Kahtlused Põhja-Korea sõjalise tuumaprogrammi olemasolu kohta tekkisid juba 1980. aastatel, kuid tõeline kriis lahvatas 1994. aastal, kui Põhja-Korea ähvardas väljuda tuumarelvade leviku tõkestamise lepingust. Sellele avaldusele järgnes USA osa õhu- ja merejõudude koondumine Korea poolsaare ümbrusesse, arvatavasti Yongbyoni tuumareaktori hävitamise eesmärgil.
Siiski püüti tekkinud olukorda leevendada diplomaatilisel teel. Kokkuleppe saavutamise protsessis osales eesotsas USAga ka mitmed teised suurriigid ning KEDO (Korea poolsaare Energia Arengu Organisatsioon), kuhu kuuluvad lisaks USA-le ka Jaapan ja Lõuna-Korea.
Samal aastal sõlmitigi USA ja Põhja-Korea vahel nn kokkulepitud töökava kokkulepe (Agreed Framework between the United States of America and the Democratic People's Republic of Korea).
Sõlmitud pakt ei kujutanud endast tavapärast rahvusvahelist lepingut ega juriidiliselt siduvat kokkulepet, mistõttu see ei vajanud USA Senati heakskiitu. ÜRO Julgeolekunõukogu kirjeldas saavutatud kokkulepet kui mittesiduvat poliitilist hea tahte avaldust kahe riigi poolt.
Pakt nägi ette Yongbyoni reaktori sulgemise ja selle asendamise 2003. aastaks kahe kergeveel töötava tuumaelektrijaamaga, projekti maksumuseks hinnati ligikaudselt 4 miljardit dollarit. Samuti pidi Põhja-Koreale igal aastal tasuta tarnitama 500 000 tonni raskekütust elektri ja sooja tootmiseks.
Väidetavalt nõustus USA presidendi Bill Clintoni administratsioon paktiga, kuna usuti Põhja- Korea režiimi kokkuvarisemisse enne tuumajaamade projekti täideviimist. Selli-seks lootusteks andis alust ka Põhja-Korea liidri Kim Il-sungi hiljutine surm.
Paljude analüütikute arvates nõustus Põhja-Korea tuumarelvastusprogrammi lõpetamisega tänu USA lubadusele lõpetada majandussanktsioonid, mis olid Põhja-Koreale kehtestatud Korea sõja lõpetanud vaherahu sõlmimisel 1953. aastal.
Kongressi vastuseisu tõttu USA omapoolsest lubadusest kinni pidada ei saanud. Vabariiklastest Kongressi liikmed pidasid pakti ja sellega seatud tingimuste täitmist põhjendamatuks järeleandmispoliitikaks. Alates 1996. aastast eraldas Kongress küll pakti tingimuste täitmiseks raha, kuid paraku mitte alati vajalikus koguses, mistõttu toornafta saadetised jäid regulaarselt hiljaks.
Tuumajaamade väljavahetamiseks oli vajalik rahvusvaheline finantseerimine, ametlikke võimalusi selle elluviimiseks ei olnud aga kuni 1998. aastani ning selleks ajaks olid hilinemised Põhja-Korea juba marru ajanud. Samuti olid tööd reaktorite paigaldamiseks ametlikult alanud 1997. aastal, kuid tegelik rahastamine oli planeeritud alles 2000. aastast alates. 1998. aastal teataski Põhja-Korea, et alustab uuesti tuumaprogrammiga, kui USA ei suuda kergevee reaktoreid paigaldada.
Lahkarvamused pakti tingimuste täitmise ulatuse kohta Põhja-Korea ja USA vahel üha süvenesid. 1999. aastal kehtisid majandussanktsioonid Põhja-Korea vastu endiselt ja täismahulist diplomaatilist suhtlust USAga ei toimunud. USA jätkas lisatõendite nõudmist tuumprogrammi lõpetamise kohta ja süüdistas Põhja-Koread programmi salajases jätkamises. 2002. aastal algas kergevee reaktorite paigaldamine, mis pidid pakti järgi olema töövalmis juba 2003. aastal. Aastal 2002 seisati tööd määramata ajaks. Oktoobris 2002 külastas Põhja-Koread USA riigidelegatsioon asevälisminister James A. Kelly juhtimisel. Kohtumise eesmärk oli nõuda selgitust USA kahtlustele Põhja-Korea tuumaprogrammi jätkumise kohta. Asetleidnud kohtumise kirjeldused on erinevad. USA väidete kohaselt tunnistas Põhja-Korea tuumarelvaks vajaliku uraanirikastamise programmi olemasolu. Põhja-Korea hinnangul ei esitanud USA aga mingeid vastavaid tõendeid. Samas väitis Põhja-Korea, et sõltumatu riigina on tal õigus omada tuumarelva enesekaitseks, mööndes, et sel ajahetkel neil taolised relvad puuduvad. Kahe riigi vahelised suhted, mis veel mõni aasta tagasi olid paistnud üsnagi lootustandvad, muutusid pärast seda kohtumist avalikuks vastasseisuks.
2003. aasta jaanuaris teatas Põhja-Korea oma taganemisest tuumarelvade leviku tõkestamise lepingust. Samal aastal nõudis Põhja-Korea kahepoolsete läbirääkimiste alustamist USAga, kuid nõustus lõpuks osalema kuuepoolsetel läbirääkimistel USA, Lõuna-Korea, Hiina, Venemaa ja Jaapaniga, mis leidsid esmakordselt aset 2003. aasta augustis. 2005. aasta veebruaris tunnistas Põhja-Korea esmakordselt tuumarelvade omamist.
Põhja-Korea liider Kim Jong-Il inspekteerib ehitamisjärgus Huichoni elektrijaama. Põhja-Korea on olnud üks maailma püsivamaid pingekoldeid alates Korea sõja puhkemisest 1950. aastal. Praegu pingestab rahvusvahelisi suhteid Ida-Aasias Põhja-Korea tuumaprogramm, aga ka Põhja-Korea pidevad ähvardused Lõuna-Korea, Jaapani ja USA aadressil. Foto: Scanpix
2006. aastal viis Põhja-Korea läbi esimese tuumakatsetuse. USA luureallikate hinnangul oli Põhja-Korea suutnud valmistada mõned lihtsamat tüüpi tuumaseadeldised. Tuumakatsetusele järgnenud pingetele püüti lahendust leida 2007. aasta veebruaris toimunud kohtumisel, mille eesmärgiks olid USA ja Põhja-Korea suhete normaliseerimine ning Jaapani ja Põhja-Korea vahelise diplomaatilise suhtluse edendamine eeldusel, et Põhja-Korea külmutab tegevuse Yongbyoni tuumajaamas.
Ajavahemikul 2003‒2007 toimunud kuuepoolsed kohtumised ei olnud kuigi tulemusrikkad. Läbimurre saavutati viimaks 8.‒13. veebruaril 2007 toiminud kohtumisel, mil Põhja-Korea nõustus tuumarelvastuse hävitamisega vastutasuks majandusliku abi, kütuse ja suhete normaliseerimise eest USA ja Jaapaniga. Kuuepoolsete läbirääkimiste põhilised raskuspunktid olid järgmised:
Julgeolekugarantii. Põhja-Korea tõstatas teema 2001. aastal, mil USAs tuli võimule G. W. Bushi administratsioon. Põhja-Korea pidas Bushi administratsiooni enda suhtes vaenulikult meelestatuks ning süüdistas USAd plaanides kukutada Põhja-Korea valitsus sõjalise jõu abil. Süüdistused hoogustusid märgatavalt pärast 2002. aastat, kui G. W. Bush nimetas Põhja-Koread osaks nn kurjuse teljest.
Tuumaenergia rahumeelne kasutamine. Tuumrelvade leviku tõkestamise lepingu alusel on riikidel lubatud tuumenergia kasutamine rahumeelsetel eesmärkidel, Põhja-Korea kasutas nimetatud klauslit oma tuumaprogrammi kattevarjuna, ülejäänud läbirääkimistel osalejad nõudsid kinnitust ning kontrolli võimalusi, et välistada sellise stsenaariumi kordumine.
Diplomaatilised suhted. Põhja-Korea soovis diplomaatilise suhtluse normaliseerimist vastutasuks tuumaprogrammi lõpetamise eest. USA on vahelduva eduga olnud nimetatud tingimusega nõus eeldusel, et Põhja-Korea tuumarelvastuse desarmeerimine on lõplik ning kontrollitav.
Majanduslikud sanktsioonid ja kaubanduse taastamine. USA on Põhja-Koreale kehtestanud rängad majandussanktsioonid, karistamaks Põhja-Korea soovimatust tuumarelvadest loobuda. Lisaks on ka teised läbirääkimistel osalejad ühinenud sanktsioonidega ning isegi Hiina on külmutanud oma pankades olevaid Põhja-Korea arveid. ÜRO kehtestas 9. oktoobril 2007 oma resolutsiooniga nr 1718 Põhja-Koreale ka omapoolsed sanktsioonid, keelates muu hulgas kõigi luksuskaupade Põhja-Koreasse eksportimise. Soovides tõsta Põhja-Korea huvi läbirääkimiste vastu, avas USA 2007. aastal siiski oma pankades seni külmutatud Põhja-Korea pangaarved.
Kinnitatav ja täielik tuumarelvadest loobumine. Kuuepoolsete läbirääkimiste osapoolte seisukohad on ses küsimuses erinevad. USA ja Jaapani seisukoht on, et Põhja-Korea peab täielikult loobuma tuumarelvadest ja nende tootmise võimest ning need sammud peavad olema kõigi läbirääkimistel osalevate riikide poolt kontrollitavad. Selle tingimuse täitmist peavad USA ja Jaapan eelduseks Põhja-Koreale majandusliku abi andmisele ja muudele tuumarelvadest loobumise eest lubatud tingimuste täitmisele.
Hiina ja Venemaa on nõustunud leebema, järkjärgulise tuumarelvastusest loobumise programmiga, mille kohaselt kuuepoolsete läbirääkimiste liikmed premeeriksid abi andmisega Põhja-Koread pärast iga desarmeerimisetapi teostamist.
Põhja- Korea soovib enne tuumarelvastuse vähendamise ja hävitamise alustamist, et USA täidaks teatavad tingimused. Põhja-Korea näeb tuumarelvastust kui ainsat heidutust USA rünnaku ennetamisel.
Diplomaatilisi püüdlusi Põhja-Korea tuumarelvaküsimuse lahendamiseks raskendavad regiooni riikide erinevad huvid ja eesmärgid. Keegi piirkonna riikidest ei soovi tuumarelvaga varustatud Põhja-Koread. Jaapan ja Lõuna-Korea muretsevad ennekõike Põhja-Korea vastulöökide pärast võimaliku sõjalise konflikti puhkemise korral. Hiina ja Lõuna-Korea kardavad ka majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi, mida Põhja-Korea valitsuse kokkukukkumine endaga paratamatult kaasa tooks.
Endised Lõuna-Korea vasakpoolse valitsuse liikmed ning mitmed teadlased ja analüütikud on väitnud, et Põhja-Korea kasutab oma tuumarelva ennekõike poliitilise relvana, et alustada suhete normaliseerimist USA, Lõuna-Korea ja Jaapaniga ning lõpetada aastakümneid kestnud majandusembargo. Taolisi väiteid esitades tuginetakse ennekõike argumendile, et tuumarelva olemasolu on tegelikkuses ainuke põhjus, mis on toonud nimetatud riigid läbirääkimiste laua taha.
Alates 2009. aasta jaanuarist on Põhja-Korea esinenud üha sõjakamate avaldustega Lõuna- Korea aadressil. Põhja-Korea on tänaseks katkestanud kõik Lõuna-Koreaga sõlmi-tud lepingud ning kuulutanud, et riikidevahelised pinged võivad lähitulevikus lahingutegevuseks üle kanduda. Isiklikult arvan, et tegemist ei ole millegi muu kui Põhja-Korea sõnumiga uuele USA presidendile ning sooviga läbirääkimiste jätkumisel lõpuks oma eesmärke saavutada.
Priit Arge
