Küllap imestavad paljud, miks ma otsustasin Kreeka, täpsemalt küll üle-euroopalise kriisi haripunktis kirjutada veel kord ligi aastavanusest sündmusest – Heidi Tagliavini juhtimisel koostatud Euroopa Liidu raportist Vene-Gruusia sõja kohta.
 
Asi on selles, et minu arvates on tegemist maailmatähtsa sündmusega. Mõnes mõttes on see isegi tähtsam kui Vene-Gruusia sõda ise. Tagliavini raport on uus München. Ja see on München, millest tuleneb väga palju, sealhulgas praegune Euroopa majanduskrahh.
 
Kui te rajate oma poliitika ja majanduse valele ja enesepettusele, kui te peate ennast siiralt vabaduse kaitsjaks, tegelikult aga mahitate argusest ja ükskõiksusest diktatuuri,  kui te peate ennast turumajanduslikuks riigiks, tegelikult aga siplete pisiasjade reglementeerimises ja elate võlgu – siis on tulemused varem või hiljem koletud.
 
Mulle oli Tagliavini raport šokk. Ma lugesin ja mõtlesin: „Euroopa läks pensionile. Euroopat enam pole.” Tõepoolest, möödus aasta, ja Euroopa lagunebki.
 
Kõigepealt tuletan meelde raporti sisu. Inimesele, kes ei tea Vene-Gruusia sõja üksikasju, ei jäta raport halba muljet. Raportis ei korrata Vene goebbelslikkusi. Ei öelda, et just USA mahitas Gruusia alatut kallaletungi rahulikule Lõuna-Osseetiale, ei räägita Gruusia raketirünnakust rahulikult magavale linnale, pole juttugi kahest tuhandest tapetud osseedist, kirikutes põletatud neidudest ning maimukesi lömastavatest tankidest.
 
Tõsi, raport ei analüüsi miskipärast neid kuulujutte, ehkki just need olid Vene armee sissetungi ja Gruusia külade etnilise puhastuse ajendiks. Raport vaikib need häbelikult maha: niisama hästi võiks kirjeldada natsismi, mainimata natside väiteid, et  juudid joovad kristlaste verd.
 
Järgneb sõja enda analüüs, ning sõda algas Tagliavini arvates hetkel, kui Gruusia andis löögi Tshinvali pihta. Tõsi küll, samas möönab auväärt komisjon, et sellele eelnesid mitmesugused keerukad sündmused.
 
Küsimus proua Tagliavinile. 1941. aasta juunis kuulutas Soome NSV Liidule sõja. Sellele eelnes niisugune pisiasi nagu paljude Soome linnade ja asulate pommitamine, ilma et sõda oleks kuulutatud. Kas proua Tagliavini arvab, et Jätkusõja alguseks tuleb lugeda Soome sõjakuulutust?
 
Novembris 1939 kuulutas Poola pagulasvalitsus sõja NSV Liidule. Sellele oli eelnenud selline pisiasi nagu 52% Poola territooriumi okupeerimine Punaarmee poolt (sõda kuulutamata). Kas proua Tagliavini meelest tuleks sõjaaega hakata arvama sellest hetkest?
 
Proua Tagliavini paneb toime lausa pöörde maailmapoliitikas, tuues käibele uue sõja määratluse. Sõda alustab see, kes vastab agressori tegudele. See, kui Punaarmee pommitab Helsingit või 20 000 Poola ohvitseri vangistatakse või osseedi „vabatahtlikud” põletavad Gruusia külasid – see pole sõda. Kui sa aga vastad, siis sellega sina, raibe, alustadki sõda. Raporti loogika kohaselt poleks grusiinid pidanud vastu hakkama. Vene tankid jõuavad Gorini – mitte vastu hakata. Jõuavad Ahalgorini – mitte vastu hakata. Aga kui Vene tankid oleksid jõudnud Thbilisini ja grusiinid oleksid vastanud, siis nad, lurjused, oleksidki sõda alustanud. Laitmatu loogika: kui grusiinid poleks vastu hakanud, poleks sõda olnudki.
 
Kolmas hämmastav moment: raportis arutatakse kaua, kas „Tshinvali pommitamine ööl vastu 8. augustit” oli Gruusia poolt inimõiguste rikkumine või ei olnud. Jõutakse järeldusele, et oli.
 
Olen auväärt komisjoniga otsekohe nõus. Nii panemegi kirja. Kahurituli rahuliku linna pihta on inimõiguste rikkumine.
 
Tegelikult oleksid raportöörid pidanud tuvastama, millistes oludes tulistamine aset leidis. Näiteks välja selgitama, miks viidi mitu päeva enne alatut rünnakut Tshinvalist ära peaaegu kõik tsiviilisikud. Sisse aga toodi seevastu massiliselt ajakirjanikke, kes pidid Gruusia agressiooni kajastama.
 
Tuvastama, miks Osseetia võimud juba 7. augustil teatasid Dmenisi ja Hetagurovo külade hävitamisest grusiinide poolt. Kui aga tüütud ajakirjanikud kohale sõitsid, siis selgus, et need külad on puutumata, leekides on aga, vastupidi, Gruusia naaberküla Nuli.
 
Tuvastama, miks Tshinvalis veel 8. augusti õhtul lõbutseti, tähistades Nuli hävitamist, ning blogides kirjutati: „Täidame üleplaaniliste laipadega Gori surnukuuri!” ning mõned tunnid hiljem tungis Gruusia järsku „rahulikult magavasse Tshinvalisse”.
 
Ka poleks paha välja selgitada, kus, mida ja kui palju purustati, sest see pidi olema ikka imelik totaalne tulistamine, kui „Izvestija” korrespondent sai selle vaatlemiseks ronida hotelli katusele (!) ning Osseetia minister joosta valitsushoone juurde ja leida, et see põleb. Tema kirjeldusest nähtub, et mitte kogu Tshinvali ei põlenud, kui minister võis takistamatult tänaval joosta.
 
Jätame need pisiasjad siiski kõrvale. Nõustume, et Gruusial polnud õigust ühtegi mürsku linna pihta lasta. See-eest oli vastaspoolel õigus maha põletada Nuli ja see polnud inimõiguste rikkumine. Vastaspoolel oli õigus tappa Gruusia rahuvalvajaid – grusiinid vastata ei tohtinud. Vastaspoolel oli õigus 152 mm kaliibriga relvi paugutada, aga sääraseid tühiseid küsimusi, et kust sellised raskerelvad konfliktipiirkonda üldse sattusid, Tagliavini komisjon arutama ei hakka.
 
Üksainus küsimus siiski: Tshinvalit ei tulistatud ju mitte ainul ööl vastu 8., vaid ka öödel vastu 9. ja 10. augustit – ka siis, kui linnas seisid Gruusia tankid.
 
Meil on nende pommitamiste kirjeldused, need olid koletuslikud, enam ei jooksnud keegi mööda tänavaid ega roninud hotellikatustele. Just see totaalne tulejõud sundis Gruusia armee linnast lahkuma.
 
Kes siis ikkagi tegi linna maatasa, kui seal seisid Gruusia tankid? Võib-olla rumalad grusiinid ise? Siis oleks Tagliavini raport pidanud nad küll häbiposti naelutama: umbes nii, et Gruusia fašistide viha osseetide vastu oli nii suur, et hõivanud linna, heitsid nad otse omaenda lennukite ja jalaväe pihta ka pomme, et aga saaks ka osseete hävitada. Raport peaks häbimärgistama neetud türanni Saakašvili, kes hullumeelsushoos hävitab oma vägesid.
 
Kui aga pommitasid Vene väed, kes grusiine linnast välja tõrjusid, siis peaks raport andma sellele hinnangu. Et näete, Venemaa välisminister Igor Lavrov väitis hiljuti jälle, et Venemaa päästis Lõuna-Osseetias osseetide elusid, mis muidu oleks hävitatud. Nüüd aga selgub hoopiski, et seni, kui grusiinid linnas olid, ei puutunud nad eriti kedagi. Küll aga hävitasid neid ja linnaelanikke taevast sadavad Vene armee pommid ja mürsud. Kui tankide sisenemist ettevalmistav suutükituli on sõjakuritegu ja inimõiguste rikkumine, siis kuidas hinnata nende elanike vaippommitamist, keda sa „päästad”?
 
Mida räägib raport? Mitte midagi. Selle tühise probleemiga ei tegeletagi. Kuigi selle olemasolust on komisjon kahtlemata teadlik, sest mitte kuskil tekstis pole öeldud „Tshinvali tulistamine”. Komisjon märgib iga kord ära tulistamise aja: „Tshinvali tulistamine ööl vastu 8. augustit”. Muul ajal tulistamine komisjoni ei huvita.
 
Miks ma seda räägin? Sellepärast, et Tagliavini raportis, nii nagu Müncheni 1938. aasta lepinguski, pole otsest valet. Pole fraase, et Inglismaa ja Prantsusmaa toetavad natsionaal-sotsialismi ideid või et auväärt komisjon jagab kindral Nogovitsõni vaateid, et Gruusia fašistide selja taga seisis Neljas Reich USA näol.
 
See pole kaasosalus. See on argus. Argus isegi mitte rahvusvahelise diktaatori ees, vaid rahvusvahelise huligaani ees. Selles argusavalduses poleks midagi halba, kui selle kokku kirjutanud inimesed ei pretendeeriks arbiitri rollile. Umbes nii, et teie, grusiinid, olete arusaamatud inimesed, teie venelased, samuti, kuid meie, Euroopa, oleme vahekohus. Meie oleme planeedi südametunnistus.
 
Nüüd aga tuli välja, et seda südametunnistust pole vaja isegi ära osta või hirmutada. On lihtsalt nii, et see südametunnistus ei viitsi rikkuda suhteid Venemaaga, mis on hulga suurem ja tähtsam kui Gruusia.
 
Ma pean ütlema, et Euroopa majanduses toimub sama. Mitte Kreeka ei pudene koost. Ja ka euro mitte. Pudeneb koost ennast mingi ajaloolise arusaamatuse tõttu demokraatiaks pidava Euroopa bürokraatliku sotsialismi filosoofia.
 
Euroopat pole rajanud praegused bürokraadid. Seda pole loonud ei Tagliavinid ega Sarkozyd ega Gazpromi PR-mees Schröder. Selle ehitasid pärast Teist maailmasõda üles nende isad ja vanaisad. Alternatiivina NSV Liidule. Alternatiivina orjusele. Meeldetuletusena, et ei tohi alla kirjutada Müncheni lepingule ega ehitada sotsialismi. Pärast NSV Liidu lõppu on bürokraatia selle Euroopa lühikese ajaga maha mänginud. Selles mõttes on Tagliavini raport ja euro langemine ühe medali kaks külge.