Ettekande 2. osa. Konverents "Euroopa ühinemine - totalitarismist demokraatiasse Ida-Euroopa kogemusel", 21.05.2009. 1. osa avaldatud Maailma Vaates nr. 10

 

Ühendava jõu otsingul
 
Poliitikas valitsev tõrksameelsus mõjutas kogu avalikku elu ning tekitas kodanikuühiskonnas usaldamatuse õhkkonna. Tagajärjed oleksid ehk võinud olla kergemad, kui Leedus oleks leidunud organisatsioon või isik, kes oleks suutnud erimeelsused ületada ning oleks koondanud rahva ühise eesmärgi nimel. Kuid kõige tõenäolisemad kandidaadid selle ülesande täitmiseks – Sajûdis, katoliku kirik ning president – ei ole sellega hakkama saanud.
 
Sajûdis oli selle loomisest kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni rahva hääl. Sajûdis suutis väga osavalt rahva ühendada, võtta vastu kõik, kes soovisid osaleda ning samas minimeerida konkureerivate jõudude konfliktid ja sisetülid. Kuid pärast lõplikku võitu, s.t iseseisvuse taastamist, varises Sajûdis vastastikuste süüdistuste tulva all kokku. Praeguseks on see unustatud, kuid 1992. aasta suvel oli lõhe nii ületamatu, et Landsbergise toetajad, kes olid jäänud vähemusse, boikoteerisid parlamendi tööd ja kohtusid eraldi ruumis.
 
Poliitikud räägivad endiselt Sajûdise vaimust ning endised aktiivsed liikmed soovivad selle taassündi. Liikumise 20. sünnipäeval eelmisel aastal tehti pingutusi selle taaselustamiseks, kuid asjata.
 
Katoliku kirik oli teine institutsioon, millele lootused keskendusid, ning näis, et tema ülesanne on juhtida rahvuslikku ja usulist ärkamist. Enamik leedulasi loeb end katoliiklaseks. Jõulude ja ülestõusmispühade ajal käib kirikus üllatavalt palju rahvast, samuti soovivad inimesed valdavalt, et tähtsamaid elusündmusi kinnitaks kiriklik talitus. Arvamusküsitluste tulemustest nähtub järjekindlalt, et katoliku kirik on üks usaldusväärsemaid või isegi kõige usaldusväärsem institutsioon Leedus. Kuid kiriku toetamine on pigem harjumus kui veendumus.
 
Nõukogude ajal oli valitsuse peamine soov kirik rahvast kaugendada ning muuta kirik tähtsusetuks „kultuseteenriks”, kes tegeleb kitsalt piiritletud religioossete vajadustega. See oli üks väheseid valdkondi, kus nõukogude võim edu saavutas. Katoliiklased jäeti isolatsiooni ning koguduseelu piirdus usutalitustega ning sellel ei olnud enam elutähtsat kogukondlikku ulatust. Katoliiklikke intellektuaale on vähe ning nad ei ole kuigi mõjukad. Kirik on üldiselt meedia suhtes vaenulikult meelestatud ja kahtlustav ning meedia vastab talle samaga. Kirikut samastati ja ka kirik ise samastas end Leedu Kristlik-Demokraatliku Parteiga. See oli kehv valik. Aastaks 2000 oli partei pärast aastaid kestnud vihaseid ja häbiväärseid sisevaidlusi kokku varisenud ning on praeguseks ühinenud võimul oleva Konservatiivse Parteiga.
 
Nagu ma mainisin, on paljudel leedulastel teataval määral usulisi tundeid ning nad toetavad kirikut. Kuid seda niikaua, kuni kirik ei avalda arvamust olulistel teemadel. Usulised tunded taanduvad kiiresti ükskõiksuseks või muutuvad isegi teravaks kirikuvastasuseks juhul, kui kirik võtab vaidlusalusel teemal ebapopulaarse seisukoha. Kui kirik julgeb väljendada abordivastast seisukohta, nõuda pornograafia piiramist, kritiseerida tänapäeva moraali või nõuda traditsioonilist perekonnamudelit toetavaid seadusi, siis tabab teda halastamatu kriitika ning teda süüdistatakse selles, et ta üritab suruda pimedat usku peale nüüdisaja inimestele ning piirata nende mõtte- ja tegutsemisvabadust. Isegi arvamus, et Vilniuse katedraali kõrval asuvat väljakut ei peaks kasutama rokikontsertide korraldamiseks, vallandas sõimuvalingu. Sellisel juhul saab kohe selgeks, et kirik ei käsuta diviise ega rügemente vaid ainult väikesi salku.
 
Kirik on jäänud marginaalseks, tema tegevusvaldkond piirdub inimeste privaatsfääriga ja kombetalitustega ning aeg-ajalt kasutatakse teda avalikuks religioossuse demostratsiooniks. Marginaalne institutsioon ei saa olla solidaarsuse kese. 
 
Kolmas potentsiaalne kandidaat oli president. Selleks et tagada presidendi erapooletus ning üleolek igapäevastest nääklustest, sätestab Leedu põhiseadus, et president ei tohi kuuluda ühtegi parteisse. Eesmärk on üllas, selle tulemused aga proosalisemad. Pärast presidendiks valimist peatas Brazauskas oma liikmesuse LDDPs, kuid tal ei õnnestunud muutuda erapooletuks poliitikuks. Tegelikult jäi ta mitteametlikult oma partei esimeheks, konsulteeris harva opositsiooni esindajatega ning peaaegu igas olulisemas vaidluses asus ta oma endiste parteikaaslaste poolele.
 
Valdas Adamkus, kelle teine viieaastane ametiaeg lõppeb vähem kui kahe kuu pärast, oli parteitu poliitik. Nagu Brazauskasel nii on ka tema usaldusreiting olnud väga kõrge, tavaliselt rohkem kui kaks korda kõrgem kui parlamendil ja valitsusel. Tal on õnnestunud jääda erapooletuks, kuid selle hind on olnud kõrge, eriti teisel ametiajal. Temast on saanud tähtsusetu tegelane. Adamkus on sageli ennast vabandanud väitega, et põhiseadus ei ole talle andnud piisavaid volitusi, ning on jätnud käsitlemata enamiku aktuaalsetest teemadest. Seetõttu on temast saanud pigem poliitika vaatleja kui üks selle peamistest kujundajatest. Adamkus on olnud üsna aktiivne välispoliitikas ning enamik leedulasi usaldab teda endiselt. Kuid vähesed vaatavad presidendi poole siis, kui arutatakse vastuolulisi küsimusi ning veel vähem inimesi ootab, et president otsustavalt sekkuks. Presidendi ametiaja viimased kolm aastat on riik lihtsalt triivinud, kuid Adamkus on seda ainult eemalt jälginud.
 
 
Identiteedi, väärtuste ja traditsioonide puuduses
 
Ning lõpuks ei ole Leedul selget minapilti. Kommentaatorid, intellektuaalid ja poliitikud on igatsevalt rääkinud vajadusest elustada traditsioonilised väärtused ja tõed ning leida sellised põhimõtted, mis võiksid leedulasi ühendada ning annaksid neile ühise eesmärgi tunde. Eesmärk on jällegi üllas, kuid võib-olla saavutamatu.
 
Valitsuse rahastatud komisjonile tehti ülesandeks leida Leedu märk, s.t sümbol või mõte, mida saaks kasutada reklaamikampaaniates ning muudes algatustes, et tutvustada Leedut maailmale, meelitada riiki välisinvestoreid, turiste jt. Eelmise aasta alguses tutvustati töö tulemust: Leedu on dràsi šalis ehk vapper riik. Öelda, et Leedu on vapper, ei tähenda suurt midagi. See on mugav klišee, mis küll rahuldab rahvuslikku edevust, kuid ei too esile mingit olulist erinevust Leedu ja tema naabrite vahel. Leedulased võivad tunda uhkust selle üle, et nad kiirendasid Nõukogude Liidu lagunemist ning et nende sihikindlus iseseisvuse taotlemisel ei vankunud ka siis, kui Moskva võttis appi majandusblokaadi, ähvardused ja hirmutamistaktika ning lõpuks kasutas ka jõudu. Leedu tootis ka rohkem omakirjastuse (samizdat) väljaandeid ning võib-olla ka rohkem teisitimõtlejaid elaniku kohta kui teised liiduvabariigid. Kuid sama tähendusrikas on ka see, et teisitimõtlejate kohtuprotsesside ajal olid kohtusaalid tühjad ning ükski intellektuaal ei väljendanud avalikult oma poolehoidu. Samas tulid akadeemik Sahharov ja teised vene intellektuaalid Sergei Kovaljovi kohtuprotsessi ajaks Vilniusesse.
 
Sama keeruline on määratleda Leedu traditsioone ja väärtusi. Sajandeid olid leedulased katoliku usku talupojad ning nende traditsioonid ja väärtused olid eelkõige seotud religiooni ja põlluharimisega. Kuid nüüd on see kõik minevik.
 
Ilmalikustumine ja globaliseerumine on mõjutanud ka teisi Euroopa rahvaid ning asendanud ja muutnud traditsioonilisi väärtusi ja voorusi. Ka kõige paremate tingimuste juures on üleminek talupojakultuurilt nüüdisaegsele linnakultuurile ning selle väärtustele väga keeruline ja valuline protsess. Kuid iseseisvatel rahvastel on võimalik seda protsessi kontrollida ja mahendada, anda sellele teatav vaimsus ja sisu, seedida seda. Ning üritada seda kohandada, kui mõni suundumus näib eriti vale või hukatuslik.
 
Mõned rahvad on säilitanud vanad ja traditsioonilised väärtused. Hollandlased sallivuse, sakslased korraarmastuse, ameeriklased teatava ärksuse. Hollandi sallivuse juured ulatuvad 17. sajandisse, mil kalvinistidest koosnev valitsev eliit lubas katoliiklastel ja protestantidest lahkusulistel täita oma usukombeid juhul, kui nad tegid seda tagasihoidlikult ja märkamatult. Ametivõimud teadsid väga hästi, kus asusid n-ö salajased katoliku kirikud, millest üks on siiani Amsterdamis alles. Sallivus võidutses, sest seda kaitsesid ja edendasid nii õigussüsteem kui ka koolid, perekonnad, kogukondlikud rühmad ning ühiskond tervikuna. Neid, kes tahtsid usulisi või muid teisitimõtlejaid taga kiusata, ei toetatud. Õiguskultuur selle sõna kõige laiemas tähenduses on eriti tähtis, kuna just see määrab kindlaks avaliku elu üldise raamistiku ning mõjutab enamikku ühiskondliku arengu aspekte.
 
Rahvuslikud tunnusjooned ja väärtused muutuvad sajanditega eelkõige iseseisvate rahvaste juures, kelle eliit need heaks kiidab ja neid toetab. Me ei tea, millised oleksid hollandlased praegu, kui natside okupatsioon oleks viie aasta asemel kestnud viiskümmend aastat või kui Holland oleks Hispaania võimu alt vabanenud 18. sajandi lõpul ja mitte 16. sajandil.
 
Leedul ei vedanud. Pärast 120 aastat Tsaari-Venemaa võimu all oli Leedu vaid 20 aastat iseseisev, enne kui algas veelgi julmem okupatsioon, mis kestis 50 aastat. Leedu oli okupeeritud ning okupatsioonivõimu kinnismõte oli hävitada nii religioon kui ka talupoja- ja külaelu, mis olid Leedu elukorralduse alustalad. Selles suhtes oli nõukogude võimu fanatism vankumatu ning venelastele, keda muudel elualadel võidi eelistada, ei tehtud mingeid erandeid. Kommunistliku partei rünnak õigeusule ja Venemaa külaelule oli jõuline ja järjekindel, kuna nii usklikke kui ka talupoegi peeti parandamatuteks nõukogude võimu vastasteks. Õigeusklik vene talupoeg kannatas sama palju kui katoliiklasest leedu väikemaapidaja.
 
Leedu kommunistid olid nii leppimatult religiooni vastu, et 1987. aasta lõpus, kui muutuste tuuled juba puhusid, avaldas partei ideoloogiasekretär Lionigas Sepetys ajakirjas Komunistas artikli, milles ta kutsus üles tõhusamale ateistlikule õpetusele ning senisest suuremale pingutusele luua uusi perekondlikke traditsioone. Nn uued traditsioonid ei juurdunud, kuid vanad kadusid. Seetõttu ei ole midagi imestamapanevat selles, et nii igatsevalt räägitakse väärtustest ja traditsioonidest, kuid nende leidmine on väga keeruline.
 
Minu ettekande üldine meeleolu ei ole olnud just väga optimistlik, ehkki ma olen ettevaatlik optimist. Leedu saab kindlasti hakkama kodanikuühiskonna loomisega ja demokraatliku kultuuri juurutamisega, kuid peab seda tegema protsessi lihtsustavate väärtuste ja institutsioonide toeta. Usalduse ja solidaarsuse ülesehitamine, mis on tõsine töö ka headel aegadel, peab toimuma üldises küünilisuse ja fatalistliku käegalöömise õhkkonnas. Praegused majandusraskused teevad selle ülesande veel keerulisemaks, kuna eri huvigrupid taotlevad eeliskohtlemist. Seni on konservatiivne valitsus näidanud tõelist muret ühiskonna nõrgemate pärast ning otsus vähendada palkasid, mitte töökohti on tark otsus. Põlvkondade vahetus ning aktiivsem ja populaarsem president võiksid samuti positiivselt mõjuda. Kui positiivselt, seda näeme tulevikus.

AUTORIST

Kestutis K. Girnius on ajaloolane, Vilniuse ülikooli professor