Saksa Venemaa-poliitika on tekitanud Euroopa Liidus erimeelsusi eelkõige Saksamaa ning Poola ja Balti riikide vahel. Ükski teine teema pole vallandanud nii suuri vaidlusi kui energiapoliitika. Ent Venemaa-poliitika põhjustab lahkarvamusi ka Saksamaal. Nii näiteks on Angela Merkel olnud oma seisukohtades kriitilisem kui Gerhard Schröder. Ent põhimõtteliselt on liiduvalitsused seadnud sihiks strateegilise partnerluse Venemaaga. Nende eesmärki kirjeldas Saksamaa välisminister Steinmeier lööksõnadega „muutused tänu läbipõimumisele” ja „moderniseerimispartnerlus”. Tegelikult aga tundub see funktsionalistlik lähenemine paljudele idapoolsete naaberriikide vaatlejatele kas Venemaa võimupoliitilisi kalkulatsioone alahindavat või siis sarnaneb see avaliku pakti sõlmimisega teiste kulul. Ükski teine projekt pole saanud selliste kartuste objektiks ja sümboliks nagu Nord Streami gaasijuhe.
 
Kas need mured pole õigustatud? Tõenäoliselt lootis Schröderi valitsus, et saab naabrite vastuväiteid eirata, esitades neid ajalooliselt põhjendatud hirmude peegeldusena, soovimata teadlikult naabrite huvide vastaselt käituda. Vaatamata sellele mõjus aga hoolimatusena see viis ja laad, kuidas mitte üksnes Moskva, vaid ka Berliin politiseeris Nord Streami kui Saksa-Vene koostöö eeskuju. Sel moel ei riivatud mitte ainult ajaloolisi valupunkte. Paratamatult tekkis mulje, et naaberriikide mured on Saksamaa jaoks kõrvalised. See tõsiasi tõstatab väga selge poliitilise küsimuse. Kui usaldusväärne oleks Saksamaa Euroopa Liidu ja NATO partnerina, kui peaks tekkima konflikt Venemaaga?
 
Siinjuures tuleb silmas pidada, et Euroopa Liidus on selgeid huvide lahknevusi. Samal ajal, kui Saksamaa saab Venemaalt 45% gaasist ja 33% naftast, sõltuvad Balti riigid tänini peaaegu täiel määral Vene impordist. Pealegi on Balti riigid väga nõrgalt Euroopa energiavõrku integreeritud ning saavad oma tarned suuremas osas otse Venemaalt. Ka on nende riikide kaubandusmaht Venemaaga oluliselt väiksem, mistõttu tähendaks tarnete katkemine Moskva jaoks tunduvalt väiksemaid negatiivseid majanduslikke tagajärgi. Seda tähtsam on nende riikide jaoks Euroopa Liidu solidaarsus. Läbi Balti riikide ja Poola kulgev transiiditoru kui Nord Streami alternatiiv oleks tugevdanud nende riikide läbirääkimisvõimet. Küllap just sel põhjusel keeldus Gazprom sellise transiiditoru rajamisest.
 
Saksamaa, nagu ka Prantsusmaa, Itaalia ja osaliselt ka Poola on aga teises olukorras kui Balti riigid. Nende kaubandusmaht Venemaa suunal on oluliselt suurem ja võib konflikti korral tähendada Moskvale ka ulatuslikumaid majandusriske. Samuti on need riigid paremini integreeritud Euroopa energiavõrku, mis põhimõtteliselt kergendab katkenud tarnete kompenseerimist. Aga tänini saavad nad oma gaasi ja nafta Venemaalt peaaegu täiel määral transiidimaade kaudu. Nende riikide jaoks on transiidimaade Valgevene ja Ukraina usaldusväärsus vähemalt niisama suur probleem kui Venemaa usaldusväärsus.
 
Seda, et Venemaa kasutab energiaeksporti vahendina, ei tuleks üle tähtsustada. Möödunud aastate gaasikriisides ei olnud määravaks mitte Kremli võimupoliitilised huvid, vaid enamjaolt Gazpromi kommertshuvid. Sealjuures näitasid ka transiidimaad end mitte kõige hoolivamast küljest. Läbi Ukraina läheb 80% kogu Euroopa Liidus tarbitavast Vene gaasist. Ukraina energiapoliitikat määrasid ja määravad aga sisepoliitilised võimu- ja jagamisvõitlused, mis üha vähem alluvad välistele mõjutuskatsetele. Ukraina energiaettevõtete majanduslikud ja poliitilised huvid on nii tihedalt põimunud, et see muudab riigi valitsuse raskesti ettearvatavaks partneriks. Lisaks sellele on Ukraina valitsus sulgenud kasumlikud gaasitorude võrgustikud välisosalusele, kusjuures valitsusel endal puuduvad vajalikeks investeeringuteks nii vahendid kui ka tahe, et vananevat torujuhtmete süsteemi säilitada ja moderniseerida. Nii nagu Ukraina, on ka Valgevene seni Venemaalt hinnapoliitilisi privileege nõudnud ja ähvardanud vastasel korral Euroopa Liidule mõeldud tarnetest matti võtta. Sestap on transiidimarsruutide mitmekesistamine Euroopa energiapoliitika esmane kohus.
 
Nord Streami gaasijuhe võib seepärast kindlustada vähemalt Poola gaasiga varustamise. Tuleb luua sellised tehnilised eeldused, mis aitaksid Venemaa otsetarnete katkemise korral varustada Poolat Saksamaa gaasiga. Uued torujuhtmed, nagu Nord Stream, ei peaks asendama teisi tarneteid, vaid need peaksid eelkõige katma tulevikus Euroopa Liidu lisavajadusi. Euroopa Liidus lähevad aga prognoosid tulevikus vajamineva energiakoguse üle suuresti lahku. See, et gaasitarbimine sellegipoolest mõõdukalt kasvab, samal ajal kui omatoodang märkimisväärselt väheneb, peaks olema väljaspool kahtlust. Ent üks mure siiski jääb: kas Venemaa suudab üldse Euroopasse piisavas koguses gaasi tarnida? On teada, et Gazprom investeerib küll intensiivselt strateegiliselt tähtsate gaasijuhtmeprojektide kontrolli, kuid investeeringud uute gaasimaardlate kasutusele võtmiseks lükkuvad aina edasi. See puudutab ka Štokmani maardlat ja maardlaid Jamali poolsaarel, kus toodetud gaasiga kavatsetakse Nord Streami täita. Seega pole välistatud, et tootmises võib ette tulla lühiajalisi või pisut pikemaid seisakuid. Kui Venemaa peab mõnes niisuguses olukorras otsust langetama, siis avavad Nord Streami sarnased gaasijuhtmed talle võimaluse varustada teatud sihtriike eelisjärjekorras ning teha seda teiste kulul. Selline stsenaarium teeb Poolale ja ka Balti riikidele õigustatud muret.
 
 
Nii Balti riigid kui ka Poola teevad seega õigesti, kui panustavad oma energiaimpordi mitmekesistamisele. Ent pikas perspektiivis ei ole ei kogu Euroopa Liidu ega Saksamaa jaoks Vene energiaimpordile ühtegi veenvamat lahendust. Mis oleks alternatiiviks? Kas Alžeeria ja Liibüa on usaldusväärsed partnerid? Pealegi on mõlemas riigis vaid murdosa Venemaa maardlatest. Üksnes Iraanil oleks pikaajaliseks Euroopa energiaga varustamiseks sarnane potentsiaal. Saksamaa puhul lisandub veel, et tuumaenergiast loobumise tõttu peaks maagaasi tarbimine lähiajal veelgi kasvama. Saksamaa omatoodang aga on vähenemas. Samuti väheneb tootmine Madalmaades ja ka Norra reservid on liialt piiratud, et pakkuda pikaajalist alternatiivi. Kõikidest allikatest, kust Saksamaa täna gaasi hangib, on pikaaegse kasvupotentsiaaliga vaid Venemaa. Kust mujalt peaks siis Saksamaa edaspidi suurema osa oma gaasist importima?
 
Kui aga Saksamaa jääb Vene gaasitarnetest sõltuvaks, siis tuleb ka hoolitseda selle eest, et see sõltuvus oleks võimalikult vastastikune. Seda saab saavutada muu hulgas torusüsteemide sihipärase rajamisega. Vedelgaasiga võrreldes on torujuhtmetel palju eeliseid. Sel moel ei ole gaasitarne mitte üksnes soodsam. Kui investeerimine torujuhtmetesse ära tasub, tekitavad nad nii tarnijas kui ka hankijas huvi pikaajalise usaldusväärse lepingusuhte vastu. Kui vedelgaasitankereid saab suunata paljudesse sihtkohtadesse, siis gaasijuhtmed loovad tootja ja kliendi vahel vastastikuse sõltuvussuhte. Suurte ehituskulude tõttu investeerib tarnija alternatiivsetesse turustuskanalitesse tõenäoliselt märksa tagasihoidlikumalt, olgu selleks siis vedelgaasiterminalid või teised torujuhtmed.
 
Sestap võivad suured saajariigid nagu Saksamaa, aga ka kogu Euroopa Liit teha panuse enda kui tarbija võimupositsioonile turul. Sest ka Venemaal pole oma ekspordile alternatiivi. Ta sõltub energiaekspordi sissetulekutest. Kui Venemaa konflikti korral energiatarned peataks, tuleks tal karta seda, et piiranguid rakendatakse ka muude valdkondade kaubandussuhetele. Oma sisemajanduse kaasajastamiseks on aga Venemaa lääneriikide tehnoloogia impordist sõltuvuses ka edaspidi. Mida suurem oleks konflikt ja mida mõtlematum tunduks sealjuures Venemaa käitumine, seda suurem oleks ka rahvusvaheliste investorite usalduskaotus Venemaa suhtes. Pealegi on Saksamaal endal nii suured gaasivarud, millega riik suudaks tagada varustamise mitmeks kuuks isegi Vene tarnete täieliku katkemise korral. Konflikti tekkimisel annab varude omamine võimaluse vastu pidada ja sel moel otsuste tegemiseks aega võita.
 
Ka poliitilises mõttes kehtib see, et mida suurem oleks konflikt, seda nõrgem oleks ka Venemaa strateegiline positsioon. Väiksemate konfliktide korral võis Venemaa sellega igati arvestada, et konfliktivalmiduse demonstreerimise peale jäävad lääneriikide võimud oma reageeringutes tagasihoidlikuks. Venemaal peaks puuduma aga huvi sattuda suuremasse konflikti, kuhu oleks kaasatud tähtsad partnerid, nagu Saksamaa, rääkimata Euroopa Liidust ja NATOst. Sellises konfliktis oleks ainuüksi jõusuhtedki ebasoodsad. Seetõttu on Venemaa lahkhelide korral NATO ja ELi liikmetega üheskoos lõpuks ikkagi vaoshoitumalt käitunud kui mitteliikmesriikidega.
 
Euroopa energiaga varustamist saab turvalisemaks muuta ainult koos Venemaaga, mitte aga olles Venemaa vastu. Varustuskindluse tagab eesmärgipäraselt ülesehitatud vastastikune sõltuvus. Sealjuures saab üksikute riikide erihuvisid pikas perspektiivis ületada üksnes Euroopa Liidu täielikult integreeritud energiaturu loomine. Lõppude lõpuks sõltub ka varustuskindlus vähem energiaalasest välispoliitikast ja rohkem ühise energiaturu väljaehitamisest. Kui selline turg on loodud, siis ei saaks tootjad enam teha vahet ostjatel eri  sihtriikides. Ideaalis saaksid nad kaubelda ainult veel üksikute varustusettevõtetega, kelle teenuseid oleks võimalik kasutada kõikjal. Üksnes nii on võimalik pikas perspektiivis terve Euroopa Liidu energiaturul otsustavalt tugevdada tarbija võimu tootja üle.