Filipiinid koosnevad 7107 saarest, millest 1000 ringis on asustatud. Suurim ja rahvarohkeim on saarestiku põhjaosas asuv Luzon, kus asub pealinn Manila (18 miljonit elanikku). Liikusin koos väikese kuueliikmelise matkagrupiga veebruaris ja märtsis ringi peamiselt piklikul Palawani saarel ja Põhja-Luzonis – Cordillerase mäestikus ja läänerannikul.
Lennukiga jõudsime kõigepealt Hongkongi kaudu Manilasse, kus korraldasime Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise pisikeses Mango Inn’i võõrastemajas. Kohaliku Cebu Airlinesiga lendasime ülejärgmisel päeval Palawani saarele. Saare peamised vaatamisväärsused on kuulus maa-alune jõgi ja mangroovimets El Nido arhipelaag ja korallimeri. Mõni päev hiljem viis kümnetunnine paadisõit meid sukeldujate paradiisi Corona saarele. Jaapani sukeldujatel meeldib seal vaatamas käia Teises maailmasõjas ameeriklaste poolt saarte vahele põhja lastud Nipponimaa sõjalaevastiku jäänuseid.
Tagasi läbi Manila minnes jõuame euroopalikku ülikoolilinna Baguiosse, mis oli täis kevadlaadalisi ja karnevaliõhkkonda. Linnas on etnograafilised pargid ja väga hea väljapanekuga ülikoolimuuseum, mis annab meile esimese korraliku ülevaate mägirahvaste ajaloost ja kultuurist. Lõbusast linnast suundusime mägedesse. Kabayanist – väike asula tuntud nimekõlaga mägismaal Cordillerades – algab igoroti hõimude asuala. Sealsetel mägedel käiakse ronimas ja vaatamas kummalisi pealuukuhje koobastes, mida täiesti rahumeelsed külaelanikud tutvustavad kui nende esivanemate jäänuseid. Meile lubati näidata ka kuulsaid kirstukoopaid ligi 2500 meetri kõrgusel mäeküljes, kuid et oli metsatulekahju, saime seekord näha vaid palju madalamal kalju sisse raiutud koobastesse topitud puukirste. Mets põles Cordillerades peaaegu igal pool, kuhu me reisi ajal sattusime. Kohalikud suhtusid põlevasse metsa ülimalt rahulikult, kehitasid vaid õlgu, kui küsisime, kas keegi ei kavatsegi põlenguid kustutada või vähemalt piirata. Mõni vastas, et El Ninjo – vaikse ookeani lõunaosa perioodiliselt korduv ilmastikunähtus – on süüdi, et mets liiga ära kuivas, teised jälle leidsid, et metsapõlemisetuhk väetab hästi kitsede karjamaid! Hämmastav hoolimatus, sest peale metsailu kaob koos puudega ka mäekülgede kindlus vihmavoogude vastu ning järgneda võivad suured mäelihked ja mudalaviinid, mis võivad matta kohalike inimeste eluasemed ja terved linnad.
Teel Kabayanist Bontoci, Mägiprovintsi pealinna, nägime rohkesti terrasspõlde. Meile harjumuspäraseid põlluvilju saab troopikas kasvatada alles alates 1500 meetri kõrguselt. Jaapanisse ekspordiks kasvatatav toodang viiakse veoautodega mööda käänulist, kuid heakvaliteedilist maanteed alla madalikule. Kuid põllutöö ise tehakse ära vaid käsitsi – kõpla ja vesipühvlite abil, sest raskemat tehnikat ei saa habrastele terrassidele vedada ning tundub, et see oleks kohalikele ka liiga kallis.
Foto: Erakogu
Bontoc, umbes meie maakonnakeskuse mõõtu linn, asub keset Cordilleraseid. See kant on kindlasti väga huvipakkuv etnograafidele. Luzoni keskmäestiku ala on väga kirju mitte ainult kultuuriliselt ja keeleliselt, vaid ka rassiliselt. Sealt võib leida Kagu-Aasia põlisrassi – negriitode esindajaid, tavapäraseid kollase rassi esindajaid ning nende mitmesuguseid segusid. Oma jälje sealsete inimeste välimusse on jätnud ka europiidid, hindud jt rassid. Mägihõimud ise, kelle arvukust loetakse miljoni inimese kanti, jagunevad väga paljudesse hõimudesse, on rassiliselt väga erinevad – heledanahalistest tumedateni, pilusilmsetest hiinapärastest krässusjuukseliste ja lameninalisteni. Suurimasse hõimkonda, igorottide hulka kuuluvad ka tuntuimad peakütid ifugaod – kuid selle traditsioonilise tegevusalaga seostatakse kogu piirkonna vanu kultuure.
Ameerika ajastu alguses muudeti see igorottide küla kubermangukeskuseks. Esimese kuberneri järglased on kinkinud Bontoci muuseumile, mida peab kohalik katoliiklik nunnaklooster, rikkaliku fotokogu 1909. aasta piltidest. See oli aeg, kui kohalikud elanikud käisid veel niudevöödega ning peaküttimine naaberhõimudest oli levinud komme. Täna näeme muuseumides rikkalikku valikut pea maha lõikamise nuge ja muid pea menetlemiseks vajalikke instrumente. Korralikult töödeldud vaenlase pea pandi lõpuks ridva otsa, kus see kuivas ning oli imetlemiseks kõigile nähtav. Kohalikud muuseumigiidid seletasid hea meelega kõiki selle muistse tava üksikasju. Põliselanikud ei varja ka tänapäeval oma surnuid – Sagada linnakese servas saab käia vaatamas kaljudele riputatud surnukirste. Värskemad ajavad veel vedelikku välja, vanemad on aga seal aga rippunud sajandeid!
Mägilased on rõõmsameelsed ja vastutulelikud. Sama võib öelda aga ka kõigi teste filipiinlaste kohta, keda iseloomustavad kõrge eneseväärikus ja tähelepanelikkus võõraste suhtes. Nad ei ole mitte mingil juhul pealetükkivad ega tõrjuvad. Kuigi ametlik riigikeel on inglise keel, ei oska enamik maainimestest ja mägilastest seda kuigi hästi, mistõttu tuleb oma soovide selgitamisel ja nende vastuste lahtimõtestamisel olla kannatlik. Kuid kõik kommunikatsiooniprobleemid lahenevad lõpuks alati naeratuste ja naeru saatel.
Tähelepanuväärne on Filipiinide, vähemalt Luzoni saare bussitransport. Sõidugraafik on väga tihe, võimalik on sõita suurte luksusbussidega, kus reas on vaid kolm laia allalastavat istet, ning igas mõõdus väiksemate bussidega. Kõik need on enam-vähem töökorras ja sõidukindlad. Sõidugraafikust peetakse kinni, piletiraha antakse tagasi, õiget mahamineku kohta tuletavad meelde nii bussijuht kui ka konduktor. Viganist sõitsime lõunapoole Alaminosesse Lingayeni lahe ääres kolme bussiga nii, et järgmist bussi ei tulnud kordagi oodata üle poole tunni.
Alaminosest sõitsime 5 km kaugusele Lucapi külla, kuulsa saja saare juurde. Peale mõnepäevast ristlemist saarekeste vahel, kui olime imetlenud kaunimaid saartevaateid ning vaadanud üle vähegi elus olevad korallid, oligi aeg Manila bussile istuda. Pealinnaga tutvusime põgusalt vaid reisi esimestel päevadel, käies ära sealses ajaloolises hispaanlaste kindluses ning sõites linnas omapäraste bussikeste – jeeperitega. Need pika kapotiga bussid mahutavad 10–30 inimest (sõltub, kas reisijad on kohalikud või suure kondiga eurooplased). Neisse sisenetakse tagauksest ning reisijad istuvad näod vastamisi. Hoole ja armastusega on omanikud oma sõiduriistu tuuninud – need on tavaliselt kaetud tsingitud või läikivplekiga, täis maalitud draakonipilte, lihtsalt ilusaid mustreid või pühapilte. Dekoratiivsete elementidena kasutatakse sageli ka muid kristlikke sümboleid või kohaseid sõnu piiblist. Tingimata on igal bussil ka nimi või deviis. Veelgi kirjumad on 3-rattad (3-cicles), külgkorviga mootorrattad! Neid on kõigis linnades silmapaistvalt palju ja need täidavad peamiselt taksode, aga vajadusel ka veoautode või kullerite funktsiooni. Igas linnas paistab olevat oma tuunimiskoolkond: mõnes on domineerivaks elemendiks läikivplekk, teises igasugused ripp- ja nipsasjad, mitmes linnas on 3-rattad kõik ühte värvi – kas rohelised, punased või kollased, kuid ülejäänud kujundus on ikka jäetud tsiklijuhi või omaniku fantaasia hooleks. Kõige uhkemad nähtud 3-rattad sõidavad ringi Coronas, väikesel sukeldujate paradiisiks kutsutud saarel, kus iga tsikli omanik on hoolitsenud, et tema sõiduriist näeks vähemalt eestpoolt välja kui mõni tuntud automark: ette on paigutatud kaks tuld, keskele iluvõre ja firmalogo – Mercedes, BMW või Toyota! Sellisel 3-rattal on tavaliselt kolm salongi: juhi taga, kuhu võib mahtuda kuni kolm reisijat, külgkorvi küljelt sisenemisel vähemalt 4 reisijat ning külgkorvi taha on tehtud eraldi sisenemisega istekohad kuni neljale inimesele. Kümme inimest, osa neist lapsed, võib ühe 3-rattaga vabalt oma sõidu ära teha.
Foto: Erakogu
Filipiinidel on kord majas. Hästi ei funktsioneeri ainult ühistransport. Mõõtmine ja arvepidamine on seal üleüldine ning annab usku, et see maa jõuab oma arengus kaugele. Kuigi elektrijuhtmete puntrad olid ka seal ahastama panevalt sassis, olid taadeldud voolumõõtjad kõikjal üleval. Samuti veemõõtjad. Vesi on nendel saartel periooditi väga suur probleem. Meie sealoleku ajal avaldasid lehed juba pilte kõrbenud maadest ja võimekamatest nõidadest, kes taevast vett alla nõidusid.
Kui demokraatia arengutaset väljendaks välireklaami rohkus, siis oleks demokraatiat Filipiinidel vähemalt samapalju kui saari. 10. mail toimuvatele presidendivalimistele olid valimisstaabid juba veebruaris pööranud suurt tähelepanu. Ligi paarikümne kandidaadi hulgast peetakse viite-kuute tõsiseltvõetavamaks ning nende pilte võisime näha kõikjal, kus vähegi inimesi liikus. Üsna tavaliseks kandidaadi näopildi ülesriputamise kohaks on maantee-äärsete puude oksad, pesulõksudega on neid riputatud nööridele ja elektrijuhtmetele. Nägusid on täis linnaparkide puutüved, vabad aiaplangud ning isegi mägionnide seinad. Üleelusuuruses monstrumeid aga ei ole, kuigi suurtes linnades on kuni 20-meetrised reklaamtahvlid tavalised. Praeguste valimiste põhivõitlus käib kahe juhtkandidaadi – liberaalide Noynoy Aquino ja rahvuslaste kandidaadi Manny Villari vahel. Suuremates päevalehtedes väideldakse tõsiselt nii kandidaatide platvormide, aga ka arvamusuuringute tulemuste üle. Kuna veebruarikuine üleriigiline küsitlus andis Aquinole 36% toetuse, s.o 2 punkti rohkem kui 34% saavutanud Villar, siis analüüsiti mitmes lehenumbris, kas sellise väikese vahe tõttu on põhjust esimest ikka liidriks nimetada või tuleks seda vahet käsitleda statistilise veana.
Ameeriklaste poolt 1946. aastal vabaks antud Filipiini Vabariik on naabritelt pidevalt tuge saanud. Ka siis, kui 1965. aastal presidendiks valitud Ferdinand Edralin Marcos tüüris maad diktatuuri poole ning võim korrumpeerus täielikult, toetasid jänkid selle karismaatilise isevalitseja kukutamist ning 1986. aastal Corazon Aquino, kes oli mõrvatud opositsiooniliidri lesk, määramist uueks presidendiks. Mitmed riigipöördekatsed ja rahutused on saarestikuriiki räsinud ka hiljem, probleeme on tekitanud ka islamiäärmuslased. 2004. aasta presidendivalimised võitnud Gloria Macapagal-Arroyo on suutnud hoida riigi stabiilsena ja majanduse tõusuteel. Eelolevatel valimistel võib parempoolse presidendi aga asendada mõni populistlik kandidaat nagu Manny Villar. See võib riigi taas rahutumatesse aegadesse tõugata. Üldine valimiseelne õhustik, nii suurte ajalehtede materjalid kui ka tänavaid ilmestavad plakatid ja loosungid, viitavad aga liberaalse demokraatia võidukäigule. Loodame, et see nii ka jääb!
