Rändasin 2009. aasta esimesel poolel viis kuud veoautoga Kairost Kaplinna ja seejärel kaks nädalat Madagaskaril. Teele jäi mitmeid põnevaid paiku, neist huvitavaim kindlasti Zimbabwe.
 
Esimesed kontaktid Zimbabwe põgenikega toimusid juba Sudaanis Meroe lähedal. Kohtusime Zimbabwe valge kooliõpetaja, tema kahe lapse ja abikaasa ning peresõbraga, kes küll väga soovisid Zimbabwes elada, aga ei pidanud seda praegu mõttekaks. Kooliõpetaja sõnul oli kool ootamatult ajutiselt suletud ja seega arvas ta, et on parim aeg riigist lahkumiseks, et pisut Aafrikas ringi reisida ja mitte igapäevamuredele mõelda. Zimbabwest päriselt lahkuda perekond aga ei soovivat, sest Zimbabwe olevat üks kõige sõbralikema elanikega ja parema kliimaga paik maailmas.
 
Victoria joale Sambia ja Zimbabwe piiril saabusime oma veoautoga aprilli lõpus. Zimbabwe kohta liikus mitmesugust infot, aga kõlama jäi see, et Zimbabwe on ohtlik, sest riik on pankrotis, inimesed üritavad hinge sees hoida kerjates või müües jõuliselt igasugust mittevajalikku kraami. Ka turvalisuse olukord on kaheldav. Tegelikkuses olid zimbabwelased aga rõõmsameelsed ja lahked. Kahtlemata on nende hulgas ka tüütuid, kuid huumorimeele abil saab nendegagi suhelda, sest zimbabwelased on enamasti positiivsed.
 
Suursuguse Victoria joa lähedal asuv linn Vic Falls olevat aastaid tagasi olnud turistide meelispaigaks, nüüd aga tõmbab turiste rohkem Sambia linn Livingstone. Vic Falls ehitati spetsiaalselt turistide teenindamiseks ja seega peaks linnas olema suurepärane turismiinfrastruktuur. Paraku see enam hästi ei toimi, sest Zimbabwe raha kiire devalveerumise tõttu ei õnnestu poodidel enam kaupa müüa ja ei ole töötajatele motiveerivat töötasu maksta. Sellele vaatamata pakutakse mitmesugust Victoria joaga seotud meelelahutust – helikopterilende, benji-hüppe võimalust, raftingu’t Zambezi jõel, päikeseloojangukruiise jne.  
 
Zimbabwe väärtusetu raha oli peaminister Morgan Zvangirai algatusel paar kuud enne meie Zimbabwesse saabumist kehtetuks kuulutanud ja ametlikuks maksevahendiks oli nüüd Ameerika dollar. Dollareid oli Zimbabwe elanikele aga väga vaja, nii et teenuseid turistidele pakuti ja poed hakkasid tasapisi kaubaga täituma, ehkki paljud ärid olid endiselt suletud. Kauba müümine oli kohati väga pealetükkiv. Samas oldi nõus näiteks riideid puuloomade vastu vahetama, nii et kaup ei käinud vaid raha saamiseks.
 
Victoria joa ümbruses oli hulgaliselt ööklubisid, restorane ja kohvikuid ning elu tundus päris vahva. Kohalike sõnul pole see aga tõeline Zimbabwe. Et päris Zimbabwet näha, tuleb sõita sisemaale.
 
Meie esimene sihtpunkt oli Hwange rahvuspark. Hwange rahvusparki loetakse Aafrika kolme suurema rahvuspargi hulka ja selle territoorium on võrreldav Harjumaaga. Rahvuspargi peamiseks vaatamisväärsuseks on tema asukad – Aafika loomad. Paraku on aga viimaste aastate majanduslangus ka loomade populatsioonile oma jälje jätnud. Loomi on hakatud nimelt suurel hulgal salaküttima. Hwange rahvuspargis oli siiski hulgaliselt kaelkirjakuid, elevante, kitselisi ja loomulikult linde. Seevastu teisi turiste näha ei olnud.
 
Pärast Hwange rahvuspargi külastamist põikasime mõneks päevaks Botswanasse ja Namiibiasse, ning seejärel Botswana kaudu tagasi Zimbabwesse. Ületasime Zimbabwe piiri lõuna pool, Bulawayo lähedal.
 
Piiriületus ei läinud nii kergelt kui varasem piiriületus Sambiast. Kuna Eestil ei ole Zimbabwega diplomaatilisi sidemeid, siis peab Eesti kodanikul olema viisa. Kui esmakordsel piiriületusel leiti väljapääs „nähtud” viisa väljastamisega, mis maksis meile mitu korda rohkem kui näiteks Taani ränduritele ning kehtis vaid ühekordseks riiki sisenemiseks, siis sel korral „nähtud” viisat kohe väljastada ei soovitud. Piiripunkti ülemal oli ilmselgelt tingimissoov, sest hakati rääkima sellest, kuidas viisa saamiseks tuleb pealinna Hararega konsulteerida ja kui kaua see kõik aega võtab. Meie reisijuht otsustas olukorra korruptiivselt lahendada ja lõpuks väljastati kallihinnaline „nähtud” viisa suurema lisatasu eest.
 
Meie järgmiseks sihtpunktiks oli Motobo ninasarvikute rahvuspark. Rahvuspargi giidi sõnul on suur probleem ninasarvikute salaküttimine. Zimbabwe seaduste kohaselt on pargivahil salaküti teolt tabamisel õigus ta kohapeal maha lasta. Enamikule külastajatest tundub selline säte utoopiline, kuid reaalselt hukatakse sellisel viisil Zimbabwe rahvusparkides kuni 30 salakütti kuus. Probleem on tõsine, seda eriti põhjusel, et ninasarviku sarv maksab mustal turul tuhandeid dollareid – see tähendab aga kohalikule elanikule justkui suurt lotovõitu. Paljud Zimbabwe vaesed on valmis suure raha teenimise nimel eluga riskima.
 
Muljet avaldav oli käik põliselanike külla. Igal hõimuliikme perekonnal oli oma mudahütt. Eakas hõimupealik oli rahvariietes. Küla keskel oli ühine köök, kus hõimu liikmed koos süüa tegid ja teistega sotsiaalset elu elasid.
 
Vasakul artikli autor.  Foto: Erakogu
 

Meie reisi järgmiseks peatuskohaks sai Masvingo. Pühapäevane linn oli suhteliselt vaikne. Mudasel keskväljakul oli hulk nokastanud ja pealetükkivaid noori, kes valgete rändurite saabudes kohe tutvust sobitada soovisid. Suhtlesime nendega vaid põgusalt, tegime mõned ühisfotod ja suundusime linnaga tutvuma. Masvingos leidsime Zimbabwe keeruka majandusliku olukorra kohta järjekordse tõendi. Linna keskse poe aknal oli silt, et poeröövid on viimasel ajal üsna tavalised ja olge ettevaatlikud: kui keegi tuleb teilt abi paluma ja kui te rahalist abi pakute, võite kõigest ilma jääda. Masvingos nägime praegust tõelist Zimbabwet, mis on pankrotis, kus on suured sotsiaalsed probleemid ja mille elanikud ei tea, kuidas keerukast olukorrast välja tulla.
 
Zimbabwe üks kõige olulisem vaatamisväärsus on Suur Zimbabwe. See on paik, kust Zimbabwe riik aastasadu tagasi alguse sai. Zimbabwe tähendab kohalikus keeles kivihunnikut. Suur Zimbabwe tähendab aga suurt kivihunnikut ja seda ta oli! Suur Zimbabwe oli iidne kindlusrajatis, milles elas aastasadu tagasi Zimbabwe valitseja. Selle rajatise mitmed elemendid elavad edasi Zimbabwe sümboolikas. Näiteks oli kindlusrajatise viljatorn kujutatud Zimbabwe nüüdseks kehtetul rahal. Suure Zimbabwe varemetest leitud kuulsad steatiidist linnud on nähtaval kohalikus muuseumis, linnu kujutis ilutseb ka Zimbabwe lipul ja paljude Zimbabwe ettevõtete logodel.
 
Suure Zimbabwe varemed. Foto: Erakogu
 

Õhtul, pärast Suure Zimbabwe varemete külastamist sattusin läheduses asuvas baaris suhtlema Belgia päritolu mehega, kelle nimeks oli Luc, ning tema naisega. Luc oli neli ja pool aastat tagasi Zimbabwesse turismireisile tulnud, kohtunud imeilusa kohaliku naisega ja otsustanud Zimbabwesse jääda. Luc elab nüüd koos naisega Zimbabwe pealinnas Harares ja juhib kohalikku jalgpalliklubi. Rääkisime pikalt Zimbabwe elust, aga kõige huvitavam teema oli Luci vanglakogemus
 
Luc oli Zimbabwe eeluurimisvanglas istunud juba kahel korral. Esimesel korral olevat ta Harare vanglasse viidud, sest ta ei olnud nõus jalgpalliklubile eraldatud miljonitest Zimbabwe poliitikutele korruptiivset eraldist tegema. Süüdistust nagu otseselt polnudki, mees võeti ühel reede pärastlõunal Harare linnatänaval kinni ja viidi Harare vanglasse. Kinnivõtmise põhjust teadmata ootas ta esmaspäeval toimuma pidavat kohtuprotsessi, mis ta tõendite puudumisel vabastas. Teisel korral, aasta hiljem, viisid Zimbabwe politseijõud ta jälle Harare vanglasse. Kuna ta seekord enam sellist vanglakogemust nautida ei soovinud, otsustas ta maksta vangivalvuritele 1500 Ameerika dollarit ja vabanes juba samal päeval.
 
Harare vangla külastamiseks on seatud piirangud. Toidu, riiete ja muu vanglasse viimisel tuleb vangivalvuritele raha maksta. Enamik eeluurimisvanglas olnud rahvast väljastpoolt pakke ei saanud, neil ei olnud sooje riideid ega midagi süüa. Luc ja mitmed teised vangid, kellele süüa ja riideid toodi, jagasid neid teiste vangidega.
 
Zimbabwe on tänaseks suures osas vabanenud valgenahalisest elanikkonnast. Öeldakse, et Zimbabwes on nüüd rohkem elevante kui valgeid. Valged on olnud aga väga olulised Zimbabwe majandusele, sest nii Zimbabwes kui ka paljudes teistes Sahara-taguse Aafrika riikides on just kohalikud valged juhtinud ärisid ja organisatsioone ning eksportinud tooteid ja teenuseid. Ka baar, kus me Luciga kohtusime, kuulus valgele omanikule, kuid töötajateks olid mustanahalised zimbabwelased. Sellised majandussuhted on lõunapoolses Aafrikas tavalised. Arutlesime omavahel valgete edu üle Aafrikas ja jõudsime kahele järeldusele. Esiteks, valgetel aafriklastel on enamasti tunduvalt parem haridus kui mustadel, ja teiseks suudavad valged aafriklased pakkuda tooteid ja teenuseid usaldusväärselt. Paraku ei ole Robert Mugabe osanud sellest aru saada.
 
Zimbabwe on endiselt väga kaunis. Ehkki riik on pankrotis, on Ameerika dollari riigivaluutaks kehtestamisega majanduslanguse põhjast välja saadud. Zimbabwe teed, kommunikatsioonid, majad ja turismirajatised on endiselt heal tasemel. Paraku halveneb kõik aegamööda, sest raha toovaid turiste ja välisinvestoreid riigis peaaegu ei ole. Hoolimata kõigest on Zimbabwe elanikud ikka rõõmsameelsed, vaatavad positiivselt tulevikku ja loodavad kõige paremat.
 
01.12.2009
 

AUTORIST