine Kuthaisis (Gruusia) 19. detsembril 2009. Venemaa peaminister Vladimir Putin on lubanud rajada Venemaale hävitatud monumendi koopia. Foto: Scanpix
Putin ja tema toetajad püüavad jätta Venemaast muljet kui riigist, kus kõik on kõige paremas korras. Kui jätkusuutlik on kogu see fatamorgaana aga tegelikult, Putini režiim kaasa arvatud?
Kui kellelgi ongi niisugune roosiline ettekujutus tänapäeva Venemaast, siis küllap strateegilise teabeoperatsiooni „Venemaa on selja sirgu ajanud” toimel. Kõigist väljakutsetest, millega Venemaa praegu kokku põrkab, tõstaksin ma esile tehnoloogilist.
Minu arvates – ja ma toetun Venemaa juhtivate ekspertide andmetele – on Venemaa praegu kokku põrganud sellega, et ta ei suuda oma tööstust iseseisvalt moderniseerida. See asjaolu hakkab väga tõsiselt mõjutama Venemaa välispoliitikat.
Venemaa ballistiliste rakettide peakonstruktori Juri Solomonovi andmetel on kaitsetööstuse olukord katastroofiline:
· üle 80% tootmisvõimsustest on kulunud,
· uute, kuni viis aastat ekspluateeritud seadmete osatähtsus on 5%,
· toodetakse 1993. aasta eelse tehnoloogia tasemel,
· kaitsetööstuse tehaste töötajate keskmine vanus on 54 aastat,
· kaitseotstarbeliste teadusliku uurimise instituutide töötajate keskmine vanus on 57 aastat,
· tööviljakus on 5–10 korda madalam kui arenenud riikides,
· Venemaa osatähtsus maailma teadusmahuka toodangu turul on 0,3–0,5%.
2008. aasta lõpul esitati Venemaa valitsusele ettekanne „Vene Föderatsiooni teaduslik-tehnoloogilise arengu prognoos aastani 2025”, mille valmistasid ette Venemaa juhtivad teadlased ja konstruktorid.
Ettekande peamine järeldus: „Venemaa on paratamatult sunnitud ulatuslikult üle võtma, kohandama ja arendama välismaiseid tehnoloogiaid.”
Kas meenub, kuidas Putin reageeris Obama teatele uuest algusest? Ta ütles: „Parem andke meile tehnoloogiaid, mille saamise peatas 1974. aastal Jackson-Vaniki parandus.”
Olukorda süvendab teadlaskaadri väljavool Venemaalt. Venemaa teadustöötajate ametiühingu esimehe Viktor Kalinuškini andmetel on viimase kümne aasta jooksul välismaal tööd leidnud 500–800 000 Venemaa teadlast (Lääne andmetel 200 000 teadlast).
Tundub, et Putini režiimi püsikindlus sõltub paljuski lääneriikide seisukohast: kas anda Venemaale kaasaegseid tehnoloogiaid või jätta andmata.
Raadiojaama „Venemaa Hääl” stuudio. Foto: Scanpix
Ja lõpetuseks. Kas Gruusia-Vene sõda oli eelmäng Venemaa sõjaliste agressioonide jadale postsovetlikus ruumis või oli see lihtsalt üks endiste KGB-laste erioperatsioon oma väljapressimispoliitika edukamaks teostamiseks laiemas rahvusvahelises plaanis?
Venemaa Dessantväelaste Liidu Kesknõukogu esimees Pavel Popovskihh väitis oma intervjuus 2009. aasta 19. mail: „On sõjaeelne olukord. NATO grupeeringut Venemaa piiridel – Balti riikides, Poolas, Tšehhis – on tugevdatud paarkümmend aastat. Nad valmistuvad aktiivselt sõjaks Venemaaga.”
2009. aasta mais said alguse väga tähtsad sündmused Venemaa sõjalistes ettevalmistustes. Selleks ajaks tehti Venemaa-Gruusia viiepäevasest sõjast lõplikud järeldused, kindral Šamanovi dessantoperatsioon aga tunnistati konflikti võtmesündmuseks ja seda hinnati väga efektiivseks.
Niisiis määrati 2009. aasta maikuus kindralleitnant Vladimir Šamanov õhudessantvägede ülemjuhatajaks. Veidi hiljem määrati 76. Pihkva õhudessantdiviisi komandör kindralmajor Aleksandr Kolpatšenko Venemaa merelaevastiku rannavägede ülemjuhatajaks. See tähendab, et merejalaväge hakkas juhatama üks kõige kogenumaid dessantvägede komandöre.
Seejärel muudeti Šamanovi visal nõudmisel ära õhudessantvägede vähendamise kavad. Vastupidi, nende vägede hulk kasvab. Moskva sõjaväeringkonnas formeeriti dessantründe brigaad, 76. Pihkva õhudessantvägede diviisis aga langevarjurite dessantpolk.
Nüüd nõudis kindral Šamanov kaitsetööstuselt dessantvägede kahurväe ja soomustehnika üleviimist roomikutelt ratastele, sest, nagu teatas ülemjuhataja, „nüüd hakkab peamine sõjategevus toimuma lokaalsetes konfliktides, paikades, kus infrastruktuuril on hästi arenenud teedevõrk”.
Suve keskelt kuni sügise lõpuni toimusid Venemaal vahetpidamata laiahaardelised sõjaväeõppused (Laadoga 2009, Lääs 2009), kus muu hulgas harjutati eristsenaariumide järgi õhudessantvägede ja merejalaväe koostööd.
Ja lõpuks kinnitas Dmitri Medvedev 2009. aasta 9. novembril föderaalse kaitseseaduse parandused, mis puudutavad relvajõudude operatiivset kasutamist väljaspool riigi piire. Erinevalt varasemast võib Venemaa president nüüd ise, ilma Riigiduuma Ülemkoja loata, otsustada relvajõudude operatiivse kasutamise üle välismaal.
Siit nähtub, et dessantväed said sellel aastal tõelised lahingukomandörid, kasvas vägede arvukus, täiustati tehnikat uute sõjatandrite tingimusi arvestades, tehti läbi õppused ja kanti ette valmisolekust.
Uudishimulik lugeja võib kätte võtta maakaardi ja vaadata, kus postsovetlikus ruumis on kõige mugavam Venemaa territooriumilt ühes lahinguoperatsioonis kasutada õhudessantvägesid ja merejalaväge.
Läti Vene Kogukondade Ühinenud Kongressi initsiatiivil tehti 2007. aasta keskel pikaajaline prognoos Läti vene kogukondade käitumise kohta. Äärmiselt pessimistliku stsenaariumi järgi hakkavad sündmused arenema nii: „Sotsiaalse perspektiivi puudumine ja etniline võrdõigusetus kutsub esile vene noorsoo aktiivse rahulolematuse. Noorsugu koguneb gruppidesse ja hakkab väljendama oma rahulolematust ekstreemsete aktsioonide vormis. [...]
Majanduskriisi ja reaalsete sissetulekute languse tingimustes ühineb noorsoo protestidega osa täiskasvanud vene elanikkonnast. [...]
Juhul kui rahvustevahelised kokkupõrked võtavad massilise iseloomu ja nõuavad „rahutagamise” operatsiooni läbiviimist, tõmmatakse kaasa ka Venemaa. Arvatavasti nõuab Venemaa oma sõjaväe lülitamist rahutagamisjõudude koosseisu ja püüab kehtestada kontrolli enamjaolt venelastega asustatud Läti regioonide üle, mis de factovõib viia riigi jagamiseni. Vaevalt suudab ühinenud Euroopa avaldada otsustavat mõju olukorrale, kui see areneb antud stsenaariumi järgi.”
Vladimir Juškin on Balti Vene-uuringute Instituudi direktor
