Tegemist oli üle hulga aja esimese parlamentaarse delegatsiooniga USAsse pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Europarlamet soovis näidata üles ELi huvi Atlandi-üleste suhete intensiivistamiseks ning ühtaegu hajutada kahtlusi, nagu võiks EJKP väljakujundamine nõrgestada NATOt dubleerimise ja võimaliku rivaliteedi kaudu.
Europarlament on püsinud viimastel aastatel Atlandi-üleste suhete tugevdamise eesliinil, olles võtnud vastu mitmeid resolutsioone, mis nõuavad lähemail aastail ühise Atlandi-ülese vabaturupiirkonna loomist ning koostööks vajalike institutsioonide edasiarendamist. Kui asjad oleneksid vaid Europarlamendist, siis võiks nimetatud vabaturupiirkond hakata toimima juba lähema kolme aasta pärast.
Veebruaris 2009 võttis Europarlament vastu omaalgatusliku resolutsiooni NATO rollist Euroopa tulevases julgeolekuarhitektuuris. Nimetatud dokumendis peetakse tugevat ja energilist Euro-Atlandi partnerlust kogu Euroopat hõlmava turvalisuse ja stabiilsuse parimaks tagatiseks, kutsutakse üles saavutama partnerite julgeolekustrateegiate vastastikust lähenemist ning jõutakse seisukohale, et ELi ja USA suhteid tuleks laiendada ka rahu kindlustamise ja julgeoleku valdkonda.
Norfolki sõjalaevastikubaasis uusimal US lennukikandjal George Bush. Foto: Erakogu
Miks pole siis asjad edasi liikunud? Esmalt on mõlemal partneril puudu elavast ja süstemaatilisest huvist Atlandi-ülese partneri vastu. ELi vanemate liikmete jaoks tekitas aastal 2003 ðoki George W. Bushi omaalgatuslik sissetung Iraaki, millele reageerimine Euroopa valusalt ja pikalt lõhestas. Kuid juba enne seda võis kõnelda omamoodi noorema venna kompleksist, mida püüti ELi laienemisel kompenseerida Euroopa oma kaitsepoliitika kujundamise ideega. Mida enam EL tugevnes ning geopoliitilisi ambitsioone seadma hakkas, seda ebameeldivamaks tundus Lääne-Euroopas sõltuvus USA sõjalisest ülevõimust ja juuresolekust.
Suhtumine USAsse eristab üsnagi teravalt ELi parem- ja vasakjõude, vanu ja uusi liikmesriike. Komplekse süvendas juba 1990ndate esimesel poolel Euroopa ja ÜRO võimetus lõpetada verine sisekonflikt Bosnias – ka seal pidid sekkuma ameeriklased ning Daytoni rahukokkulepegi saavutati president Clintoni eestvedamisel. Euroopale on parajaks paradoksiks ka see, et Obama – esimene euroopalikult liberaalne USA president, keda ELis õhinal tervitasid mitte ainult liberaalid ja vasakpoolsed – on oma tähelepanu suunanud Hiinale ja Lähis-Idale.
Valge Maja huvi Euroopa vastu on selgelt kahanenud. Paljude mõtteviis USAs näikse olevat just selline – soovisite olla tugevad ja ise hakkama saada, tuginege siis omaenda kaitsepotentsiaalile, meil on küllaga tegemist mujal. Ameerika on ikka võõristanud ELi jagatavat suveräänsusmudelit, mille süvenemist Lissaboni lepe kavandab. USA esindajate silmis on just riikliku suveräänsuse tagamine kogu kaitsepoliitika alus ja eesmärk. ELi tajutakse suhteliselt ebamäärase kooslusena, kellel deklaratsioonidele vaatamata puudub ühtne välispoliitika ning kelle kavandatav EJKP näib ühest küljest ebatõhusana, teisest küljest aga NATOga mõttetult rivaalitsevana ning NATO ühtset kaitsepotentsiaali dubleerivana. Olukorras, kus ELi 27st liikmesriigist 21 kuulub NATOsse, on selge, et EJKPks vajaliku ressursi põhiosa saab tulla üksnes ühisest katlast.
ELi uus suursaadik Washingtonis Val de Almeida võrdles Europarlamendi väliskomisjoni ees esinedes USA ja ELi vahekorda vana abielupaariga, kes pidevalt torisevad ja teineteiselt õigust nõuavad. Ometi nad vajavad teineteist. USA ja ELi suhted ei ole üksnes nende probleem – kindlale ja tõhusale Atlandi-ülesele koostööle rajaneb maailma julgeolek ja stabiilsus ka edaspidi. Alternatiivi sellele pole ega ole ka tulemas. Kuid neid suhteid ei saa Almeida sõnul pidada endastmõistetavaiks – neid on vaja järjepidevalt kultiveerida. Just praegu tuleb Atlandi-ülesesse koostöösse teha ka poliitilises mõttes senisest märksa suuremaid investeeringuid.
Millised valdkonnad „investeeringuid” vajavad?
NATO ning EJKP koordineerimine ja vastastikune täiendamine ei toimu endastmõistetavalt ega probleemivabalt. Mitme riigi kõrgemate sõjaväelaste väitel leiab aset lubamatult suur dubleerimine, mis väljendub nii ühiste ressursside raiskamises kui ka mõttetutes inimkaotustes operatsioonide käigus. Ühele Norra kindralile tundub absurdne see, kuidas Afganistani sõjatandril on poliitiline juhtimine killustatud ELi ja NATO vahel. NATO sõjalised juhid palusid parlamendiliikmete kaasabi avamaks teed eri komandostruktuuride tõelisele koostööle. Pentagonis tõdeti, et me ei saa endile lubada luksust mitte olla koostöövõimelised. Ning EJKP-l pole väljavaateid õnnestumiseks, kui USA seda omaks ei võta.
Teine küsimus on vastastikune usaldus. Tegelikkuses kasutuskõlbuliku usalduse kujundamine algab sellest, kas mõlemal partneril on samalaadne hinnang julgeoleku väljakutsetele ja vajadustele. Hudsoni instituudis ütles endine riigisekretäri asetäitja väga selgelt: kaitsealase tõsiseltvõetavuse kriteeriumiks on see, kui palju ressursse selleks kulutatakse. Head deklaratsioonid ei maksa midagi ilma tegelike finantspanusteta. Maailma julgeolekuprobleemide eest vastutuse võtmisest hoidumine lõpeb vastutustundetusega.
Kaitsevõime tõhususe tagamiseks vajalik rahastamine teeb muret kõigile NATO liikmeile, ka USA-le. Enneolematu laenukoorem koos muude kulutuste kasvuga suurendab järsult survet Ühendriikide riigikaitse eelarvele. Ühe kõneleja sõnul kujuneb otsustavaks küsimus, milline administratsioon on Washingtonis võimul siis, kui saabub arvete tasumise aeg. Teravalt tuntakse NATO koostöö puudulikkuse taga Türgi ja Kreeka suhteid, mida osalt kantakse ELi arvele.
Kolmandaks „investeerimise” valdkonnaks on suhted Venemaaga. Minu kreeka sotsialistist kolleeg pidas vajalikuks pea igal kokkusaamisel rõhutada, et Europarlamendi sotsialistide rühm toetab iga NATO riigi otsustetegemise suveräänsust ning lisaks Venemaa kaasamist strateegilise partnerina kõigisse turvalisuseprobleemidesse. Tõsi, ta möönis, et ELis valitsevad Venemaasse suhtumisel eriarvamused. Minu reageering sellele oli, et eriarvamused tõepoolest eksisteerivad, kuid me peaksime tõsiselt pingutama ELi ühtse Vene-poliitika väljaarendamiseks. Igal juhul on mitmel pool hakatud tunnetama kõhelust tekitavat vastuolu: Kreml käsitab NATOt ohuna ja vaenuliku jõuna, NATO aga loodab Venemaalt ikka veel abi vähemasti massihävitusrelvade leviku tõkestamisel ning Iraani tuumaprogrammi peatamisel. Positiivne üllatus oli Obama määratud Pentagoni kõrgema ametniku järeldus Venemaast kui ülimalt etteaimamatust partnerist, kellega on nii raske koostööd teha. Tema seisukoht oli väga realistlik – venelased on esmajoones oportunistid, keda on võimalik kaasata koostööle vaid siis, kui nad haistavad võimalust lõigata olukorrast endale kasu. Moskva huvides on postuleerida NATOt ohuna, et sellisest hoiakust järeleandmisi välja kaubelda.
Neljandaks – vajadus otsustavalt koordineerida koostööd küberohtude vallas. Uusi väljakutseid tunnustatakse tõsise ohuna, kuid liitlaste kõrgem ülemjuhataja Norfolkis nentis, et küberkaitse osas tuleb olla palju ennetavam ning et praegu ollakse alles „algusele väga lähedal”. Väga raske on leida organisatsioonilist lahendust, kui ei ole selget otsust, kas küberkaitse arendamine on rohkem NATO või liikmesriikide vastutus, kas see kuulub rohkem kaitsejõudude valdkonda või tsiviilsfääri. Tõstatati ka küsimus, kas uute ohtude taustal, näiteks propagandasõja rünnakud, tuleb Põhja-Atlandi lepingu 5. artiklit konkretiseerida? Ühe kaitseküsimuste teaduri vastus näis enamikku rahuldavat – ülemäärane täpsustamine võib tuua rohkem probleeme kui lahendusi.
Lõpuks jääb teravalt püsima parlamentaarsete sidemete tihendamise probleem. Tõsi, NATO parlamentaarne assamblee on üheks suhtlemise vormiks, kuid Europarlamendi ja USA Kongressi koostöö tihendamiseks ja ajakohastamiseks on vaja suuremaid pingutusi. Europarlamendil on Washingtonis oma esindus, samal ajal aga on USA ametlik esindus ELi juures alamehitatud. Paljude Ameerika poliitikute teadvusse pole jõudnud näiteks tõsiasi, et USA investeeringud Belgiasse ületavad mahult investeeringud Hiinasse. Kongressi Esindajatekoja väliskomisjoni juures tegutseb Euroopa asjade allkomisjon. On olemas ka selline institutsioon nagu Atlandi-üleste seadusandjate dialoog.
Põhiline probleem on siiski tõsisema huvi ja aja nappus. Europarlamendi delegatsiooni külaskäik Washingtoni oli sündmus, mis osutas, et algatus ja hea tahe tuleb Euroopa poolelt. Kongressi liikmed asetas see mõnevõrra piinlikku olukorda. NATO parlamentaarse assamblee president John Tanner palus meie kohtumise lõpul istungisaali hääletama kiirustades Europarlamendi saadikuil varuda kannatlikkust – USA ning ELi koostöö on arenemas, ehkki paraku veel teosammul.
AUTORISTTunne Kelam on Euroopa Parlamendi saadik, ERP fraktsiooni liige
