Tagantjärele tarkus on täppisteadus, ütlevad naljahambad. Ja neil on paljuski õigus. Ka suuri ajaloolisi murranguhetki on tagantjärele oi kui lihtne läbi näha, arukalt hinnata ja siis tehtud otsuseid kiita või hukka mõista.   

Sündmuste kaasaegsetel pole see sugugi nii lihtne. Nemad vaatavad ette, mitte taha, ja peavad enamasti langetama otsuseid, mille kujunemise täpsed asjaolud on neile suures osas tundmatud.   

Hiilgavalt tuleb kõik eelöeldu ilmsiks Manfred Vasoldi raamatus „August 1939. Viimased üksteist päeva enne Teise maailmasõja puhkemist”. 

Raamat kirjeldab päev päeva kaupa kriisist kõige enam puudutatud riikide pealinnades – aga ka teistes paikades – aset leidnud sündmusi ja kohtumisi. Kuid see pole dokumentaaljutustus. Konkreetseid ajaloolisi ametlikke dokumente, stenogramme, artikleid või analüüse raamatus praktiliselt ei kasutata. Allikateks on diplomaatide aruanded, protsessides osalenud poliitikute, ajakirjanike, sõjaväelaste jt kirjad, memuaarid, päevikud ja ka ajalehed. Ühesõnaga, kõik see, mis tollal päevast päeva, kohati ka tunnist tundi sündmuste keskel tegutsenud inimeste kaudu peegeldus. Vasold on kogu sellest materjalist kujundanud puhttunnetusliku kvintessentsi.   

Lugeja on tunnistajaks nii silmapaistvale läbinägelikkusele kui ka uskumatule naiivsusele või enesepettusele.   

Näiteks ütles Läti välisminister Wilhelms Munters veel 31. augustil, kui Saksamaa relvajõud Poola piiridel olid juba rünnakuvalmis ning Poolagi iga hetk algavat agressiooni ootas, teda külastanud Saksamaa suursaadikule Kotzele heatujuliselt, et tema valitsust Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungipakt (MRP) ei häiri. Vastupidi, see tagavat Lätile rahuliku arengu. Vasoldi sõnul võttis Saksa saadik kuuldu jahedalt teadmiseks.   

Ent suurriigidki, kes oma luurete ja diplomaatide kaudu pidanuks 31. augustiks igasugustest illusioonidest lõplikult priid olema, arutlesid ikka veel mitmesuguste vahendusettepanekute ja üha ulmelisemaks muutuvate kompromissvariantide üle.   

Lausa märgilise tähendusega on see, et Poolale Saksamaa kallaletungi puhul igal juhul appi minna lubanud Suurbritannia valitsus jätkas sisuliselt rutiinset tegutsemist ning otsustas Itaalia 31. augusti õhtul saabunud vahenduspakkumisele vastata alles 1. septembril – sest välisminister lord Halifax oli ministeeriumi majast juba lahkunud.   

Hitler tema tagasitulekut ära ootama ei hakanud. 1. septembril 1939 kell 4.15 alustas ta rünnakut Poola vastu. Juhtus see, mille kohta elutargalt märkis MRP sõlmimise järel Saksamaa suursaadik Moskvas krahv von der Schulenburg: „Nii nagu maailmasõda, kestab ka uus sõda väga kaua… Paraku kaasneb paktiga ka uus maailmasõda ja Saksamaa paisatakse põrmu”.