Läti poliitika mõistmiseks tuleb tunda veidi Läti ajalugu, nii Nõukogude okupatsiooni kui ka aega pärast iseseisvumist. Riigi praegust poliitilist süsteemi selgitab see, et Teise maailmasõja jooksul kaotas Läti ligikaudu kolmandiku oma elanikkonnast, mis Nõukogude okupatsiooni ajal asendati kõigist endise Nõukogude Liidu osadest pärit vene keelt kõnelevate sisserändajatega. Sisserändajate arust ei saabunud nad mitte välisriiki, vaid vene keelt kõneleva hiiglasliku impeeriumi teise ossa. Kui enne sõda oli vene elanikkonna osatähtsus umbes 8%, siis praegu on umbes 38% Läti elanike emakeeleks vene keel. Ligikaudu 20% Läti 2,2 miljonist elanikust ei räägi siiani riigi ametlikku keelt, läti keelt. Kuigi riigis kehtivad väga liberaalsed naturalisatsiooniseadused, ei ole 16% (rohkem kui 344 000) riigi alalistest elanikest siiani naturaliseerunud ning ei oma seega õigust hääletada. Kõigile lastele, kelle vanemad ei ole naturaliseerunud, kuid kelle alaline elukoht on Lätis, antakse kodakondsus automaatselt nii pea (ja juhul), kui vanemad nad registreerivad. Poliitilise süsteemi mõistmiseks on samuti on oluline märkida, et taasiseseisvumisele järgnenud erastamisperioodil ei toimunud majandusliku jõukuse ühtlast jaotamist. Pigem jäi jõukus võrdlemisi väikese hulga isikute ja „äriklannide” kontrolli alla, kellest mitmed tegelevad aktiivselt poliitikaga.
 
Läti parteid jagunevad pigem rahvusliku kuuluvuse ja „ärisidemete” (või nende puudumise) alusel, kui sotsiaal-majandusliku poliitilise ideoloogia alusel. Osaliselt seetõttu, et tegemist on väga noore demokraatiaga, osaliselt mõne poliitiliste ambitsioonidega jõuka isiku ebaproportsionaalsele mõjuvõimu tõttu ja osaliselt Nõukogude okupatsiooni raskele koorma ning massilisele sisserände tõttu endise Nõukogude Liidu eri osadest.
 
Parteid jagunevad etniliselt „läti” parteideks ja „vene” parteideks. Kummagi laia rühma sees esineb loomulikult poliitiliste vaadete täielik spekter, ulatudes üsna radikaalsetest läti rahvuslastest üsna radikaalsete uus-kremlinistideni. Mõlemat rühma iseloomustab see, et nende põhilised valijad tulevad oma keelerühmast – ühtesid hääletavad lätikeelsed valijad, teisi etniliselt kirju rühm venekeelseid valijaid. Kuigi mitmed parteid on eri viisidel üritanud etnilist lõhet ületada, ei ole see kellelgi siiani väga hästi õnnestunud. Riigi tasandil saavad venekeelsed parteid umbes 25% häältest, jättes 75% nn läti parteidele. Siiani on vene parteid olnud riigi tasandil alati opositsioonis. Viimastel kohalikel valimistel 2009. aastal kindlustas venemeelne Saskaòas Centrs endale aga Riia linnapea koha. Nende edu võib seletada nii Riia elanikkonna etnilise koosseisuga kui ka asjaoluga, et Saskaòas Centrs on kolmest parteist koosnev ühendus, mis koondab kõik nende mõjukad poliitikud ühe katuse alla.
 
Välise vaatleja jaoks võib tekitada segadust ning valijatele võib olla eksitav see, et lätikeelseid parteisid peetakse poliitilisel spektril parempoolseteks ning venekeelseid parteisid vasakpoolseteks. Majanduslikust vaatepunktist ei ole see laiemas, euroopalikus, mõttes lihtsalt tõsi. Tegelikult on enamiku parteide sees esindatud väga erinevad poliitilised seisukohad. Sotsiaaldemokraatlik partei, millel väidetavalt on selge sotsiaal-majanduspoliitika, ei ole kahel viimasel parlamendivalimisel ületanud 5% künnist ning ta ei ole seega olnud parlamendis esindatud kaheksa aastat. Samas ei tähenda see, et sotsiaaldemokraatlikud vaated ja väärtused ei mõjutaks Läti poliitikat. Praktiliselt kõikides parteides on hulk poliitikuid, keda võib nende avalikult omaks võetud poliitiliste vaadete alusel selgelt nimetada sotsiaaldemokraatideks.
 
Poliitilise spektri nn läti poolel võib parteisid jaotada veel kolmel eri alusel: äriklannid, sisemise demokraatia tase ning sotsiaal- ja majanduspoliitika.
 
Nn läti parteidest kirjeldatakse kolme parlamendis olevat parteid laias mõttes kui „äriklannide” esindajaid. Need on parteid, mida juhivad Andris Škele (Tautas partija (TP) ehk Rahvapartei), Ainârs Šlesers (Latvijas Pirmâ partija (LPP) ehk Läti Esimene Partei) ning Aivars Lembergs (Zaïo un Zemnieku savienîba (ZZS) ehk Roheliste ja Talunike Liit). Viimane ei ole küll partei ametlik juht, aga tundub olevat nende kõige mõjukam poliitik ja on nende pikaaegne peaministrikandidaat. Neid kolme poliitikut nimetatakse ajakirjanduses sageli „oligarhideks”, kuna igaüks neist kontrollib suuri finantsressursse. Ühegi nimetatud partei kohta ei ole kirjutatud, et neis oleks kõrge sisemise demokraatia tase. Pigem toimub neis ülalt-alla otsustamine vähemalt kõigis olulistes asjades.
 
Teised parlamendis esindatud nn läti parteid on Jaunais laiks (Uus Aeg; JL), Pilsoniskâ savienîba (Kodanike Liit; PS), Savienîba Citai politikai (Teine Poliitika; SCP) ja Tevzemei un Brîvîbai (Isamaa ja Vabaduse Eest; TB). Kõik need neli parteid koosnevad poliitikutest, kes tänu oma tugevatele isiksustele ja nähtava rikkuse puudumisele välistavad võimaluse, et üks isik saavutab täieliku kontrolli. Seega on nad loomu poolest demokraatlikumad parteid. Arvestades erinevate vaadete paljusust neis parteides, paistavad välistele vaatlejatele aeg-ajalt loomulikult välja ka sisemised lahkhelid. Tulevaste üleriigiliste valimiste jaoks on JL, PS ja SCP liitunud, et moodustada ühendus Vienotîba (Ühtsus). Selle ühenduse jaoks ühine teema on pakkuda alternatiivi „oligarhide” parteidele. TB seab oma kõige nähtavamaks väärtuseks läti rahvusliku identiteedi.
 
Sotsiaal-majanduslikul spektril on nn läti parteidel mitmesuguseid seisukohti. Konservatiivsemad on TP ja LPP, mis on üldiselt suured äritegevuse toetajad. JL ja PS on rohkem tsentristlikud, neis on nii poliitikuid, kes rõhutavad majanduslikku arengut, kui ka poliitikuid, kes rõhutavad sotsiaalset vastutust. ZZS ja TB asuvad võib-olla rohkem majandusliku spektri sotsiaalsel või „vasakul” poolel, samas kui SCP on üritanud olla selgelt mitte-kommunistlik sotsiaalsete väärtuste eeskõneleja. On märkimisväärne, et praegune parteide interaktsioon toimub pigem oligarhide/demokraatia teljel, mitte Euroopa poliitikas tavapärasel konservatiivsuse/liberaalsuse teljel.
 

 
Poliitilise spektri vene poolel toimus parteide koondumine juba mitu aastat tagasi, jättes alles vaid kaks parteid: Saskanas Centrs (Koosmeele Keskus; SC) ja Par Cilveku tiesîbâm vienotâ Latvijâ (Inimõiguste Eest Ühinenud Lätis; PCTVL). Mõlemad parteid esitlevad ennast sotsiaalküsimustele suunitletud parteidena, kuigi kõiki nende tegevusi ja vaateid ei saa üheselt kirjeldada sotsiaaldemokraatlikena euroopalikus mõttes. Peamine erinevus nende kahe vahel on, et PCTVL on radikaalsemalt venemeelse ja isegi kremlimeelse hoiakuga, samas kui SC varjab avalikkuse eest nii selget seotust. Mõlemad parteid on huvitatud vene keele Läti riigikeelena kasutusele võtmisest ning ei toeta seega riigi ametlikku integratsioonipoliitikat. Nende poliitikud jagavad Venemaa tõlgendust Teise maailmasõja ajaloost ja osalevad regulaarselt Venemaa toetatud poliitilistel ja kultuuriüritustel. Nendest parteidest on Euroopa Parlamenti valitud kolm liiget, kellest kaks (üks SCst, üks PCTVLst) võitlesid aktiivselt Läti iseseisvumise vastu.
 
Seega on Läti poliitiline spekter lõhestatud mitmel alusel. Vene parteid on ühiselt tegutsedes olnud üsna edukad ja kontrollivad üheskoos vähemalt 25% riigi valijate häältest. Läti parteidele valmistab koondumine siiani raskusi ja nad on jagunenud oligarhia/demokraatia teljel. Järgmistel üleriigilistel valimistel 2010. aasta oktoobris võitlevad võimu pärast kolm peamist gruppi: 1) läti nn oligarhiparteid, 2) läti demokraatlikud parteid ja 3) vene parteid. Nende valimiste tulemused otsustavad selgemalt riigi arengu järgmisel neljal aastal. Riigi õnnetuseks valitseb parteide vahel siiani etniline ja ärihuvide lõhe, mis tähendab tugevat vastutuult poliitika arengule traditsioonilisel euroopalikul sotsiaal-majanduslikul mõõtmel. Selline on Läti ajaloo kõrge hind.

AUTORIST

Krišjânis Karinš on Lätist valitud Euroopa Parlamendi liige, kes kuulub ERP fraktsiooni koosseisu