„Teie piirkondlikud mured on tugevasti liialdatud” – sellise vastuse annavad endise EL 15 poliitikud poolakatele, kes hoiatavad Euroopa eliiti Venemaa poliitika eest. Lääs eeldab, et järgneva kahekümne aasta jooksul on Venemaa sunnitud tegema Euroopa Liidu ja NATOga koostööd ning et ta järgib juba nüüd sellele eeldusele vastavat poliitikat. Nii ei kohelda Moskvat potentsiaalse ohuna, vaid temas nähakse poliitilisi ja majanduslikke võimalusi. Seetõttu ei ole Lääs huvitatud kaitsepotentsiaali tugevdamisest kõnealuses Euroopa osas. Lääne poliitikute arvates ei sõltu hea läbisaamine Venemaaga vene eliidist, vaid oleneb teguritest, mis mõjutavad olukorda Vene riigis. Arvatakse, et head läbisaamist võib iseloomustada poliitilise liiduna. See võib hõlmata vabakaubanduskokkulepet, kaubandussoodustusi ELi liikmetele ja investeerimispiirangute tühistamist Venemaa turgudel vastutasuks majandusabi ja tehnilise moderniseerimise eest. Koostöö vorm võib areneda ja isegi viia välja täieliku liikmesuseni Euroopa Liidus ja NATOs.
 
Lääne vajadust Venemaaga hästi läbi saada võivad lähitulevikus mõjutama hakata sotsiaal-majanduslikud argumendid. Demograafiliste prognooside kohaselt väheneb Venemaa rahvastik järgmistel aastakümnetel kolmandiku võrra. Samal ajal kasvab islami demograafiline ja poliitiline surve. Hiina ja India konkurentsivõime jätkuv kasv avaldab negatiivset mõju Venemaa positsioonile rahvusvahelise poliitika kujundajana. Venemaa energiavarude, mis siiani on hoidnud Venemaa majandussüsteemi suhteliselt stabiilsena, hakkavad järk-järgult ammenduma ja selgi on mõju. Vajadus võtta kasutusele sügaval maapõues või merepõhjas peituvaid gaasileiukohti sunnib kasutama Lääne tipptehnoloogiat. Venemaa juhtkond on ressursside ammendumisest ja oma tulevasest positsioonikaotusest selgelt teadlik. Seepärast ehitab Kreml juba praegu üles oma tulevast poliitilist positsiooni.
 
Veel ei ole selge, kas majanduskriisi tagajärjed ja vajadus riiki moderniseerida mõjutavad Venemaa poliitilise süsteemi demokratiseerimist ja liberaliseerimist. Täna räägib president Medvedev seaduste järgimise vajadusest ja sellest, et Vene eliit kurnab majandust. Kaubanduses teenitud kasum tehakse endiselt rahaks, selle asemel et seda investeerida infrastruktuuri arendamisse või majanduse moderniseerimisse.
 
Ma nõustun osaga Lääne eliidist, kes usub, et mõne aasta perspektiivis käivitavad sotsiaal-majanduslikud tegurid Venemaal sisemised muutused, ärgitavad kohandama välispoliitikat ning andma tema geopoliitilisele seisundile uue määratluse. Lisaks võivad muutusi toetada turg ja globaliseerumisprotsess. Ammendunud ressurssidega Venemaa lakkab olemast globaalpoliitika telg. Kreml pole võimeline neid protsesse peatama ja peab asjakohaselt reageerima. Paraku on Vene riigi tulevane iseloom veel mõistatus – nii nagu see oli siis, kui võimule tuli Vladimir Putini meeskond. Oli peaaegu võimatu eeldada, et Vene demokraatia vundament nullitakse nii hõlpsasti. Pärast Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist ja idaturgude karmi 1998. aasta kriisi ei eeldanud keegi, et Kreml nii kiiresti Euroopa oma torujuhtmete raudsesse haardesse suleb.
 
Mulle teeb muret, milline on Gazpromist välispoliitika tööriista teinud Kremli majanduspoliitika ja impeeriumi ulatus. Leidub palju kõnekaid näiteid, mis demonstreerivad Venemaa nägemust poliitikaajamisest Ida-Euroopas: konfliktide õhutamine Transnistrias, Osseetias, Abhaasias, Mägi-Karabahhis, 2007. aasta küberrünnakud Eesti vastu ja Läänes aktsepteeritud sõjaline kallaletung Gruusiale. Tekib küsimus, kas Venemaa üldse hakkab end reformima või pigem Ida-Euroopas mõjuvõimu kasvatama. Pärast Gruusia õppetunde kardame meie, Kesk-Euroopa asukad, õigustatult Kremli ekspansiooni. Me oleme teadlikud tõsiasjast, et Vene eliit on veendunud oma eriõigustes „lähivälismaal” ja Balti piirkonnas. ELi ja NATO liikmetena ei ole me sellega nõus ja lööme kaasa diskussioonis Euroopa Liidu ja Venemaa suhete üle. ELi idaliikmetena oleme kohustatud kontrollima oma ELi partnerite arvamusi, sest lähitulevikus otsustavad nad meie julgeoleku üle.
 
Kui me seame küsimuse alla Lääne-Euroopa ettekujutuse Venemaa tulevase liberaliseerumise möödapääsmatusest, ei kuule me veenvaid argumente. See tähistab poliitilist lahkheli Lääne eliidi hulgas, kes ajavad Venemaa suhtes lepitamispoliitikat. Nad näevad Venemaas poliitilist jõudu, kelleks see võib saada tulevikus, kuid kes pole seda praegu. Seda olukorda võib ratsionaalselt seletada vajadusega õigustada nõustumist Kremli pretensioonidega Kesk- ja Ida-Euroopa suhtes vastutasuks kasu eest, mida saab üksikute lääneriikide majandus. Varssavi vaatenurgast on Venemaa jõud, kes kasutab ära Lääne passiivsust ja ehitab järk-järgult üles oma mõjusfääri. Meie arvates jätkab ta oma majanduslike ja poliitiliste positsioonide tugevdamist ja mitteametliku mõju laiendamist Euroopas, tehes EList ettearvatava käitumisega partneri. Nii hakkab viimane abistama Venemaad, küsimata vastumööndusi. Mulle on jäänud mulje, et Lääne poliitikat aetakse kooskõlas oletusega, et Venemaast on lihtsalt saamas osa Euroopast kogu selle õigusliku ja poliitilise kultuuri ulatuses. EL ekstrapoleerib tulevikuootused olevikule ja hindab reaalset situatsiooni valesti. Leidub hulk ärevusttekitavad näiteid, mis demonstreerivad, kuidas Lääs kujutab ette nüüdisaegset Venemaad ja selle mõjuvõimu ulatust.
 
Olles veendunud Venemaa demokratiseerumise paratamatuses, jätavad EL ja NATO hooletusse oma idatiiva turvalisuse. Nad ei kaitse oma idapoolsete liikmete huve diktaadi vastu, mis praegu valitseb gaasi jaotamisel ja edastusvõrkude kasutamisel poliitilise väljapressimise vahendina. See tuli ilmsiks, kui Kreml lõikas varem kokkulepitud tarnetest ära Mažeikiai naftatöötlemistehase, mille oli ära ostnud Orlen. Teine näide on Saksamaa heakskiit regioonist kõrvale põikavale Nord Streami torujuhtmele, mis on vastuolus Euroopa solidaarsuse ideaaliga. See projekt eirab keskkonnaolusid. Poliitilistel põhjustel lubab Euroopa Liit palju suuremaid investeerimiskulusid kui need, mida oleks kaasa toonud maismaamarsruudi valimine. Lääs pisendab Venemaa tegelikku poliitilist pealetungi, kuigi Venemaa püüab peremeest mängida mitte ainult Ukrainas või Kesk-Aasia riikides, vaid ka ELi ja NATO Balti liikmesmaades. Seda toetas olulisel määral õnnetu otsus pidada vajalikuks sulgeda 2010. aasta algul Ignalina tuumajõujaam. Samasugust survet kogevad meie naabrid Valgevene ja Ukraina. Sama surve mõjutab Venemaaga piirnevaid Musta ja Kaspia mere basseini riike ning kaudselt ka Balkanit, kus Lääs ilmutab Venemaa poliitika suhtes passiivsust. Kui Lääs jätkab oma praegust hoiakut Venemaa tugevneva poliitika suhtes, lammutab ta oma solidaarsuse ja kutsub esile jagunemise soositud lääneriikideks, Poolast Rumeeniani ulatuvaks Kesk-Euroopaks, mida Venemaa püüab osaliselt mõjutada, ning Balti maid hõlmavaks Ida-Euroopaks, mida Venemaa peab oma ainuõiguslikuks mõjusfääriks. Brüssel taandub sealt, sest tal puudub sidus idapoliitika.
 

 
Mõjutatuna sidemetest Venemaaga, lähevad Euroopa Liidu mehhanismid rooste, viies tugevate lahkukiskuvate suundumusteni. Kaubandusstandardeid alandatakse, majandusreegleid lõdvendatakse, vabastatud Euroopa aluseks olevad poliitilised eesmärgid ja ideed marginaliseeritakse. Näiteks Euroopa poliitikute korrumpeerimisega, pakkudes neile väljapaistvaid ametikohti torujuhtmete ehitamise eest vastutavates konsortsiumides. Leppimine sellega, kuidas Venemaa kohtleb meelevaldset oma Kesk-Euroopa kaubanduspartnereid, on vastuolus ELi solidaarsusega. See leiab aset hoolimata lootusest, et Venemaa sunnitakse lähenema Euroopale ja vastu võtma selle standardid. Venemaast ei saa Euroopat. Tõepoolest, ta läheneb Euroopale, kuid ta pole võimeline omaks võtma selle standardeid. Vastupidi – ta sunnib Euroopale peale oma standardid. Nii on Gazprom edukalt takistanud Euroopa Liitu kehtestamast nn kolmanda riigi klauslit, mis nõuab gaasi jaotusvõrkude turule pääsemisel kõigilt ühesuguste reeglite järgmist. Uusimperialism, millega EL vaikselt meie regioonis lepib, õigustades seda Venemaa ja enda kaubanduspartnerluse loogikaga, eraldab Euroopa idaosa läänepoolsest. Oma ekspansioonis Venemaa nõrgemate naabrite suhtes võtab Kreml kasutusele majandushoovad ja Gazpromi majandusliku surve. Selle tagajärjel võidakse Kesk-Euroopa suruda Euroopa Liidu äärealaks, mis ei vii küll autonoomia kaotamiseni, kuid võib tingida tugevama poliitilise sõltuvuse Moskvast.
 
Millist Venemaad loodetakse Euroopa Liidus näha? Kas sellist, kes saab tagasi Nõukogude Liidu mõjuvõimu ja kehastab võimet madaldada ELi norme, või sellist, kes võtab lepingutega kehtestatud piires omaks Euroopa standardid ja austab naaberriikide õigust enesemääramisele? Vastus eeldab Brüsseli tunnistust, et oma mõjuvõimu Kesk-Euroopas taastades kahjustab Venemaa ELi ja NATO idaliikmeid. Venemaa ja Euroopa majanduslik heanaaberlikkus, mis põhineb Berliini-Moskva sidemetel, mida toetab Venemaa koostöö Prantsusmaa ja Itaaliaga ning tugevdab projektide Nord Stream ja South Stream elluviimine, näitab, et EL lakkab olemast see üksus, millega me varem soovisime liituda. Temast saab poliitilise korruptsiooni ja Euroopa tugevaimate osade erihuvide tagaja. Nende poliitiliste eesmärkide komplekt, mida me oleme pidanud enda omaks, asendatakse majandusreeglite pragmaatilise kogumiga – kaasa arvatud Venemaale koha leidmine Euroopa Liidus. See ei ole enam see EL, millega meie tahtsime liituda. Nii näeb välja Euroopa külalistetuba: „Tugevate Liit” koos eesriide taha peidetud Venemaaga!
 
Täheldatakse märke, mis tõestavad Kesk-Euroopa maade hääle tähelepanuta jätmist. Meid ei võeta arvesse, kui pannakse paika riikide kaalu ELi diplomaatias. ELi piires ei toimu arutelu alternatiivsete edastusvõrkude üle, mis läbiksid Balti riike ja Poolat. Ei vaielda tulevase päevakorra üle, mis puudutab ettepanekut rajada valimised Euroopa Liidus lihtsüsteemile. Meelde tuleb Lissaboni leping, kus selle asemel, et tugevdada terviklikkust ja solidaarsust, leiame vaid otsuste langetamise reeglid, mis jõuliselt suurendavad ELi suuremate riikide tähtsust. Poola ettepanekut hakata hääletama nn ruutjuurereegli alusel, mis tasakaalustaks üksikute riikide mõju, ei võetud isegi arutada. Need mehhanismid murendavad järk-järgult Euroopa ühtsust ja räägivad vastu Euroopa suveräänsuse alusele.
 
Vajalikud on mitte ainult tõeline koostöötahe ja ohuteadlikkus, vaid veelgi tähtsamana nägemus koostööst Kesk-Euroopas. Eriti tähtis on tiheda majandusühenduste regionaalvõrgustiku rajamine. See loob Kesk-Euroopas tõelise huvidepõhise ühenduse, mis saab jagu Venemaa mõjudest selles piirkonnas. On palju valdkondi, kus koostööd tehes võiksime ära kasutada oma potentsiaali ja tekitada konkurentsivõimet. Peame alustama energiavaldkonnast. Me peame olema võimelised üle saama takistustest. Näiteks neist, millega me põrkasime kokku uue Ignalina jõujaama ehitamise teel, neist, mis takistavad alla kirjutamast kokkuleppeid Poola ja Leedu energiaühenduse või Klaipeda vedelkütuste terminali ehitamise kohta. Huvide konflikt, mida oskuslikult õhutasid konkureerivad Vene ettevõtted või kujutlusvõime puudumine osal meie juhtidest, viisid raskusteni koostöö alustamisel Poola naftakompanii Orleni ja Ungari kontserni MOLi vahel ning nurjavad katsed muuta mõlemad üksused äriliselt elujõulisteks Austria OMV suhtes. Tšehhi kontsernil CEZ on märkimisväärne investeerimispotentsiaal. Infrastruktuuri arendamine on tähtis. Ometi puuduvad tänini kiirteed, mis ühendaksid põhja lõunaga. Lisaks Euroopa institutsioonidele võiksid kapitali ja kindlustusvaru nende investeeringute tarvis luua regionaalsed pangad ja finantsasutused, keda pole tabanud „laenumulli” tõbi.
 
Tuleb kehtestada koostööreeglid, mis ulatuvad kaugemale riiklikest huvidest ja ajaloolisest vimmast. Piirkondliku koostöö nimel peame üle saama raskustest, mis on seatud poliitikaga regiooni rahvusvähemuste suhtes. Nende halb olukord on iga integratsiooniprojekti jaoks potentsiaalselt hukutav. Meie piirkonna igas riigis peaksid vähemustel olema ELi standarditega määratud õigused. Ühine regionaalpoliitika programm tugevdab regionaalset identiteeti, lubades meil edukamalt veenda ülejäänud Euroopa Liitu oma õigustes. Meie regiooni sellise koostöönägemuse ja kõrgete standardite säilitamise toetuseks peame otsima partnereid vana ELi piires. Regionaalne terviklikkus peab olema rajatud välja kujunenud vahenditele, mis lubavad meil edastada oma algatused ELi tasandile. Üritagem ära kasutada olemasolevaid ELi Läänemere piirkonna ja Põhja mõõtme arengustrateegia algatusi. Me peaksime rajama majandus- ja poliitikameetmete tarvis ühenduse, mis edendab meie regiooni majandusüksusi. Ainult sel viisil saavad nad Euroopa turgudel äriliselt elujõulisteks ja asuvad konkureerima Vene kapitaliga.

 
 
Kesk-Euroopa peab ühinema ja saavutama üksmeele, et olla kõnealuste institutsioonide poliitika kaasloojad, selle asemel, et lihtsalt vastutada nende ees. Minevikus me mõistmine, et meie aktiivsus või passiivsus viib meid vastavalt kas õigusriigi taasloomisele või postsovetliku ajastu norminihilismile. Täna näeme, mis juhtub, kui Lääs alistub Vene mõjudele. Tegudel on tagajärjed. Seepärast peame seadma Lääne silmitsi meie õiguste ja Venemaa poliitika tõelise palgega. Käes on aeg kutsuda tulemuslikult üles taastama väärtuste ja poliitiliste eesmärkide ühendust, milles seisneb Euroopa Liidu olemus. Selle parem seisund kajastuks meie hoiakus Venemaa suhtes.